Pole just palju neid Eestis sündinud disainereid, kelle karjäär on kulgenud pigem kodumaast eemal. Räägi, kuidas sa Inglismaale sattusid.
Ma ei mõelnud noorena, et pean kindlasti Eestist ära minema. Kasvasin peres, kus käsitöö, folkloor ja eestlaseks olemine olid olulised. Inglismaale sattusin juhuse tahtel – läksin parandama Kunstiakadeemiasse sisse saamise tarbeks oma inglise keelt ning tegin seda Londonis Central Saint Martinsi suvekursustel, et mitte niisama aega raisata. Tegin seal kõike, mida olin 17 aasta jooksul õppinud kunsti- ja näiteringides ning õpetajad arvasid selle põhjal, et pean nende juurde kindlasti naasma: “You must come back!”. Olin segaduses, aga siiski õiges kohas.
Ja otsustasidki Londonisse tagasi minna, mitte näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerida nagu su esialgne plaan ette nägi?
Central Saint Martinsis tekkis vabaduse tunne, sest minu kui indiviidi arvamus oli oluline. Kõik avanes ja sain aru, et mina ise olengi see kunstnik, see disainer. Sain hariduse omandamisele hoopis teise tunnetuse kui Eestis. Kunstiringid ja ka Eesti Kunstiakadeemia eelkursused olid olnud veidi nagu ajupesu, mille suunaks oli traditsioonilise tipptaseme saavutamine. Kui jõudsin Inglismaalt foundation-kursuselt tagasi, siis teatasin emale pisarad silmis, et tean, mida teha tahan. See mõte teeb mind siiani sentimentaalseks. Saabus tunnetus, et tean, kes ma olen, kogesin lausa kutsumust. Central Saint Martinsist sain magistrikraadi kätte 2020. aastal, samal aastal lõin ka oma brändi. Oma taustalugu kiiresti kokku võttes jõudsin järelduseni, et treenides oma nõrku kohti, jõudsin oma tugevusteni.
Kui oluline on sinu jaoks Eesti taust?
See kõige õigem eestlane ei pea alati Eestis elama. Võib ju olla ka nii, et Eesti on südames ja oled kaugemal. Eesti taust mõjutab mind väga, kuigi mu eesmärk pole 100% kursis olla, mis Eestis toimub. Ma ei jõua ju isegi Inglismaal toimuvaga kursis olla, informatsiooni on lihtsalt nii palju. Kahes riigis elamisega on see lugu, et kohalikud ei pruugi alati aru saada, et kellegi sünnikodus on ka oma kultuur, kirjanikud, teatritegelased jne. Minu isiksuseks kujunemisel on neil kindlasti suur roll olnud. Ma olen Inglismaal 11 aastat elanud – võin selle perioodi kaheks lüüa. Alguses lugesin ainult Eesti asju, eesti raamatuid, kirjutasin eesti keeles, teadsin, et ma tahan tagasi tulla. Mingil hetkel tekkis teadmine, et saan olla Inglismaal see, kes ma olen. Ja siis asjad lihtsalt hakkasid juhtuma. Kui toimub orgaaniline ja õige areng, siis ei peagi sellele vastu hakkama.
Mis mõtteid tekitas Hõbenõela nominatsioon? Statuudis seisab, et auhind antakse välja viimase aasta meeldejäävama panuse eest Eesti moellu, et see on auhind julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest. Kas pole mitte veidi naljakas, et Kuldnõela asemel kandideerid hoopiski Hõbenõelale. Su karjäär on ju olnud võrdlemisi pikk ja vaieldamatult rahvusvaheline.
Olen olnud umbes kaks aastat enda full time äris, seega kriteeriumite järgi pole ma tõesti veel Kuldnõela nominendiks valmis. Arvan, et mu show on oluline ja auhinna nimi seda ei muuda. Kui nüüd niisama kommenteerida, siis peaks sellisel suurel auhinnagalal olema rahaline auhind ja peaksime toetama oma Eesti brände just finantsiliselt, mitte sümboolselt – raske on liikuda edasi kui selliste suurte sündmuste rahastus ja organisatsioon ei muutu. Võib-olla rumal küsimus, aga kas Kuldnõel täidabki Eestis niiöelda Estonian Fashion Councili rolli? Kas see organisatsioon peaks noori disainereid toetama, olema innovatsiooni ning uue energia sünnipaik? Olema nii hariva kui ka rahalise abiga toeks?
Jah, seda rolli pole meil tõesti vist ükski organisatsioon enda kanda võtnud. Muide, kas esitled Tallinnas sama (meie arvates suurepärast) kollektsiooni kui hiljuti Fashion Eastil?
Jah, sama kollektsiooni – kevad/suvi 2024.
View this post on Instagram
Kuidas sa ise seda kevadsuvist kollektsiooni kirjeldaksid?
