Xenia Joost on tõepoolest naine nagu orkester – juba aastakümneid tegeleb moedisainiga, sellest veel kauem on ta maalinud, lisaks arendab looduslikku mineraalveebrändi Haage ning kõige selle kõrval jõuab tegeleda ka argipäeva toimetustega. Pikalt Vietnamis resideerunud moelooja on praeguseks tagasi Eesti pinnal ning juba õige pea saame tema loomingut näha sel nädalal toimuval Disainiööl. Mida aga täpsemalt ning kuidas tal kõikide oma ettevõtmistega läheb, seda uuris tema käest Portaili nimel Marion Leetmaa.

Xenia, oled moevaldkonnas tegutsenud juba pea 20 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Väga palju! Aastaid tagasi oli moetööstuses hästi palju rõõmu! Mood oli lõbus ja see oli äge asi, mida teha. Kõik ootasid õhinaga uusi kollektsioone, show’sid ja moenädalaid. Täna on aga valdkonnast see rõõm järkjärgult kadumas. Kui mõelda, et disainer on inimene, kes peab lahendama mingit probleemi – see on ju meie elukutse mõte –, siis rõivadisainerid ei lahenda enam justkui suurt midagi. Vastupidi, me loome hoopis hästi palju probleeme juurde – ületootmine, ületarbimine, reostus, orjus, jne.

Mulle on jäänud meelde üks lõik meediast – kui seiskaksime täna kogu moetööstuse, siis oleks inimkonnal endiselt võimalik veel järgmised kuus aastat riideid tarbida. Ehk siis ületootmine ja sellega kaasnevad probleemid on nii mastaapsed, et selle najal ärgata ja disainima minna, muutus ühel hetkel väga raskeks. Mõistsin, et seda, mille pärast ma aastaid tagasi disaineriks hakkasin, pole enam olemas ja rõõm oli asendunud südamevaluga. See viis mind omakorda väga suure küsimuseni – kuidas siis edasi?

Ka tänavune Disainiöö juhib tähelepanu disainivaldkonna järjest suurenevale vastutusele, st hea disain aitab lahendada ühiskonda vaevavaid kriise. Mis vastusteni sa jõudnud oled? Kuidas me ületootmist ja -tarbimist moevaldkonnas lahendada saame?

Kui meil on täna laual arvud, et inimkonna riidevarud on kaetud järgmiseks kuueks aastaks, siis võiks ju mõelda, et probleemi lahendab moetööstuse sulgemine. See ei ole aga realistlik ning tekitab ühel hetkel taaskord probleemi. Seega mulle tundub, et moedisaineritena peame mõtestama ümber rõhuasetused. Küsimusest „Mida toota?“ on olulisem „Kuidas toota?“. 

Ja samavõrd, kuivõrd peavad disainerid oma tegevust ümber mõtestama, peavad tarbijad mõtestama ümber oma ostuharjumusi. Tootehinna asemel peaksime arvutama kandmishinda. Kui palju sa mingit toodet tegelikult kannad? Ja kui palju ressursse kulus selle tootmiseks? Kui kiirmoebrändi särk maksab 15€, aga sa ei kanna seda kordagi või see venib kiirelt välja ning arvestades, et see tuleb teiselt poolt maakera väga halbadest töötingimustest, siis tegelikult on see oluliselt kallim valik kui 150€ kvaliteetne disainersärk – seda nii enda rahakoti kui planeedi mõistes. Ehk siis küsimus ei ole ostuhinnas vaid kandmiskorras ning lause: „See on nii odav, et isegi kui ma seda kandma ei hakka, siis vahet pole!“ peaks asenduma lausega „See on nii kvaliteetne! Saan seda kanda aastaid!“

Millised on olulisemad muudatused sinu tööprotsessis?

Olen läinud eemale paljudest tuttavatest moetsükli protsessidest. Kui olin veel moetööstuses tegev, siis näiteks Ivo Nikkolos juhtisin 500 rõivamudelit aastas. Selliseid kiirusi ma täna enam kindlasti ei tee ja samuti ei hooli ma enam hooaegadest. Palju on muutunud ka minu enda jõujoon – mudeli disainimise kõrval pühendan palju aega ümbritseva ahela tundmaõppimisele. Kust kangas alguse on saanud? Kuidas see minuni jõudis? Kes selle õmbles? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele nüüd vastuseid tuleb otsida.

