“Südameta, kaptenisillalt” on rännak läbi KiROTi emotsionaalse arengu. Plaadilt leiab 18 pala, millel löövad kaasa ka Genka, Mick moon, Kapa, Merili Käsper, Beebilõust ja Hain Hoppe. “Need lood räägivad sellest, kuidas eluvõõrast poisist on saanud KiROT ja milliseks on tema mentaliteet ning maailmavaade kujunenud,” seletab räppar. “Kuna elul on kombeks olla tormiline, siis läbi aastate liikumine on veidi nagu merel seilamine. Igaüks vastutab sel merel iseenda paadi suuna eest ja kui sa tegelikku vastutust selle eest ei võta, siis pigem juhitakse sind hoopis vastavalt kellegi teise vajadustele.”
““Südameta, kaptenisillalt” on kindlalt selle aasta parim hiphop album,” lausub plaadifirma Legendaarne Records eestvedaja Genka. “See on nii mitmekülgne ja eritahuline materjal, millel on absoluutselt kõik eeldused saada klassikaks. Sellist albumit oli 2020 eesti hiphop maastikule tasakaalustamiseks vaja. Kuna hetkel on domineerimas nn tantsuräpp, siis KiROT’i sügavam lüürika ja muusika on täpselt see, mida oli vaja. See ei ole pelgalt tapeediräpp – selle albumi kuulamiseks on vaja võta aega istuda maha ning kuulata ja mõelda.”
Genka sõnul on eelnevalt mainitud mitmekülgsus KiROTi üks väga suur eelis: “Seal on nii uuekooli kui ka vanakooli saundi. Kusjuures seda vanakooli asja oskab KiROT teha ka sellises värskes ja huvitavas kastmes ning see ei mõju kuidagi anakronismina.”
Album “Südameta, kaptenisillalt” on nüüd kuulatav kõikidel suurematel platvormidel.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.