Kevadsuvise kollektsiooni disainimise alguspunktiks oli mõte jõulisest rahust. Jälgisin naisi enda ümber – rattafanaatikuid, kontoritöötajaid ja kiirustavaid linnaelanikke hommikuses melus ja sündis otsus lähtuda 1950-60ndate naisterõivaste lõike- ning õmblustehnikatest ja keha järgivast siluetist. Sidusin need tänapäevaste funktsionaalsete materjalidega ja mulle omaste nutikate võtetega. Mõtlen alati sellele, mis võib juhutuda enne ja pärast aktiivset liikumist läbi linnamelu. Kollektsiooni värvipaletis on juhtpositsioonis must, valge, taevasinine ja sügavlilla. Kollektsioon on tugevasti mõjutatud ka kasutusel olnud kangastest, näiteks taaskasutatud nailonist. Kanga läbipaistvus tähendab, et näha on ka rõiva sisemust ja minu disaini keerukust. Olulisel kohal on aksessuaarid, minu signatuurkotid ja Londoni disaineri Freya Douglas Fergusoniga koostöös valminud skulpturaalsed robotstiilis ehteid. Usun, et kollektsioon on progress minu disainiesteetikas, mille tuumaks on alati olnud funktsionaalsus ja jätkusuutlikkus. Ma ei mõtle ainult sellele, mida mu töö annab täna, vaid ka sellele, kuidas seda tõlgendatakse edaspidi. Ma ei disaini tooteid mitte ainult tänaseks, vaid ka tuleviku jaoks.
Kas hakkame sind Eestis tihedamini nägema? Vahest kolid oma tegevuse Londonist hoopiski kodumaale tagasi?
Jah, arvan, et peaksime tõesti Eestis midagi ette võtma – tegutsen selle nimel. Kindlat plaani veel paigas ei ole, aga huvi on olemas.

Johanna Parv esitleb oma kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.
„Riia moenädalal seni kõige mahukama kollektsiooni esitlemine oli võimas kogemus ning pinget ja ootamatusi ühes positiivse energiaga jagus hommikutundidest õhtuni välja,” jagas Hannes Rüütel Portailile värskeid emotsioone. „Senine publiku tagasiside kinnitab, et suutsime stilist Kristin Liiase ja animaator Sander Joonega anda edasi tervikliku emotsiooni kevadisest kergusest, mängulisusest ja magusast suveootusest.”
14.–18. aprillini toimunud Riga Fashion Weekil jõudis lavale 26 Hannes Rüüteli loodud komplekti – seni tema mahukaim moenädalal esitletud tervik. Kollektsioon sidus brändile omase tugevama, tumedama ja vormikindlama poole kergema ning suvisema meeleoluga: jäigemad materjalid ja selged lõiked kohtusid romantilisemate detailide, kirsimotiivide, lipsukeste ja peente satsidega. Just selle pehmema liini kaudu astus lavale ka brändi esimene ametlik naistekollektsioon, ehkki HANNES RÜÜTELi looming on ka varem kandnud selget unisex-hoiakut. Nagu disaineri varasemate suuremate ülesastumiste puhul, aitas kollektsiooni lavakeelt vormida stilist Kristin Liias, kelle käekiri toetas terviku omapära ja tunnetust.
Vaata galeriist backstage-fotosid viimastest hetkedest enne, kui HANNES RÜÜTELi uus kollektsioon Riga Fashion Weeki lavale jõudis!
Loe ka Hannese intervjuud, mille ta Portailile vahetult enne Riia moenädalat andis, siit!
Uus kollektsioon lähtub brändile omasest aeglase moe mõtteviisist ning on loodud suvisteks tähtpäevadeks ja erilisteks hetkedeks. Fookuses on ainueksemplaridena valminud villased jakid, pikad voogavad kleidid ja šikid pükskostüümid – rõivad, mis on mõeldud kandjale, kes hindab kvaliteeti, ajatust ja teadlikku valikut.
Karin Raski sõnul pärineb kollektsiooni inspiratsioon suvistest sündmustest, olgu selleks sünnipäev, pidulik kokkusaamine või lihtsalt üks soe suveõhtu. Lõiked ja detailid rõhutavad naiselikku voolavust ning mugavust, jäädes samal ajal truuks kandja isikupärale. Värvigammas kohtuvad moemärgile omased pehmed pastelltoonid, millele lisavad sel hooajal aktsenti maasikapunane ja suvise taeva sinine.
Brändi väärtustele kohaselt on kollektsioon valminud jätkusuutlikke põhimõtteid järgides. Disainer kasutab hoolikalt valitud kangajääke ja orgaanilisi materjale, lähtudes nii zero waste’i mõtteviisist kui ka ringmajanduse põhimõtetest. Kõik esemed valmivad Tallinnas Kalamajas kogenud rätsepate käe all ainueksemplari või väga väikesearvulise seeriana.

Kollektsioon jõuab pärast esitlust müügile moemärgi Karin Rask stuudios Telliskivi Loomelinnakus. Lisaks leiab brändi loomingut Levi poest Solarise keskuses ja Amee poest Rakveres.