Samas on oluline ka tervik ja ahela kindlakstegemise kõrval ei tohi unustada ka mudelit. On ülioluline, et inimene mudelit lõpuks ka kannaks nii kaua kui võimalik ja tunneks end selles hästi. Halb disain ei põhjenda end mulle kunagi jätkusuutlikkusega ära. Näiteks, olen ise teinud kudumeid 100% taaskasutatud lõngast, kuid ühel hetkel adusin, et see lõng ei ole nii stabiilne kui uus lõng ja seetõttu võib tekkida väga palju praaki. Turunduslikult oleks mul olnud ju hea öelda, et „näete, kõik on jätkusuutlik!“, aga kokkuvõttes see siiski ei kestaks ehk siis töötada tuleb väga läbimõeldult ja kõiki aspekte arvesse võttes. Kui mudel pole hea, siis seda ei osteta, tulevad allahindlused ning varem või hiljem lõpetab mudel igal juhul jäätmena.

Disainiöö raames toimuva rõivadisainietenduse D_O_M jaoks oled loonud erikollektsiooni „BalticSeaBlue“, millega annad uue elu ja väärtuse hotelli- ja majutussektori poolt hüljatud tekstiilidele. Kuidas sa selle valupunktini jõudsid?

Olen viimastel aastatel palju katsetanud, kuidas olla moedisainer tänapäeva maailmas. Olen töötanud 3D mudelitega, ökoloogilise puuvillaga ja ka recycled ehk ümbertöödeldud puuvillaga. Tahtsin aga proovida ka upcyclingut ehk mu küsimus oli: kas enne, kui kangast hakatakse ümber töötlema, saaks sellest veel olemasoleval kujul väärtust välja võtta? Seeläbi hoiaks CO2-te, energiat ja paljut muud veelgi rohkem kokku.

Niisiis jõudsingi hotelli- ja majutussektorini ning D_O_Mi kollektsioon on tehtud 100% sealsetest jääktekstiilidest. Need on käsitsi läbi sorteeritud, vaadatud ning tööstuslikult värvitud ja õmmeldud. Justnimelt –  mitte ateljees käsitsi, sest mind huvitabki upcyclingu puhul skaleeritavad lahendused. Üks asi on, et saame kodus anda asjadele uut väärtust neid parandades ja õmmeldes, aga suurem küsimus on, kuidas neid lahendusi tööstuslikult rakendada? Ehk siis „BalticSeaBlue“ on üks näide minu otsingutest. Kuidas mul välja tuli, seda saame me kõik 22. septembril D_O_Mil hinnata.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Xenia Joost (@xeniajoostdesign)

Väga põnev! Mainisid ka 3D mudeleid – räägi nendest lähemalt.

Jaa, sellega olen ma taasavastanud enda moerõõmu! Maailma mastaabis on tegemist veel suhteliselt uue lahendusega, mistõttu ma ei oska veel ennustada, kus suunas see liigub, aga selles on nii palju ägedat energiat! Lihtsustatult öeldes – see on virtuaalne mood. Rõivamudeleid ei toodeta mitte füüsiliselt, vaid need disainitakse 3D-s ning seejärel saab neid implementeerida näiteks fotodele. Mulle tundub, et kogu moemaailm on jäänud vanadesse viisidesse, sh tootmisse, juba liiga kauaks kinni, mistõttu on mul väga hea meel, et digilahendused hakkavad tasapisi ka moodi jõudma. 3D mudelid on väga äge innovatsioon, millega inimesi heas mõttes raputada ja lahendada ka mitmeid probleeme.

Näiteks ostetakse riideid tihtipeale vaid ühekordsete fotosessioonide tarbeks. Fotod tehakse ära ja rõivad saadetakse tagasi. Probleem seisneb selles, et suurte ettevõtete jaoks on seejärel rõivaste äraviskamine oluliselt soodsam variant kui nende tagasi võtmine ladudesse. Sinna juurde lisanduvad ka kõikvõimalikud logistilised ressursid. Ehk siis meil on hunnik moetooteid, mis pole reaalsesse kasutusse jõudnudki, olles juba jäätmeks loetud. 3D mudelitega saaks seda vältida, kuid see mõte vajab veel harjumist, sest inimesed on harjunud asju füüsiliselt omama.

