Foto: Kaupo Kikkas
Milline riideese iseloomustab jazzi?
Joel: Minu jaoks ei saa jazzi konkreetse riidega võrrelda. See oleks ühtaegu kõige stiilsem ülikond ja teisalt su kõige mugavamad koduriided ühes. Väljanägemiselt maitsekas ja soliidne, aga samas hästi istuv ja mugav.
Peedu: Mulle tuleb silme ette šikk ülikond kaherealise pintsakuga, aga lakk-kingade asemel on jooksutossud ja peas suvaline karvamüts. Ise ei tahaks sellist kombot küll selga tõmmata, aga väga jazzilt mõjuks küll.
Sinu suurim moefopaa?
Joel: Ei saa öelda, et tegu on otseselt moefopaaga, aga mäletan eredalt, kuidas oma trio esimesele avalikule kontserdile Jazzkaarel 2011. aastal jõudsin lõpuks nii, et kandsin korraga püksivööd ja trakse. Tagasivaates tundub see veider, aga omamoodi humoorikas ka. Kange tahtmine oli trakse kanda, aga samas püksid olid veidi liiga laiad ja igaks juhuks sai vöö ka ümber tõmmatud. Kunagi rohkem pole sellist asja igatahes ette tulnud.
Peedu: Kui vaatan oma 15 aastat vanu pilte, siis oli iga teine outfit suur fopaa. Võibolla tol ajal oli see jällegi okei, mine sa tea.
Millistes riietes end laval kõige mõnusamalt tunned?
Joel: See sõltub täiesti olukorrast. Pidulikumal puhul on oluline ka välimuse pool, et üldpilt oleks elegantne. Samas üldjoontes üritan hoida nii, et särk oleks väga hästi istuv ja mugav, et ülakeha kenasti liiguks. Üks halvemaid asju on, kui kogemata saab kaasa liiga kitsas särk, mis igalt poolt kisub – pool ajast läheb ettevaatusele, et midagi ei juhtuks ja musitseerimine jääb tähelepanu poolest veidi vaeslapse rolli.
Peedu: Laval peab tunnetama ruumi ja olustikku. Sageli pead hommikul kodunt väljuma ja pimesi midagi kaasa haarama teadmata, milline lava sind õhtul ootab. Kõige hullem on tunda end veidi underdressed, seega pigem olla grammike overdressed. Vahel tahaks võtta casual pintsaku, aga pillimängule jäävad nad sageli ette, mistõttu enamus outfite põhineb triiksärgi ja tumeda püksi kombol. Jalanõu, vöö, kell jm detailid on need millega saad asja veidi funkymaks teha.
Mis värk sellega siis ikkagi on — kas püksivöö ja kingad peavad ühte värvi olema või mitte?
Joel: Mul ilmselt on nii väike vöö- ja kingakollektsioon, et seal värvide osas liiga nõudlik olla lihtsalt ei saa. Tuleb loominguline olla.
Peedu: Vanasti pöörasin vöö ja kinga kombole vähem tähelepanu, aga nüüd ikka kriiskab kui läheb viltu. Kuna olen suur kellafanaatik, siis on selles võrrandis minu jaoks ka kellarihm. Õnneks aitab metallrihmaga või värvilise “nato” rihmaga kell natukene erinevaid asju sobitada.
Rääkige ausalt välja — mis ilurutiinid teil on ja mis näokreemi kasutate?
Joel: Peamiselt lihtsad hügieenitoimetused, kreeme kasutan üldjuhul ainult talvel vajaduspõhiselt. Meeste värk. Juukseid ikka kammin, aga liiga palju sättida ei viitsi.
Peedu: Nigelast juuksekasvust tingituna pean oma kupli ikka paar-kolm korda nädalas puhtaks raseerima ja habemetüüka piiramine saab ka kohe olulisema rolli.
Kas sa teed vahet kleidil ja seelikul?
Joel: Kleit ja seelik on muidugi eristatavad, aga aeg-ajalt lähevad sõnakasutuses lihtsalt sassi.
Peedu: Kui ikka järele ei mõtle, siis kõnepruugis läheb segi küll!
Naised – kontsadega või ilma?
Joel: Naiste puhul täitsa sõltub olukorrast. Kuna olen ise piisavalt pikka kasvu, siis saab naine kontsi ka kanda ja see on väga tore! Aga viimase paari aastaga on pigem vist mugavus esiplaanile tõusnud ja ise ka ei pinguta üle, seega naine saab ka vabalt valida, kuidas parasjagu tunne on.
Peedu: Pigem ilma kontsadeta. Armastan ka kiiremalt kõndida, mis kipub selle kontsa olukorra ikkagi eriti pentsikuks tegema.
Kõige mugavam riietus?
Joel: Kõige mugavam riietus on paratamatult koduriided. Lühikesed püksid ja t-särk ajavad alati asja ära. Teistpidi on muidugi mugavad ka hästi istuvad soliidsed riided, need ajavad kohe selja ilusti sirgu ja tekitavad ka hea enesetunde.
Peedu: Mugav on olla õigete riietega õiges kohas. Kui olen metsas matkal, siis tahan ikka vetthülgavat materjali, trennis kiiresti kuivav sünteetika, kodus pusa ja pehmed püksid, laval king ja ja šikim triiksärk.
