Foto: Kertin Vasser
Xenia, oled moevaldkonnas tegutsenud juba pea 20 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?
Väga palju! Aastaid tagasi oli moetööstuses hästi palju rõõmu! Mood oli lõbus ja see oli äge asi, mida teha. Kõik ootasid õhinaga uusi kollektsioone, show’sid ja moenädalaid. Täna on aga valdkonnast see rõõm järkjärgult kadumas. Kui mõelda, et disainer on inimene, kes peab lahendama mingit probleemi – see on ju meie elukutse mõte –, siis rõivadisainerid ei lahenda enam justkui suurt midagi. Vastupidi, me loome hoopis hästi palju probleeme juurde – ületootmine, ületarbimine, reostus, orjus, jne.
Mulle on jäänud meelde üks lõik meediast – kui seiskaksime täna kogu moetööstuse, siis oleks inimkonnal endiselt võimalik veel järgmised kuus aastat riideid tarbida. Ehk siis ületootmine ja sellega kaasnevad probleemid on nii mastaapsed, et selle najal ärgata ja disainima minna, muutus ühel hetkel väga raskeks. Mõistsin, et seda, mille pärast ma aastaid tagasi disaineriks hakkasin, pole enam olemas ja rõõm oli asendunud südamevaluga. See viis mind omakorda väga suure küsimuseni – kuidas siis edasi?
Ka tänavune Disainiöö juhib tähelepanu disainivaldkonna järjest suurenevale vastutusele, st hea disain aitab lahendada ühiskonda vaevavaid kriise. Mis vastusteni sa jõudnud oled? Kuidas me ületootmist ja -tarbimist moevaldkonnas lahendada saame?
Kui meil on täna laual arvud, et inimkonna riidevarud on kaetud järgmiseks kuueks aastaks, siis võiks ju mõelda, et probleemi lahendab moetööstuse sulgemine. See ei ole aga realistlik ning tekitab ühel hetkel taaskord probleemi. Seega mulle tundub, et moedisaineritena peame mõtestama ümber rõhuasetused. Küsimusest „Mida toota?“ on olulisem „Kuidas toota?“.
Ja samavõrd, kuivõrd peavad disainerid oma tegevust ümber mõtestama, peavad tarbijad mõtestama ümber oma ostuharjumusi. Tootehinna asemel peaksime arvutama kandmishinda. Kui palju sa mingit toodet tegelikult kannad? Ja kui palju ressursse kulus selle tootmiseks? Kui kiirmoebrändi särk maksab 15€, aga sa ei kanna seda kordagi või see venib kiirelt välja ning arvestades, et see tuleb teiselt poolt maakera väga halbadest töötingimustest, siis tegelikult on see oluliselt kallim valik kui 150€ kvaliteetne disainersärk – seda nii enda rahakoti kui planeedi mõistes. Ehk siis küsimus ei ole ostuhinnas vaid kandmiskorras ning lause: „See on nii odav, et isegi kui ma seda kandma ei hakka, siis vahet pole!“ peaks asenduma lausega „See on nii kvaliteetne! Saan seda kanda aastaid!“
Millised on olulisemad muudatused sinu tööprotsessis?
Olen läinud eemale paljudest tuttavatest moetsükli protsessidest. Kui olin veel moetööstuses tegev, siis näiteks Ivo Nikkolos juhtisin 500 rõivamudelit aastas. Selliseid kiirusi ma täna enam kindlasti ei tee ja samuti ei hooli ma enam hooaegadest. Palju on muutunud ka minu enda jõujoon – mudeli disainimise kõrval pühendan palju aega ümbritseva ahela tundmaõppimisele. Kust kangas alguse on saanud? Kuidas see minuni jõudis? Kes selle õmbles? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele nüüd vastuseid tuleb otsida.
