Foto: Johanna Parv kevad/suvi 2024 | Rory Griffin.
Pole just palju neid Eestis sündinud disainereid, kelle karjäär on kulgenud pigem kodumaast eemal. Räägi, kuidas sa Inglismaale sattusid.
Ma ei mõelnud noorena, et pean kindlasti Eestist ära minema. Kasvasin peres, kus käsitöö, folkloor ja eestlaseks olemine olid olulised. Inglismaale sattusin juhuse tahtel – läksin parandama Kunstiakadeemiasse sisse saamise tarbeks oma inglise keelt ning tegin seda Londonis Central Saint Martinsi suvekursustel, et mitte niisama aega raisata. Tegin seal kõike, mida olin 17 aasta jooksul õppinud kunsti- ja näiteringides ning õpetajad arvasid selle põhjal, et pean nende juurde kindlasti naasma: “You must come back!”. Olin segaduses, aga siiski õiges kohas.
Ja otsustasidki Londonisse tagasi minna, mitte näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerida nagu su esialgne plaan ette nägi?
Central Saint Martinsis tekkis vabaduse tunne, sest minu kui indiviidi arvamus oli oluline. Kõik avanes ja sain aru, et mina ise olengi see kunstnik, see disainer. Sain hariduse omandamisele hoopis teise tunnetuse kui Eestis. Kunstiringid ja ka Eesti Kunstiakadeemia eelkursused olid olnud veidi nagu ajupesu, mille suunaks oli traditsioonilise tipptaseme saavutamine. Kui jõudsin Inglismaalt foundation-kursuselt tagasi, siis teatasin emale pisarad silmis, et tean, mida teha tahan. See mõte teeb mind siiani sentimentaalseks. Saabus tunnetus, et tean, kes ma olen, kogesin lausa kutsumust. Central Saint Martinsist sain magistrikraadi kätte 2020. aastal, samal aastal lõin ka oma brändi. Oma taustalugu kiiresti kokku võttes jõudsin järelduseni, et treenides oma nõrku kohti, jõudsin oma tugevusteni.
Kui oluline on sinu jaoks Eesti taust?
See kõige õigem eestlane ei pea alati Eestis elama. Võib ju olla ka nii, et Eesti on südames ja oled kaugemal. Eesti taust mõjutab mind väga, kuigi mu eesmärk pole 100% kursis olla, mis Eestis toimub. Ma ei jõua ju isegi Inglismaal toimuvaga kursis olla, informatsiooni on lihtsalt nii palju. Kahes riigis elamisega on see lugu, et kohalikud ei pruugi alati aru saada, et kellegi sünnikodus on ka oma kultuur, kirjanikud, teatritegelased jne. Minu isiksuseks kujunemisel on neil kindlasti suur roll olnud. Ma olen Inglismaal 11 aastat elanud – võin selle perioodi kaheks lüüa. Alguses lugesin ainult Eesti asju, eesti raamatuid, kirjutasin eesti keeles, teadsin, et ma tahan tagasi tulla. Mingil hetkel tekkis teadmine, et saan olla Inglismaal see, kes ma olen. Ja siis asjad lihtsalt hakkasid juhtuma. Kui toimub orgaaniline ja õige areng, siis ei peagi sellele vastu hakkama.
Mis mõtteid tekitas Hõbenõela nominatsioon? Statuudis seisab, et auhind antakse välja viimase aasta meeldejäävama panuse eest Eesti moellu, et see on auhind julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest. Kas pole mitte veidi naljakas, et Kuldnõela asemel kandideerid hoopiski Hõbenõelale. Su karjäär on ju olnud võrdlemisi pikk ja vaieldamatult rahvusvaheline.
Olen olnud umbes kaks aastat enda full time äris, seega kriteeriumite järgi pole ma tõesti veel Kuldnõela nominendiks valmis. Arvan, et mu show on oluline ja auhinna nimi seda ei muuda. Kui nüüd niisama kommenteerida, siis peaks sellisel suurel auhinnagalal olema rahaline auhind ja peaksime toetama oma Eesti brände just finantsiliselt, mitte sümboolselt – raske on liikuda edasi kui selliste suurte sündmuste rahastus ja organisatsioon ei muutu. Võib-olla rumal küsimus, aga kas Kuldnõel täidabki Eestis niiöelda Estonian Fashion Councili rolli? Kas see organisatsioon peaks noori disainereid toetama, olema innovatsiooni ning uue energia sünnipaik? Olema nii hariva kui ka rahalise abiga toeks?