Disainiöö raames on sul väljas ka installatsioon „Statement Shirt“ – millest see ajendatud on?

Valgel särgil on olnud oluline ühiskondlik roll juba enam kui 200 aastat esindades staatust, jõukust ja sotsiaalseid norme, kuid mingil põhjusel ei ole seda väga palju uuritud. Viktoriaansel ajastul said valge särgi kandmist endale lubada vaid kõrgklassi esindajad ning see oli jõuka inimese tunnuseks. Pärast I maailmasõda hakkasid piirid hägustuma. Range tärgeldatud valge särk muutus vabamaks ning suurlinnastumisega kujunes see juba kontoritöötaja igapäevavormiks. Edasi näeme, kuidas see hakkab läbi Marilyn Monroe, Audrey Hepburni, Uma Thurmani ja paljude teiste liikuma naiste garderoobi. See tõstetakse moeikooni staatusesse, esindades modernse  ja iseseisva elustiiliga naist. Ka täna on valge särk paljudel naistel endiselt garderoobis ja tihti on see ka naispoliitikute üheks imidži osaks.

Minu installatsioon räägibki lugu sellest, kuidas üks särk on võimeline kätkema endasse väga palju huvitavaid lugusid ning mille abil saame jälgida ka ühiskonna muutumist. Minul, sinul, igaühel on oma lugu ja oma statement, mistõttu olengi selle nimetanud „statement shirt’iks“. Ja omal moel tuleb siin välja ka kestlikkus. Olen enda valget särki kandnud juba kaks aastat väga tihedalt. Nüüd, mil minu tütar on saanud 14, laenab ta minu garderoobist sedasama särki. Ehk on kaks inimest, kes vahetpidamata üht ja sama särki kannavad. Peseme, triigime, kanname ja nii otsast peale – võib öelda, et kandmiskorra hind on väga soodne!

Lõpetuseks, räägi, kuidas nii mitmel rindel töötades kainet mõistust säilitada?

Tunnen, et ma olen ehk liigagi kaine mõistusega ja võiks vahel jalgu hoopis rohkem maa küljest lahti lasta! Aga tegelikult – meil kõigil on 24 tundi ööpäevas. Kui ma teeksin iga päev 9-17 tööd, mis mulle ei meeldi, siis ma arvan, et see on väga kiire viis läbi põleda. Seda ei suudaks ka mina. Kui aga teed, mida armastad ja oled selle enda jaoks ära mõtestanud, oskad vastata küsimusele „Miks?“, siis muutub töö elustiiliks, mis tähendab, et sa tõesti eladki seda 24 tundi päevas.

Ja see ei tähenda, et see kõik tuleb öötundide arvelt. Sugugi mitte. Mulle meeldib väga magada! Ja samamoodi käin ma kohtumistel, pidudel ja vahel vaatan terve Netflixi seriaali kogemata ühe jutiga ära. Minu töö on nii loomulik osa minu elust, et see lihtsalt juhtub! Ehk siis klišee küll, aga päriselt – leia see, mis sind sütitab ja usalda end!

XVI Disainiöö raames toimuv moeetendus „D_O_M – Disain on moes“, kus teiste seas astub üles ka Xenia Joost, toimub 22. septembril Põhjala tehase suures angaaris, algusega kell 18.00. Piletiinfo leiad SIIT.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.

Eelmisel nädalal avasid Volta tänaval oma esimese ühise installatsiooniruumi Anna Kaneelina ja Kärt Hammer. Saatsime Ester Kannelmäe uurima näituse tausta ja mõtteid, mis selle sündi tiivustasid. 

Ester: Usun, et sellesse ruumi astudes tabab nii mõndagi inimest, ennekõike naisi, suur äratundmine. Justkui avatud päeviku kaante vahele astumine nügib ka enda tunde- ja mõttemaailma. Rääkige veidi projekti sünniloost!