Samas on oluline ka tervik ja ahela kindlakstegemise kõrval ei tohi unustada ka mudelit. On ülioluline, et inimene mudelit lõpuks ka kannaks nii kaua kui võimalik ja tunneks end selles hästi. Halb disain ei põhjenda end mulle kunagi jätkusuutlikkusega ära. Näiteks, olen ise teinud kudumeid 100% taaskasutatud lõngast, kuid ühel hetkel adusin, et see lõng ei ole nii stabiilne kui uus lõng ja seetõttu võib tekkida väga palju praaki. Turunduslikult oleks mul olnud ju hea öelda, et „näete, kõik on jätkusuutlik!“, aga kokkuvõttes see siiski ei kestaks ehk siis töötada tuleb väga läbimõeldult ja kõiki aspekte arvesse võttes. Kui mudel pole hea, siis seda ei osteta, tulevad allahindlused ning varem või hiljem lõpetab mudel igal juhul jäätmena.
Disainiöö raames toimuva rõivadisainietenduse D_O_M jaoks oled loonud erikollektsiooni „BalticSeaBlue“, millega annad uue elu ja väärtuse hotelli- ja majutussektori poolt hüljatud tekstiilidele. Kuidas sa selle valupunktini jõudsid?
Olen viimastel aastatel palju katsetanud, kuidas olla moedisainer tänapäeva maailmas. Olen töötanud 3D mudelitega, ökoloogilise puuvillaga ja ka recycled ehk ümbertöödeldud puuvillaga. Tahtsin aga proovida ka upcyclingut ehk mu küsimus oli: kas enne, kui kangast hakatakse ümber töötlema, saaks sellest veel olemasoleval kujul väärtust välja võtta? Seeläbi hoiaks CO2-te, energiat ja paljut muud veelgi rohkem kokku.
Niisiis jõudsingi hotelli- ja majutussektorini ning D_O_Mi kollektsioon on tehtud 100% sealsetest jääktekstiilidest. Need on käsitsi läbi sorteeritud, vaadatud ning tööstuslikult värvitud ja õmmeldud. Justnimelt – mitte ateljees käsitsi, sest mind huvitabki upcyclingu puhul skaleeritavad lahendused. Üks asi on, et saame kodus anda asjadele uut väärtust neid parandades ja õmmeldes, aga suurem küsimus on, kuidas neid lahendusi tööstuslikult rakendada? Ehk siis „BalticSeaBlue“ on üks näide minu otsingutest. Kuidas mul välja tuli, seda saame me kõik 22. septembril D_O_Mil hinnata.
Väga põnev! Mainisid ka 3D mudeleid – räägi nendest lähemalt.
Jaa, sellega olen ma taasavastanud enda moerõõmu! Maailma mastaabis on tegemist veel suhteliselt uue lahendusega, mistõttu ma ei oska veel ennustada, kus suunas see liigub, aga selles on nii palju ägedat energiat! Lihtsustatult öeldes – see on virtuaalne mood. Rõivamudeleid ei toodeta mitte füüsiliselt, vaid need disainitakse 3D-s ning seejärel saab neid implementeerida näiteks fotodele. Mulle tundub, et kogu moemaailm on jäänud vanadesse viisidesse, sh tootmisse, juba liiga kauaks kinni, mistõttu on mul väga hea meel, et digilahendused hakkavad tasapisi ka moodi jõudma. 3D mudelid on väga äge innovatsioon, millega inimesi heas mõttes raputada ja lahendada ka mitmeid probleeme.
Näiteks ostetakse riideid tihtipeale vaid ühekordsete fotosessioonide tarbeks. Fotod tehakse ära ja rõivad saadetakse tagasi. Probleem seisneb selles, et suurte ettevõtete jaoks on seejärel rõivaste äraviskamine oluliselt soodsam variant kui nende tagasi võtmine ladudesse. Sinna juurde lisanduvad ka kõikvõimalikud logistilised ressursid. Ehk siis meil on hunnik moetooteid, mis pole reaalsesse kasutusse jõudnudki, olles juba jäätmeks loetud. 3D mudelitega saaks seda vältida, kuid see mõte vajab veel harjumist, sest inimesed on harjunud asju füüsiliselt omama.
Disainiöö raames on sul väljas ka installatsioon „Statement Shirt“ – millest see ajendatud on?