Kas värvilised sokid vôi ühevärvilised?
Joel: Vanasti olin rohkem värvilise soki mees, aga nüüd on vanusega sahtlisse ilmunud ka rohkem neutraalsemaid sokke. Aga ega värvilised ka kuhugi kadunud pole!
Peedu: Lapsepõlves mäletan, et ema ostsis ainult musti või valgeid sokke ja peale pesu oli üks suur tohuvabohu. Nüüd on sahtel palju värvilisem, kuigi triibulisi ja täpilisi pigem väldin. Armastan bambusviskoosist sokke ja külmemal ajal meriino villa.
Sinu lapsepõlvelõhn?
Joel: Üks lapsepõlvelõhnasid on kindlasti saepuru lõhn. Mulle väga meeldis väiksena puid saagida oma väikese lastesaega. Ja kuna isa ehitas ja vooderdas sel perioodil ka maja ja vahetati ka katust, siis saepuru oli kogu aeg teemas.
Peedu: Värskelt röstitud kohvi lõhn! Kummalisel kombel on mingi maagia ka bensiiniaurudes, mis ilmselt lapsepõlves kinnistus tähistama seiklust, teelolekut ja uut avastamist.
Sinu lapsepõlve lemmiklugu?
Joel: Tuleb tunnistada, et ei meenu, et mul oleks mingi lemmiklugu olnud, äkki on vanematel miskit konkreetset meeles. Kuna kodu oli kogu aeg muusikat täis (nii jazzi kui klassikat ja aeg-ajalt ka muud), siis olin ilmselt selle vahelduva repertuaariga ära harjunud.
Peedu: Isa räägib, et Ultima Thule “Liivimaa Pastoraal” tõmbas mind alati käima. Pink Floydi “The Wall” albumit sai ka kõvasti kedratud. Hiljem tuli juba reggae periood. Siis hard rock ja alles siis fusion, jazz ja klassika.
Millise muusikuga tahaksid elus veel lava jagada?
Joel: Pean tunnistama, et pole koosmängimise osas vist väga suurelt unistanud – seni on paljud ootused ka täide läinud, kuna nad on ilmselt olnud võrdlemisi realistlikud. Mingil ajal unistasin palju Mark Guilianaga koosmängimisest, teiselt poolt oleks tore kunagi näiteks Lianne La Havasega lava jagada. Aga kuna meil on kodumaal niivõrd palju suurepäraseid muusikuid, siis need mõtted mind tegelikult ei paina ja saan kenasti praegustest kolleegidest rohkelt inspiratsiooni.
Peedu: Kui peaks leidma selle kõige-kõigema, siis Peter Gabriel või Thom Yorke on ilmselt need, kellega musitseerimine oleks “üle mõistuse” ja võibolla lõppeks minestamisega. Jahedama peaga julgen mõelda Norra muusikute Arve Henrikseni ja Ane Bruni peale, kellega võib elu veel kokku viia.
Kas mõtlesite mingile kindlale metsale, kui seda teost lõite?
Joel: Metsa peale mõeldes tuleb esimesena silme ette männimets. Selles on piisavalt helgust ja mingit puhtust, mis inspireerib. Üldjuhul on seal ka meri lähedal, mis kenasti teineteist täiendavad.
Peedu: Sarnaselt Joelile olen samuti männimetsa fänn. Kuna armastan künkaid ja mägesid, siis muusikat luues kujutlesin end sageli mõne “järsema” lõigu peale. Olen palju seigelnud Aegviidu ja Kõrvemaa piirkonnas, mistõttu on need rajad mulle ilmselt kõige lähedasemad.
Kõige lemmikum muusikaline osa “Ood metsale” juures?
Joel: Ühelt poolt meeldib mulle see osa, kus kõik kogu kambaga saame mängida ja kollektiivselt soleerida. Teiselt poolt ootan põnevusega neid hetki, kus mõni pill üksinda (või kahekesi) mängima jääb.
Peedu: Ma ootan kontserdi kõige viimast lugu, mille tööpealkiri on “Finaal”. See toob kõik eelnevalt läbielatud emotsioonid kuidagi hästi kokku ja jätab õhku mõnusa lootusekiire. See oli esimene idee, millega hakkasin komponeerimisel pusima ja teisalt see, mis valmis jällegi kõige viimasena.
Millist kontserti soovitad Jazzkaarel kuulama minna? Miks?
Joel: Kindlasti soovitaks kuulata ära saksofonilegendi Kenny Garretti. Teda on juba aastaid siia oodatud! Dirty Loops on väga mõnus, samuti Avishai Cohen. Ja ega kodumaised artistid ka ju alla ei jää.
Peedu: Siiri Sisask & Kristjan Randalu “Lingua Mea” on minul üks oodatumaid. Nende 2011. aastal valminud plaadist ei tea siinmail keegi suurt midagi, aga minu arvates on see üks suurimaid pärle kodumaise muusika salvestuste hulgas.
Jazzkaare avakontsert toimub 24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval. Rohkem infot: www.jazzkaar.ee
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