Anna: Kärdiga oleme tuttavad juba pikalt. Ühised projektid said alguse 2019. aastal ja sealt edasi on kuidagi nii läinud, et kõik visuaalse maailma loomise asjad, mida ma teen, tunduvad kuuluvat koostöösse Kärdiga, sest energia on õige. Me mõistame teineteise olemust ja seeläbi resoneeruvad ka meie peades olevad mõtteid. 

Kärt: Ma vahepeal tegin ka Erkiga asju – ehk tegutsen kogu Pärnojade perega. Tegin Erkile ühe video, tema tegi ühele mu näitusele muusika. See on kogu aeg selline ping-pong. Esteetika poolt ei pea me väga arutamagi. Keegi ütleb: „Kuule, ma mõtlesin nii.“ – „Ma mõtlesin ka umbes nii.“ – „Okei, teeme nii.“ Ja siis hakkame panema ning kõik kukub õigesti paika.

Ester: Tundub, et naiskunstnike koostööprojektid on viimasel ajal vägagi levinud, kuidas see konkreetne projekt alguse sai? Kes oli algataja?

Anna: Mingis mõttes oli algatajaks minu mänedžer Toomas Olljum, kes pakkus välja mõtte, et ma võiksin näituse teha – ta nägi, kuidas ma üha rohkem pildistasin ja fotosid jagasin. Mulle tundus see tol hetkel täiesti pöörane, sest mul polnud üldse ambitsiooni ennast kunstimaailma positsioneerida. Siis tulid aga uued lood välja ja ühtäkki polnud mõte oma loomingu laiendamisest, uue hääle ja teiste väljundite leidmisest nii võõras. Mulle tundus iseenesestmõistetav, et kaasan protsessi Kärdi, sest oleme visuaali poole pealt igati läbi põimunud. Tegime paar aastat tagasi loo „Better Man“ video ja sel aastal täiesti eksprompt „Tired’i“ video. Näituse maailm ongi jätk nende videote füüsilisusele.

Ester: On selge, et teie loominguline teekond on kulgenud erineva kaarega – kas teil kujunes näituse puhul ka kindel rollijaotus välja?

Kärt: Kõik sündis väga orgaaniliselt, sünergiana. Umbes kaks nädalat tagasi saime teada, et meile võimaldatakse see ruum. Anna helistas mulle ja ütles: „Kuule, mul on üks imelik mõte, ma ei tea, äkki see on täielik lollus – Toomas pakkus, et saaks näitust teha. Äkki paneks kokku need videod ja selle maailma?“ Mina olin: „Muidugi, väga hea mõte.“

Anna: Kui Kärt ütles, et tal on just praegu aega, kukkus mul kivi südamelt. Sain aru, et nüüd ma olen turvalises olukorras. Üksi tundus see kõik liiga suur.

Kärt: Annal oligi vaja, et keegi ütleks lihtsalt „jah“.

Anna: Jah. Et keegi ütleks, et suudame seda teha. Meie mõlema esimene mõte oli, et siin ruumis peab olema voodi. Et me tahame „Tired’i“ siia tuppa tuua.

Kärt: Lõime justkui sama toa, aga see laienes. Ütlesid, et näitus mõjub kui „päeviku sissevaade“ – see on hea taipamine. Voodile lisandusid veel maalid, fotod, tekstid jne. Installisime näitust kaks päeva. Polnud nii, et: „Kuhu me nüüd selle paneme?“, vaid pigem: „See käib siia. Okei, hakkame järjest minema.“ Kõik lihtsalt jooksis paika.

Anna: See oli väga intuitiivne tegemine. Minu jaoks oli eriti huvitav üks nüanss. Kärt on visuaalne kunstnik, tal on kogemus maailmade loomisega, minul aga selles kunstivormis taust puudub. Aga ma ei tundnud end kordagi kuidagi hierarhias „allpool“ asuvama. Me olime selles ruumis võrdsed. Igaüks suunas oma tegevuse täpselt sinna, mis talle parasjagu loogiline oli. Kõik esemed lihtsalt leidsin oma koha. Maal „Under Love’s Command“ sündis koha peal. See tõdemus “Better mani” laulusõnadest on miski, mis minu jaoks kogu näituse kokku võtab – miks ma seda teen, miks ma muusikat teen, miks ma elan, mis on minu moto. Ma pean kõike tegema läbi armastuse ja armastusega.