Valgel särgil on olnud oluline ühiskondlik roll juba enam kui 200 aastat esindades staatust, jõukust ja sotsiaalseid norme, kuid mingil põhjusel ei ole seda väga palju uuritud. Viktoriaansel ajastul said valge särgi kandmist endale lubada vaid kõrgklassi esindajad ning see oli jõuka inimese tunnuseks. Pärast I maailmasõda hakkasid piirid hägustuma. Range tärgeldatud valge särk muutus vabamaks ning suurlinnastumisega kujunes see juba kontoritöötaja igapäevavormiks. Edasi näeme, kuidas see hakkab läbi Marilyn Monroe, Audrey Hepburni, Uma Thurmani ja paljude teiste liikuma naiste garderoobi. See tõstetakse moeikooni staatusesse, esindades modernse ja iseseisva elustiiliga naist. Ka täna on valge särk paljudel naistel endiselt garderoobis ja tihti on see ka naispoliitikute üheks imidži osaks.
Minu installatsioon räägibki lugu sellest, kuidas üks särk on võimeline kätkema endasse väga palju huvitavaid lugusid ning mille abil saame jälgida ka ühiskonna muutumist. Minul, sinul, igaühel on oma lugu ja oma statement, mistõttu olengi selle nimetanud „statement shirt’iks“. Ja omal moel tuleb siin välja ka kestlikkus. Olen enda valget särki kandnud juba kaks aastat väga tihedalt. Nüüd, mil minu tütar on saanud 14, laenab ta minu garderoobist sedasama särki. Ehk on kaks inimest, kes vahetpidamata üht ja sama särki kannavad. Peseme, triigime, kanname ja nii otsast peale – võib öelda, et kandmiskorra hind on väga soodne!
Lõpetuseks, räägi, kuidas nii mitmel rindel töötades kainet mõistust säilitada?
Tunnen, et ma olen ehk liigagi kaine mõistusega ja võiks vahel jalgu hoopis rohkem maa küljest lahti lasta! Aga tegelikult – meil kõigil on 24 tundi ööpäevas. Kui ma teeksin iga päev 9-17 tööd, mis mulle ei meeldi, siis ma arvan, et see on väga kiire viis läbi põleda. Seda ei suudaks ka mina. Kui aga teed, mida armastad ja oled selle enda jaoks ära mõtestanud, oskad vastata küsimusele „Miks?“, siis muutub töö elustiiliks, mis tähendab, et sa tõesti eladki seda 24 tundi päevas.
Ja see ei tähenda, et see kõik tuleb öötundide arvelt. Sugugi mitte. Mulle meeldib väga magada! Ja samamoodi käin ma kohtumistel, pidudel ja vahel vaatan terve Netflixi seriaali kogemata ühe jutiga ära. Minu töö on nii loomulik osa minu elust, et see lihtsalt juhtub! Ehk siis klišee küll, aga päriselt – leia see, mis sind sütitab ja usalda end!
XVI Disainiöö raames toimuv moeetendus „D_O_M – Disain on moes“, kus teiste seas astub üles ka Xenia Joost, toimub 22. septembril Põhjala tehase suures angaaris, algusega kell 18.00. Piletiinfo leiad SIIT.
Nime Alonette taga on Anett Tamm ning Portailil avanes meeldiv võimalus temaga muusikast ja inspiratsioonist vestelda.
Alustuseks, räägi meile, mis lugu on artistinimega Alonette?
Kogusin 2023. aasta sügisel hoogu ja julgust sooloprojekti käimalükkamiseks, et anda välja muusikat, millele polnud sel hetkel veel õiget väljundit ja mis oli liialt erinev esitamiseks minu muude väljakujunenud ansamblitega. Esialgne plaan oli sooloprojektiks võtta lihtsalt oma täisnimi, kuid tasapisi tekkis uuele muusikale selgem suund ja visioon. Seda uut loomingumaailma mõtteis marineerides torkas ühel õhtul pähe nimi Alonette, mis tundus koheselt õige.
Alonette on tagurpidi u-ga alouette ehk prantsuse keeles lõoke, laululind. Lisaks sisaldub Alonette’is väga sobivalt minu eesnimi Anett. Nimest võib välja lugeda ka üksindust tähendava sõna “alone”, mida tõlgendan pigem võimestava kui melanhoolsena, sest kuigi sooloprojekt arendab minus uutmoodi iseteadlikkust, on mu ümber sel teekonnal palju suurepäraseid muusikuid ja toetavaid inimesi.
