Foto: Kaupo Kikkas
Milline riideese iseloomustab jazzi?
Joel: Minu jaoks ei saa jazzi konkreetse riidega võrrelda. See oleks ühtaegu kõige stiilsem ülikond ja teisalt su kõige mugavamad koduriided ühes. Väljanägemiselt maitsekas ja soliidne, aga samas hästi istuv ja mugav.
Peedu: Mulle tuleb silme ette šikk ülikond kaherealise pintsakuga, aga lakk-kingade asemel on jooksutossud ja peas suvaline karvamüts. Ise ei tahaks sellist kombot küll selga tõmmata, aga väga jazzilt mõjuks küll.
Sinu suurim moefopaa?
Joel: Ei saa öelda, et tegu on otseselt moefopaaga, aga mäletan eredalt, kuidas oma trio esimesele avalikule kontserdile Jazzkaarel 2011. aastal jõudsin lõpuks nii, et kandsin korraga püksivööd ja trakse. Tagasivaates tundub see veider, aga omamoodi humoorikas ka. Kange tahtmine oli trakse kanda, aga samas püksid olid veidi liiga laiad ja igaks juhuks sai vöö ka ümber tõmmatud. Kunagi rohkem pole sellist asja igatahes ette tulnud.
Peedu: Kui vaatan oma 15 aastat vanu pilte, siis oli iga teine outfit suur fopaa. Võibolla tol ajal oli see jällegi okei, mine sa tea.
Millistes riietes end laval kõige mõnusamalt tunned?
Joel: See sõltub täiesti olukorrast. Pidulikumal puhul on oluline ka välimuse pool, et üldpilt oleks elegantne. Samas üldjoontes üritan hoida nii, et särk oleks väga hästi istuv ja mugav, et ülakeha kenasti liiguks. Üks halvemaid asju on, kui kogemata saab kaasa liiga kitsas särk, mis igalt poolt kisub – pool ajast läheb ettevaatusele, et midagi ei juhtuks ja musitseerimine jääb tähelepanu poolest veidi vaeslapse rolli.
Peedu: Laval peab tunnetama ruumi ja olustikku. Sageli pead hommikul kodunt väljuma ja pimesi midagi kaasa haarama teadmata, milline lava sind õhtul ootab. Kõige hullem on tunda end veidi underdressed, seega pigem olla grammike overdressed. Vahel tahaks võtta casual pintsaku, aga pillimängule jäävad nad sageli ette, mistõttu enamus outfite põhineb triiksärgi ja tumeda püksi kombol. Jalanõu, vöö, kell jm detailid on need millega saad asja veidi funkymaks teha.
Mis värk sellega siis ikkagi on — kas püksivöö ja kingad peavad ühte värvi olema või mitte?
Joel: Mul ilmselt on nii väike vöö- ja kingakollektsioon, et seal värvide osas liiga nõudlik olla lihtsalt ei saa. Tuleb loominguline olla.
Peedu: Vanasti pöörasin vöö ja kinga kombole vähem tähelepanu, aga nüüd ikka kriiskab kui läheb viltu. Kuna olen suur kellafanaatik, siis on selles võrrandis minu jaoks ka kellarihm. Õnneks aitab metallrihmaga või värvilise “nato” rihmaga kell natukene erinevaid asju sobitada.
Rääkige ausalt välja — mis ilurutiinid teil on ja mis näokreemi kasutate?
Joel: Peamiselt lihtsad hügieenitoimetused, kreeme kasutan üldjuhul ainult talvel vajaduspõhiselt. Meeste värk. Juukseid ikka kammin, aga liiga palju sättida ei viitsi.
Peedu: Nigelast juuksekasvust tingituna pean oma kupli ikka paar-kolm korda nädalas puhtaks raseerima ja habemetüüka piiramine saab ka kohe olulisema rolli.
Kas sa teed vahet kleidil ja seelikul?
Joel: Kleit ja seelik on muidugi eristatavad, aga aeg-ajalt lähevad sõnakasutuses lihtsalt sassi.
Peedu: Kui ikka järele ei mõtle, siis kõnepruugis läheb segi küll!
Naised – kontsadega või ilma?
Joel: Naiste puhul täitsa sõltub olukorrast. Kuna olen ise piisavalt pikka kasvu, siis saab naine kontsi ka kanda ja see on väga tore! Aga viimase paari aastaga on pigem vist mugavus esiplaanile tõusnud ja ise ka ei pinguta üle, seega naine saab ka vabalt valida, kuidas parasjagu tunne on.
Peedu: Pigem ilma kontsadeta. Armastan ka kiiremalt kõndida, mis kipub selle kontsa olukorra ikkagi eriti pentsikuks tegema.
Kõige mugavam riietus?
Joel: Kõige mugavam riietus on paratamatult koduriided. Lühikesed püksid ja t-särk ajavad alati asja ära. Teistpidi on muidugi mugavad ka hästi istuvad soliidsed riided, need ajavad kohe selja ilusti sirgu ja tekitavad ka hea enesetunde.
Peedu: Mugav on olla õigete riietega õiges kohas. Kui olen metsas matkal, siis tahan ikka vetthülgavat materjali, trennis kiiresti kuivav sünteetika, kodus pusa ja pehmed püksid, laval king ja ja šikim triiksärk.