Ester: Peale näituse avamist trammis koju tiksudes, lasin kõigel korraks settida ja esimesena tuli pähe mõte, et ega te ju päris „õigesti“ seda kunsti ei tee, onju? Nii selle projekti kui teie endaga käivad kaasas mitmed vastuolud, seda just klassikalise kunstimaailma toimimist silmas pidades. Alustame näiteks tõdemusest, et see installatsioon sündis kahe nädalaga. Kas me peaksime resultaati kuidagi teistmoodi suhtuma kui projektidesse, mis on sündinud pika protsessi tulemusena?

Kärt: Kindlasti mitte. Minu arust mõistetakse kunsti puhul ajamõõdet tihtipeale valesti. Pole vahet, kaua ma maali maalin või joonistust teen või kaua Anna stuudios laulab – see ei määra kvaliteeti. On erinevad kunstiliigid: keegi teeb fotorealismi – muidugi maalib ta kauem –, aga see ei tähenda, et abstraktsioon või joonistus oleks kuidagi „vähem kunst“. Need on lihtsalt erinevad keeled. Kunst on kunst. Kui plaanin pikalt oma autorinäitust, siis ma loomulikult analüüsin ja mõtlen üle, lähen protsessi teistmoodi: ühel päeval tundub, et „oh jumal, kui hea“, teisel päeval, et „mis kurat see on“. Siis viskan valikust võib-olla midagi välja, mis tegelikult oleks võinud jääda. Siin seda polnud. Kõik, mis mõtetesse tuli, läks kohe ka seina – davai, töötab. Pooleldi puusalt, aga täie rauaga.

Anna: Täie rauaga, jah. Samas, kui ma räägin muusikast, siis olen seda maailma väga kaua ehitanud. Need kolm hiljuti ilmunud lugu on minuga olnud praktiliselt kolm ja pool aastat ja ma olen seda kõike endas väga kaua hoidnud. See, et näitus kahe nädalaga justkui „plahvatas“, ei tähenda, et seda maailma poleks varem olnud. Vastupidi – see oli juba ammu olemas, lihtsalt materjal leidis lõpuks füüsilise vormi. Kui seda võimalust poleks niimoodi ilmunud, siis võib-olla ma polekski selle peale tulnud, et võin oma ampluaad laiendada, mitte jääda ainult muusikasse kinni. 

Kärt: Just. See ei olnud selline: „Oh, mis me nüüd teeme?“ Meil mõlemal on oma alal pikk kogemus. Oled võimeline nobedalt tegema kui sinusse on kogu aeg midagi ladestunud – kogemus, elu. See ongi meie pühendumise tulemus, mille oleme siia „kiiresti“ laotanud.

Ester: Intervjuu ilmudes jookseb kindlasti suur hulk inimesi näitust uudistama. Andke mõned vihjed, milliseid teemasid ja kujundeid siia ruumi saabudes ennekõike tähele panna. Võti neile, kes kiirel ajal ise süveneda ei jaksa.

Anna: Napp aeg andis võimaluse mõelda näiteks peeglite peale. Minu jaoks on selle ruumi üks läbiv mõte see, et inimene, kes siia tuleb, oleks teadlik iseendast – kasvõi läbi nende peeglite. Ja samamoodi läbi muusika. Mu laulude sõnum on paljuski ühiskonnakriitiline, aga kõigepealt on peegel pööratud minu enda poole. See element on olnud kohal ka mu muusikavideotes. Siin ruumis tahtsin seda veelgi selgemalt sisse tuua – et inimene mõistaks, et ta saab ise enda jaoks olla „sein“, seda nii positiivses kui negatiivses tähenduses. 

Ester: Näituse pealkirjaks on tõesti ju “Walls”. Kuidas te seda sõna avanud olete? Millisel kujul need seinad me ette ilmuvad?