Jah, seda rolli pole meil tõesti vist ükski organisatsioon enda kanda võtnud. Muide, kas esitled Tallinnas sama (meie arvates suurepärast) kollektsiooni kui hiljuti Fashion Eastil?
Jah, sama kollektsiooni – kevad/suvi 2024.
View this post on Instagram
Kuidas sa ise seda kevadsuvist kollektsiooni kirjeldaksid?
Kevadsuvise kollektsiooni disainimise alguspunktiks oli mõte jõulisest rahust. Jälgisin naisi enda ümber – rattafanaatikuid, kontoritöötajaid ja kiirustavaid linnaelanikke hommikuses melus ja sündis otsus lähtuda 1950-60ndate naisterõivaste lõike- ning õmblustehnikatest ja keha järgivast siluetist. Sidusin need tänapäevaste funktsionaalsete materjalidega ja mulle omaste nutikate võtetega. Mõtlen alati sellele, mis võib juhutuda enne ja pärast aktiivset liikumist läbi linnamelu. Kollektsiooni värvipaletis on juhtpositsioonis must, valge, taevasinine ja sügavlilla. Kollektsioon on tugevasti mõjutatud ka kasutusel olnud kangastest, näiteks taaskasutatud nailonist. Kanga läbipaistvus tähendab, et näha on ka rõiva sisemust ja minu disaini keerukust. Olulisel kohal on aksessuaarid, minu signatuurkotid ja Londoni disaineri Freya Douglas Fergusoniga koostöös valminud skulpturaalsed robotstiilis ehteid. Usun, et kollektsioon on progress minu disainiesteetikas, mille tuumaks on alati olnud funktsionaalsus ja jätkusuutlikkus. Ma ei mõtle ainult sellele, mida mu töö annab täna, vaid ka sellele, kuidas seda tõlgendatakse edaspidi. Ma ei disaini tooteid mitte ainult tänaseks, vaid ka tuleviku jaoks.
Kas hakkame sind Eestis tihedamini nägema? Vahest kolid oma tegevuse Londonist hoopiski kodumaale tagasi?
Jah, arvan, et peaksime tõesti Eestis midagi ette võtma – tegutsen selle nimel. Kindlat plaani veel paigas ei ole, aga huvi on olemas.
Johanna Parv esitleb oma kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
„Riia moenädalal seni kõige mahukama kollektsiooni esitlemine oli võimas kogemus ning pinget ja ootamatusi ühes positiivse energiaga jagus hommikutundidest õhtuni välja,” jagas Hannes Rüütel Portailile värskeid emotsioone. „Senine publiku tagasiside kinnitab, et suutsime stilist Kristin Liiase ja animaator Sander Joonega anda edasi tervikliku emotsiooni kevadisest kergusest, mängulisusest ja magusast suveootusest.”
14.–18. aprillini toimunud Riga Fashion Weekil jõudis lavale 26 Hannes Rüüteli loodud komplekti – seni tema mahukaim moenädalal esitletud tervik. Kollektsioon sidus brändile omase tugevama, tumedama ja vormikindlama poole kergema ning suvisema meeleoluga: jäigemad materjalid ja selged lõiked kohtusid romantilisemate detailide, kirsimotiivide, lipsukeste ja peente satsidega. Just selle pehmema liini kaudu astus lavale ka brändi esimene ametlik naistekollektsioon, ehkki HANNES RÜÜTELi looming on ka varem kandnud selget unisex-hoiakut. Nagu disaineri varasemate suuremate ülesastumiste puhul, aitas kollektsiooni lavakeelt vormida stilist Kristin Liias, kelle käekiri toetas terviku omapära ja tunnetust.
Vaata galeriist backstage-fotosid viimastest hetkedest enne, kui HANNES RÜÜTELi uus kollektsioon Riga Fashion Weeki lavale jõudis!
Loe ka Hannese intervjuud, mille ta Portailile vahetult enne Riia moenädalat andis, siit!
