Selle aasta Hõbenõela nominentide seast leidsime disaineri, kes on omadele pigem võõras ja võõrastele oma. Seda näitab juba ainuüksi fakt, et koht rahvusvaheliselt hinnatud LVMH Prize’i poolfinalistide seas saabus varem kui võimalus võita kohalik disainiauhind. Kes on Eestis sündinud ja kasvanud, ent oma karjääri Londonis üles ehitanud Johanna Parv?

Pole just palju neid Eestis sündinud disainereid, kelle karjäär on kulgenud pigem kodumaast eemal. Räägi, kuidas sa Inglismaale sattusid.

Ma ei mõelnud noorena, et pean kindlasti Eestist ära minema. Kasvasin peres, kus käsitöö, folkloor ja eestlaseks olemine olid olulised. Inglismaale sattusin juhuse tahtel – läksin parandama Kunstiakadeemiasse sisse saamise tarbeks oma inglise keelt ning tegin seda Londonis Central Saint Martinsi suvekursustel, et mitte niisama aega raisata. Tegin seal kõike, mida olin 17 aasta jooksul õppinud kunsti- ja näiteringides ning õpetajad arvasid selle põhjal, et pean nende juurde kindlasti naasma: “You must come back!”. Olin segaduses, aga siiski õiges kohas. 

Ja otsustasidki Londonisse tagasi minna, mitte näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerida nagu su esialgne plaan ette nägi?

Central Saint Martinsis tekkis vabaduse tunne, sest minu kui indiviidi arvamus oli oluline. Kõik avanes ja sain aru, et mina ise olengi see kunstnik, see disainer. Sain hariduse omandamisele hoopis teise tunnetuse kui Eestis. Kunstiringid ja ka Eesti Kunstiakadeemia eelkursused olid olnud veidi nagu ajupesu, mille suunaks oli traditsioonilise tipptaseme saavutamine. Kui jõudsin Inglismaalt foundation-kursuselt tagasi, siis teatasin emale pisarad silmis, et tean, mida teha tahan. See mõte teeb mind siiani sentimentaalseks. Saabus tunnetus, et tean, kes ma olen, kogesin lausa kutsumust. Central Saint Martinsist sain magistrikraadi kätte 2020. aastal, samal aastal lõin ka oma brändi. Oma taustalugu kiiresti kokku võttes jõudsin järelduseni, et treenides oma nõrku kohti, jõudsin oma tugevusteni. 

Kui oluline on sinu jaoks Eesti taust?

See kõige õigem eestlane ei pea alati Eestis elama. Võib ju olla ka nii, et Eesti on südames ja oled kaugemal. Eesti taust mõjutab mind väga, kuigi mu eesmärk pole 100% kursis olla, mis Eestis toimub. Ma ei jõua ju isegi Inglismaal toimuvaga kursis olla, informatsiooni on lihtsalt nii palju. Kahes riigis elamisega on see lugu, et kohalikud ei pruugi alati aru saada, et kellegi sünnikodus on ka oma kultuur, kirjanikud, teatritegelased jne. Minu isiksuseks kujunemisel on neil kindlasti suur roll olnud. Ma olen Inglismaal 11 aastat elanud – võin selle perioodi kaheks lüüa. Alguses lugesin ainult Eesti asju, eesti raamatuid, kirjutasin eesti keeles, teadsin, et ma tahan tagasi tulla. Mingil hetkel tekkis teadmine, et saan olla Inglismaal see, kes ma olen. Ja siis asjad lihtsalt hakkasid juhtuma. Kui toimub orgaaniline ja õige areng, siis ei peagi sellele vastu hakkama. 

Mis mõtteid tekitas Hõbenõela nominatsioon? Statuudis seisab, et auhind antakse välja viimase aasta meeldejäävama panuse eest Eesti moellu, et see on auhind julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest. Kas pole mitte veidi naljakas, et Kuldnõela asemel kandideerid hoopiski Hõbenõelale. Su karjäär on ju olnud võrdlemisi pikk ja vaieldamatult rahvusvaheline.