Anna: Siin ruumis on neli seina, millest üks on tegelikult läbipaistev. Olenevalt sellest, kuhu sa ennast asetad, sa kas näed väljapääsu või mitte. Kui sa vaatad ühte pidi, siis ei näe, aga kui vahetad perspektiivi, siis saad aru, et kuskil on väljapääs alati olemas. Ma tõstatan ka oma muusikas küsimusi ja toon probleeme esile, aga tunnen, et püüan alati ka lahendust otsida. Ja need lahendused on alati minu enda sees. Keegi teine ei saa minu eest probleeme lahendada. Ka seda, et maailm on kohati raske taluda ja kõike on liiga palju, saan muuta ainult läbi iseenda tegevuse. Seda tunnetust on eriti hea Kärdiga jagada, sest tean, et ta mõtleb samamoodi. Ja siin ruumis on tunda ka teisi inimesi, kellel on sarnane vaade. Selline peegeldus on minu jaoks ülimalt oluline ja inimlik ning annab jõudu edasi toimetada.

Ester: Provotseerin. Anna ütles, et julges esmakordselt selle projekti raames oma ampluaad laiendada. Niimoodi nurga tagant kunstiskeenele siseneda on ju tegelikult julgustükk. Teil kummalgi pole ju niiöelda EKA-templit peal. Olete mõlemad justkui autsaiderid.

Kärt: Nii ja naa. Paratamatult jääd sa kunstiringkonnas natuke autsaideriks kui sul EKA tausta pole. Mul oli aastaid tunne, et pean rohkem rapsima, rohkem tööd tegema, et ringi „sisse“ saada. Aastatega on see tunne natuke lahtunud – et kas mind üldse tõsiselt võetakse. Aga siis vaatad peeglisse ja mõtled: fuck it, minge siis perse. Äkki mul polegi seda siseringi “heakskiitu“ vaja. Ma teen nii nagu mina teen ja ei hooli sellest institutsionaalsest poolest.

Anna: Toon paralleeli muusikamaailmaga. Jah, ma olen Otsa koolist pärit, aga mitte EMTAst. Ühel hetkel sain aru, et akadeemilises muusikamaailmas on kõik fantastiliselt haritud ja võimelised igas olukorras kõike tegema. Nooremana pidasin puudujäägiks fakti, et mina nii ei suuda. Täna näen ma seda tugevusena, et olen leidnud enda raja, enda keele, enda hääle ja jagan seda kompromissitult. Ma ei ole see, kes läheb projektist projekti ja kohaneb pinnapealselt kõigega, sageli ilma hinge mängu toomata. Ja olgem aus, ma olen üha osavam ja julgem selles, et oma visioonist mitte taganeda ja valdkonna korüfeedele mitte alla vanduda kui mulle midagi õige ei tundu. Eriti siis kui tunnetan, et partneritel puudub austus minu kui artisti ja naise vastu – ma olen sellest väsinud. Kui mu sees karjub, siis toon selle nüüd julgelt välja – kümme aastat tagasi poleks ma seda kindlasti teinud.

Ester: Mainisid naiseks olemist ja sellega seotud kohatist respektidefitsiiti, lähme veel ühe olulise tähelepaneku juurde. Loomulikult ei tule ma seda vestlust vedama tühja koha pealt, olen mõlema karjääri pikalt jälginud. Ühendava joonena näen, et lisaks kõigele muule panete sageli mängu ka oma (naise)keha, oma füüsise. Ka siin ruumis on naise keha väga olulisel kohal. Laiendage veidi seda suunda.

Kärt: Üks asi on olla kellelegi modell, teine asi on panna keha mängu omaenda loomingus. Võib ju väita, et ma „kasutan oma keha ära“ samamoodi, nagu keegi teine seda objektistab, aga samas – why the fuck not, kui see keha töötab minu kasuks ja see on minu enda looming? Mingis mõttes distantseerin ennast sellest – see ei ole enam konkreetselt Kärt Hammeri keha, mida näeme. Sama kehtib Anna kohta. Temast on saanud siin naine pildil, naine kunstis. Minu enda keha on lihtsalt kõige lähem keha, mida ma tunnen ja mida mul on kõige mugavam kasutada. Ja mida ma oskan kõige paremini liigutada. Sellest kehast saab minu tööriist. Ma elan ju oma kehas, see on mu vorm. See pole enesekultus, vaid loomingu osa.