Sul on valminud täispikk album. Kas sul on kindel meetod, kuidas sinu lood sünnivad – alustad sa alati meloodiaga, sõnadega või mõne kindla tundega?
Alonette’i lood on saanud alguse tuumikust ehk sõnumist, mille ümber olen ehitanud detailid. Esmalt ajendab mõni hinge kripeldav teema, tunne või olukord mind oma mõtteid sõnadesse seadma ja sünnib jutuke või luuletus. Sageli tekib sõnu kirjutades ka juba meloodia või rütm, mis sõnumit ja tunnet kannab ning tasapisi laulu struktuuri vormib. Seejärel võtan kätte kitarri või istun klaveri taha ja arendan välja harmoonilise ja arranžeeringulise terviku.
Varasemalt ma laulusõnadele nii suurt rõhku ei pööranud ja nad olid rohkem kaunistuse rollis, muusika ise tundus alati olulisem ja põnevam. Viimastel aastatel kirjutades ning eriti Alonette’ina on sõnad saanud lähtepunktiks, mis on andnud lauludele hoopis isiklikuma mõõtme.
Kas on mõni lugu sellel albumil, mis on sulle endale eriliselt südamelähedane?
Kõik laulud albumil on minu jaoks südamelähedased, kuid teistest veidi tähendusrikkam on “Twist of Fate”, sest väga positiivse saatuse keerdkäiguna sai laulu avaldamisest kogu Alonette’i seiklus alguse.
Mis oli selle albumi loomise juures kõige suurem väljakutse ja mis pakkus kõige rohkem rahulolu?
Minu jaoks on alati suurimaks väljakutseks olnud avaldamiseelne ettevalmistusperiood, ka Alonette’i albumi puhul. Muusika ise on selleks hetkeks valmis ning loominguliselt on endast juba kõik justkui antud, kuid siis on vaja hakata nuputama, kuidas loodu parimal viisil teiste inimesteni viia. Avaldamist ette valmistades jõuab mulle ikka ja jälle kohale, et infost küllastunud maailmas haarab inimesi esmalt pakend, ning see heidutab mind sageli. Katsumus on viimane “pakendamise” etapp teha samuti enda jaoks loominguliseks ning jääda endale truuks, säilitada ehedus ning mitte ära kaotada sidet teose sügavama mõttega.
Rahuloluhetki, kus tundsin, et olen õiges kohas ja teen õiget asja, oli albumi loomise juures õnneks oluliselt rohkem. Kõige rikastavamad olid mängurõõmu ja vabadusetunnet täis hetked protsessis, mida kogesin kirjutades, muusikutega proovi tehes ning stuudios.
Millist sõnumit või tunnet tahad oma muusikaga kuulajateni tuua? Kas see on ajas ka muutunud?
Kindlasti on ajas küpsenud see, kuidas mõtestan kunsti tähtsust ja mõju ning oma rolli loomingulise inimesena ühiskonnas. Kunstil on võime panna inimesi sügavamalt mõtlema ja tundma ning ennast avama, mis võib viia parema mõistmiseni ja arvestavama suhtumiseni. Loodan samuti luua oma muusikaga õhkkonda, milles võib vabalt kõiki emotsioone läbi elada, kuid leida ka jõudu raskustega silmitsi seismiseks ja arenemiseks.
Kui sa saaksid valida ükskõik millise artisti – elava või lahkunud –, kellega koos ühe loo teha, kes see oleks ja miks?
Kui selline võimalus antaks, peaksin valima Joni Mitchelli, kes on elanud väga seiklusrikast ja loomingut täis elu. Tema muusika on vahetu, samas nii poeetiline, sageli ka ühiskonnakriitiline. Kordumatu ja liigutav on nii tema hääl, kitarrimäng kui ka laulukirjutamine. Temasuguse elutarga kunstnikuga oleks meeletult põnev mõtteid vahetada ja koos kirjutada.