Olen olnud umbes kaks aastat enda full time äris, seega kriteeriumite järgi pole ma tõesti veel Kuldnõela nominendiks valmis. Arvan, et mu show on oluline ja auhinna nimi seda ei muuda. Kui nüüd niisama kommenteerida, siis peaks sellisel suurel auhinnagalal olema rahaline auhind ja peaksime toetama oma Eesti brände just finantsiliselt, mitte sümboolselt – raske on liikuda edasi kui selliste suurte sündmuste rahastus ja organisatsioon ei muutu. Võib-olla rumal küsimus, aga kas Kuldnõel täidabki Eestis niiöelda Estonian Fashion Councili rolli? Kas see organisatsioon peaks noori disainereid toetama, olema innovatsiooni ning uue energia sünnipaik? Olema nii hariva kui ka rahalise abiga toeks?

Jah, seda rolli pole meil tõesti vist ükski organisatsioon enda kanda võtnud. Muide, kas esitled Tallinnas sama (meie arvates suurepärast) kollektsiooni kui hiljuti Fashion Eastil?

Jah, sama kollektsiooni – kevad/suvi 2024.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by JOHANNA PARV (@johannaparv_)

Kuidas sa ise seda kevadsuvist kollektsiooni kirjeldaksid?

Kevadsuvise kollektsiooni disainimise alguspunktiks oli mõte jõulisest rahust. Jälgisin naisi enda ümber – rattafanaatikuid, kontoritöötajaid ja kiirustavaid linnaelanikke hommikuses melus ja sündis otsus lähtuda 1950-60ndate naisterõivaste lõike- ning õmblustehnikatest ja keha järgivast siluetist. Sidusin need tänapäevaste funktsionaalsete materjalidega ja mulle omaste nutikate võtetega. Mõtlen alati sellele, mis võib juhutuda enne ja pärast aktiivset liikumist läbi linnamelu. Kollektsiooni värvipaletis on juhtpositsioonis must, valge, taevasinine ja sügavlilla. Kollektsioon on tugevasti mõjutatud ka kasutusel olnud kangastest, näiteks taaskasutatud nailonist. Kanga läbipaistvus tähendab, et näha on ka rõiva sisemust ja minu disaini keerukust. Olulisel kohal on aksessuaarid, minu signatuurkotid ja Londoni disaineri Freya Douglas Fergusoniga koostöös valminud skulpturaalsed robotstiilis ehteid. Usun, et kollektsioon on progress minu disainiesteetikas, mille tuumaks on alati olnud funktsionaalsus ja jätkusuutlikkus. Ma ei mõtle ainult sellele, mida mu töö annab täna, vaid ka sellele, kuidas seda tõlgendatakse edaspidi. Ma ei disaini tooteid mitte ainult tänaseks, vaid ka tuleviku jaoks.

Kas hakkame sind Eestis tihedamini nägema? Vahest kolid oma tegevuse Londonist hoopiski kodumaale tagasi?

Jah, arvan, et peaksime tõesti Eestis midagi ette võtma – tegutsen selle nimel. Kindlat plaani veel paigas ei ole, aga huvi on olemas.

Johanna Parv esitleb oma kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee. 

Luke Pearson on rahvusvaheliselt tunnustatud Briti disainer ning 1997. aastal koos Tom Lloydiga loodud disainistuudio Pearson Lloyd kaasasutaja ja juht. Stuudio töö ühendab strateegia ja disaini ning ulatub transpordist ja töökeskkondadest tervishoiu ja avaliku ruumini. Pearson on õpetanud muuhulgas Royal College of Artis ja ECALis ning osalenud mitmete rahvusvaheliste disainikogude ja žüriide töös.

Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.

Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?

Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.

Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?

Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.

Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?

Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.

Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?

Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.

Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?

Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne. 

Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.

Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.

Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.

Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?

Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.

Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.

Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?

Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.