Anna: Olen nõus. Minu muusika suur osa on lisaks häälele kehaline väljendus. See tekib, muutub, deformeerub – isegi kui ma esitan sama lugu, teeb keha iga kord natuke midagi muud. „Tired’i“ ja teiste uute lugude puhul tundsin kohe, et pean saama ennast füüsiliselt väljendada rajumalt kui varem. Esimestes videotes oli liikumine juba olemas, aga pigem voolavalt. Nüüd tundsin, et vaja on rohkem nurki ja intensiivsust – hääles ja kehas. Kui me „Tired’i“ videot filmisime, siis avastasin end ühel hetkel muusika saatel ennastunustavalt rullimas. Mul kadus täielikult kõrvalpilk – teadmine, et keegi on veel ruumis. See oli usaldus loojate vahel, sõprade ja naiste vahel. Tundsin end nii hästi, et julgesin „laamendada”. See oli täielik teraapia. Tagantjärele vaadates leidsin kontakti isegi lapsepõlve kehamäluga: tajumise, et olen kõrvuni tundeid täis, aga mul pole nende jaoks sõnu. Mu keha otsis videot tehes sama väljendust. Olen selle kogemuse eest tohutult tänulik.

Ester: Kogu näituseprotsessist kumab väga tugevalt enda usaldamise idee. Rääkisime sellest, et installatsioon sündis kiiresti, ammu ladestunud mõtetest – see eeldab sisemist kindlust. Näen siin ruumis veel tööriistu ja kihte, mis justkui viitavad sellele, et julgete teha seda, mida tavaliselt ei tehta. Näiteks fakt kuivõrd suurt rolli mängib moeline tunnetus. Olgem aus, läbi ja lõhki moeinimesena olen saanud korduvalt tunda, kui tühiseks seda valdkonda peetakse. Teis näen ma siiski liitlasi. Rääkige veidi rõivaste rollist oma koostöös.

Kärt: „Tired’i“ video puhul oli nii, et hakkasime hoopiski fotosid tegema. Mõtlesime, et teeme lihtsalt ühe hea päeva: pildistame, sööme pirukat, paitame kassi. Ma ütlesin Annale: „Võta midagi enda kapist, vaata minu kapist ka.“ Ja sealt me need rõivad leidsimegi – loogilised asjad, mis tundusid „õiged“.

Anna: Tunnen, et üritan ennast pidevalt läbi rõivaste taasluua. Kui mõelda Anna Kaneelina kuvandile, siis paljude jaoks on see siiani haldjalik. Praegu tunnen, et olen ise juba kuskil mujal. Kuvand on muutunud konkreetsemaks ja teravamaks.

Kärt: Need uued stilistilised elemendid on sind vabaks lasknud.

Anna: Jah, ma olen ise selle protsessi käivitanud – trampinud jalgu. Kui panen midagi selga, olen ma juba rollis. Rõivas ütleb mulle, kuidas ma pean liikuma. Kehastumiste moment läbi moe on minu jaoks väga põnev. Võimsamad kostüümid tiivustavad mind. Samas on olnud ka hetki, kus publiku ootused selle osas, kuidas üks naislaula välja peab nägema, ei kattu sellega, mida neile pakun. Aga mida tugevam on mu jalgealune, seda selgem on tunne, et võin olla täpselt selline nagu olen. See on võtnud väga kaua aega.

Kärt: Riiete põhjal diskrimineerimine on Eestis üldse omaette teema. Nüüd on see võib-olla veidi leebem, aga kogemusi on olnud igasuguseid. Arvad, et oled täiesti tavalistes riietes, aga näed pilke, mis mõõdavad sind korraga uudishimu ja halvakspanuga. Ja siis veel kommentaarid… see Delfi-kommentaatori õigus, mida inimesed endale lubavad, on nii kummaline. Näiteks Pariisis tõmban kõik „ässad“ kapist välja – kas või saia järele minnes. Inimesed vaatavad, aga positiivselt: kiidavad, küsivad. Eestis on nii, et isegi kunstinäituse avamisel mõtled: kas ma tegin nüüd teistele liiga oma valikutega? Ka „omasugused“ vaatavad vahel altkulmu.