Ning lõpetuseks. Millal ja kus saab sinu uut albumit kuulda?
Minu uus album “Compass” ilmus digitaalselt 10. märtsil ja on täna kuulatav kõigil streaming platvormidel. Elavas esituses saab albumi laule kuulda 19. märtsil Tallinnas, klubis Uus Laine. Laval liitub minuga bänd koosseisus Erki Pärnoja, Raun Juurikas, Marti Tärn ja Martin Petermann.
„Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel“ on raamat, milles kaks oma valdkonna tipptegijat – holistiline ilunõustaja Mari Lakspere ja iluajakirjanik Agnes Kajander – jagavad oma teadmistele, isiklikule kogemusele ja klienditööle toetudes täpseid tehnikaid, kuidas hoolitseda ilu eest nõnda, et paranevad nii näonaha ja keha toonus kui ka üldine tervis ja heaolutunne.
Portailil avanes suurepärane võimalus uurida raamatu autoritelt nii ilunippide, iluharjumuste kui ka ilumaailma valeuskumuste kohta.
Alustuseks. Milline naine on ilus?
Agnes: Naine, kes hoolitseb enda eest mitte selleks, et vastata kellegi ootustele, vaid sellepärast, et ta armastab ja austab ennast – täielikult ja tingimusteta.
Mari: Väga lihtne – naine, kes tunneb end oma nahas hästi (nagu prantslastel on tavaks öelda), kelles on sära, energiat ja natuke müstikat.
Parim ilunipp, mille olete saanud emalt-vanaemalt-sõbrannalt?
Agnes: Emalt ja vanaemalt olen pärinud armastuse sauna vastu ning oskuse pöörduda mistahes mure korral esmalt looduse poole.
Mari: Vanaemalt õppisin, et naine on inspiratsioon kõigele ümbritsevale ja seda ka läbi oma välimuse, näoilme, riiete ja ehete. Lähtun sellest soovitusest iga päev.
Kuidas on teie enda iluharjumused aastate jooksul muutunud?
Agnes: Olen olnud ilutoimetaja üle 25 aasta, mis tähendab, et olen katsetanud lõputult erinevaid tooteid ja teinud ka omajagu iluvigu. Ometi on minu iluharjumused aja jooksul muutunud hoopis lihtsamaks. Olen keerulisi radu pidi tagasi jõudnud kõige olulisema juurde – naha kaitsebarjääri toetav baashooldus teeb suurima vahe. Soovin, et oleksin seda varem mõistnud! Kunagi tegin näohooldusest justkui tuumateaduse, kuid tegelikkuses on see üllatavalt lihtne.
Mari: Ma olen liikunud järjest rohkem loomulikkuse suunas. Minu jaoks on kõige olulisemad lühikesed ja täpsed igapäevased rutiinid, mis toovadki välimuses kõige olulisemad muutused.
Suurim valeuskumus, mis on seotud ilu ja iluteenustega?
Agnes: Et ilu peaks vastama kindlatele normidele – see eksiarvamus viib selleni, et tänapäevaste iluvõimaluste tõttu muutuvad naised üha ühenäolisemaks, ja kahjuks tihti oma tervise arvelt. Samuti on väär arvata, et ilu sõltub noorusest või rahast.
Mari: Et see on kallis, aeganõudev ja keeruline. Tegelikult on iluga täpselt nagu söögivalmistamisega – tuleb lihtsalt asi endale selgeks teha ja edasi on ilu osa elustiilist. See on rutiin nagu igahommikune hambapesu.
Ning lõpetuseks, andke meile üks lühike ilusoovitus.
Mari: Tee ennast oluliseks. Oled iseenda esimene ja suurim armastus. Investeeri iseendasse ja oma ilusse aega ning tähelepanu. Ükskõik, kas see on 5, 10, 15 või 30 minutit päevas. See on parim pikaajaline investeering, mis sa kunagi oled teinud.
Agnes: Lase oma unikaalsusel särada! Sea end esikohale, tervita end peeglist armastava pilguga ja võta enda jaoks aega.
Raamatu „Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel“ esitlus toimub 13. märtsil kell 18.00 Viru keskuse Rahva Raamatus.