Kas värvilised sokid vôi ühevärvilised?
Joel: Vanasti olin rohkem värvilise soki mees, aga nüüd on vanusega sahtlisse ilmunud ka rohkem neutraalsemaid sokke. Aga ega värvilised ka kuhugi kadunud pole!
Peedu: Lapsepõlves mäletan, et ema ostsis ainult musti või valgeid sokke ja peale pesu oli üks suur tohuvabohu. Nüüd on sahtel palju värvilisem, kuigi triibulisi ja täpilisi pigem väldin. Armastan bambusviskoosist sokke ja külmemal ajal meriino villa.
Sinu lapsepõlvelõhn?
Joel: Üks lapsepõlvelõhnasid on kindlasti saepuru lõhn. Mulle väga meeldis väiksena puid saagida oma väikese lastesaega. Ja kuna isa ehitas ja vooderdas sel perioodil ka maja ja vahetati ka katust, siis saepuru oli kogu aeg teemas.
Peedu: Värskelt röstitud kohvi lõhn! Kummalisel kombel on mingi maagia ka bensiiniaurudes, mis ilmselt lapsepõlves kinnistus tähistama seiklust, teelolekut ja uut avastamist.
Sinu lapsepõlve lemmiklugu?
Joel: Tuleb tunnistada, et ei meenu, et mul oleks mingi lemmiklugu olnud, äkki on vanematel miskit konkreetset meeles. Kuna kodu oli kogu aeg muusikat täis (nii jazzi kui klassikat ja aeg-ajalt ka muud), siis olin ilmselt selle vahelduva repertuaariga ära harjunud.
Peedu: Isa räägib, et Ultima Thule “Liivimaa Pastoraal” tõmbas mind alati käima. Pink Floydi “The Wall” albumit sai ka kõvasti kedratud. Hiljem tuli juba reggae periood. Siis hard rock ja alles siis fusion, jazz ja klassika.
Millise muusikuga tahaksid elus veel lava jagada?
Joel: Pean tunnistama, et pole koosmängimise osas vist väga suurelt unistanud – seni on paljud ootused ka täide läinud, kuna nad on ilmselt olnud võrdlemisi realistlikud. Mingil ajal unistasin palju Mark Guilianaga koosmängimisest, teiselt poolt oleks tore kunagi näiteks Lianne La Havasega lava jagada. Aga kuna meil on kodumaal niivõrd palju suurepäraseid muusikuid, siis need mõtted mind tegelikult ei paina ja saan kenasti praegustest kolleegidest rohkelt inspiratsiooni.
Peedu: Kui peaks leidma selle kõige-kõigema, siis Peter Gabriel või Thom Yorke on ilmselt need, kellega musitseerimine oleks “üle mõistuse” ja võibolla lõppeks minestamisega. Jahedama peaga julgen mõelda Norra muusikute Arve Henrikseni ja Ane Bruni peale, kellega võib elu veel kokku viia.
Kas mõtlesite mingile kindlale metsale, kui seda teost lõite?
Joel: Metsa peale mõeldes tuleb esimesena silme ette männimets. Selles on piisavalt helgust ja mingit puhtust, mis inspireerib. Üldjuhul on seal ka meri lähedal, mis kenasti teineteist täiendavad.
Peedu: Sarnaselt Joelile olen samuti männimetsa fänn. Kuna armastan künkaid ja mägesid, siis muusikat luues kujutlesin end sageli mõne “järsema” lõigu peale. Olen palju seigelnud Aegviidu ja Kõrvemaa piirkonnas, mistõttu on need rajad mulle ilmselt kõige lähedasemad.
Kõige lemmikum muusikaline osa “Ood metsale” juures?
Joel: Ühelt poolt meeldib mulle see osa, kus kõik kogu kambaga saame mängida ja kollektiivselt soleerida. Teiselt poolt ootan põnevusega neid hetki, kus mõni pill üksinda (või kahekesi) mängima jääb.
Peedu: Ma ootan kontserdi kõige viimast lugu, mille tööpealkiri on “Finaal”. See toob kõik eelnevalt läbielatud emotsioonid kuidagi hästi kokku ja jätab õhku mõnusa lootusekiire. See oli esimene idee, millega hakkasin komponeerimisel pusima ja teisalt see, mis valmis jällegi kõige viimasena.
Millist kontserti soovitad Jazzkaarel kuulama minna? Miks?
Joel: Kindlasti soovitaks kuulata ära saksofonilegendi Kenny Garretti. Teda on juba aastaid siia oodatud! Dirty Loops on väga mõnus, samuti Avishai Cohen. Ja ega kodumaised artistid ka ju alla ei jää.
Peedu: Siiri Sisask & Kristjan Randalu “Lingua Mea” on minul üks oodatumaid. Nende 2011. aastal valminud plaadist ei tea siinmail keegi suurt midagi, aga minu arvates on see üks suurimaid pärle kodumaise muusika salvestuste hulgas.
Jazzkaare avakontsert toimub 24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval. Rohkem infot: www.jazzkaar.ee
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