Anna: Meil on siin kõik nagu teiste asi. Aga tegelikult ei ole. Minu jaoks ei ole absoluutselt oluline, mida teised teevad. Välja arvatud siis kui midagi ägedat luuakse – siis see sütitab mind ja ma tahan kiita, jagada. Mul ei ole energiat selleks, et otsida, mida kritiseerida.

Ester: Arvan, et jõuame siit veel ühe olulise nüansini – teie julgus asju välja öelda. Minu meelest lausub ka see ruum otse ja ausalt, räägib tõdesid. Ja seda üsnagi haavatavalt. Eestis ollakse pigem vait kui riskitakse arvamuse või konfliktiga. Ja kui midagi tehakse, siis hästi „õigesti“. Kuidas te endas selle julguse leiate?

Kärt: Minu jaoks on viimased aastad olnud nii- ja naapidi keerulised. Aga mingil hetkel lähevad perspektiivid paika: sul on kopp ees, sul on „sitaauguni“. Ja siis tekibki see tunne, et mul on ainult üks elu ja ma teen nii, nagu tahan. Mitte kellelegi halvasti, aga ausalt. Olen otsustanud, et mul on õigus ennast väljendada. Olen piisavalt vana, piisavalt kogenud ja mul on piisavalt pohhui. Take it or leave it. Vaatan peeglisse ja mõtlen: I’ve got this shit. Mingil hetkel jõuad oma elus sellesse kohta.

Anna: Minu jaoks on ausus nii iseenesestmõistetav, et ma vahel ei saa aru, miks seda julguseks peetakse. Mulle öeldakse tihti: „Sa oled nii julge, nii haavatav.“ Ühtpidi ma mõistan seda, teisalt mitte. Kas see tähendab, et suur osa inimestest kogu aeg peidab ennast – isegi enda eest? See on nii kurb mõte. Minu jaoks on aus olemine normaalne olek.

Kärt: Mu ema ütles mulle juba siis kui väike olin, et ausus pole häbiasi. Mõtlen selle peale kogu aeg. 

Anna: See, et ma jagan raskusi, rõõmu ehk kõike, on normaalne, sest see on elu. Me kõik kogeme seda. Suurim, mida sellest saan, on ühendus – inimestevaheline side. See on kõige olulisem asi üldse. See taju, et sa ei ole üksi. Jooned, mis ühilduvad ja tõmbuvad kokku – see on põhjus, miks me inimestena üldse eksisteerime. Ainult läbi aususe ja jagamise saab sündida päris ühendus. Ja see tähendab midagi.

Ester: Ma tahaksin tõdeda isegi veidi rajumalt: aususe esile toomine pole mitte ainult ilus mõte, vaid lausa radikaalne otsus, mis päästab päriselt elusid. Rääkimine, asjade välja ütlemine säästab inimesi. 

Anna: Täiesti nõus. Ja seda peab normaliseerima. Häbitunne peab kaduma, sest häbitunne lõhub. Kapseldumine, „ma ei räägi“ hoiak. Aususe kaudu käe ulatamine on minu arvates üks olulisemaid samme üldse. Ja kui me nüüd südant puistame, siis tahan lihtsalt öelda, et olen nii õnnelik, et olen Kärdiga kohtunud. Et mul on võimalus jagada temaga seda ruumi ja hetke elus. Meil oli nende nelja seina vahel väga hea olla. Ma loodan, et inimesed tunnetavad seda ja teavad, et sellist ühendust tasub otsida. 

Kärt: Olen nõus – selles hetkes koos olla on hea.

Anna Kaneelina järgmisel kontserdid toimuvad 27.11 Tallinnas D3s ja 28.11 Tartus Genialistide klubis, tema tegemiste kohta leiab rohkem infot Instagramist. Kärdi karjääril saab silma peal hoida Instagrami, veebilehe ja Tütar galerii lehe kaudu. 

Näitus “Walls” on avatud 29. novembrini aadressil Volta 1, Tallinn.