Foto: Liina Notta
Alustuseks Tuuli küsib, Kristel vastab:
Kristel, kuidas kirjeldaksid oma praegust stiili?
Mugavast ebamugavani, trendide poole kalduv, aga pigem stiilis „mis meeldib, see läheb”.
Kust sa riideid ostad?
ASOSe veebipoest peamiselt, kuna see on mugav ja valik on hea. Ma pole suur poodides tuuseldaja.
Mis on sinu lemmik-moebränd?
Viimasel ajal on mulle UKst mõnusaid brände silma jäänud. Sacred Hawk näiteks. Julged disainid. Kodumaistest moemärkidest Iris Janvier, mis teeb ajatuid, samas julgeid ja kastist välja asju.
Kirjelda oma kõige hullemat moefopaad.
Põlvikud lõikasin kätisteks ja olin Avril Lavigne’i fangirl.
Milliseid bände ja lauljaid fännasid noorena ja millised täna?
Pink, Avril, Tokio Hotel – mingil hetkel, kui olin noorem ja rohkem mõjutatav ning ise ei mõelnud suurt. Nüüd on maitse küpsem, kedagi otseselt ei fänna. Kui, siis ainult Rihannat ja just tema stiili.
5 meigitoodet, milleta sa elada ei saa.
Highlighter, ripsmetušš, peitepulk, bronzer, huulepalsam.
Kelleks tahad saada?
Paremaks.
Kristel ei jää Tuulile küsimustega võlgu:
Milline riideese peaks igal naisel kapis olema?
Kleit, mis embab su kurve õigetest kohtadest ja millega tunned ennast totaalse püssina.
Kõige õnnestunum outfit?
Ma ütleks, et tänavuste Eesti muusikaauhindade lavakomplektid, mis meil seljas olid. Aitäh Iris Janvieri moemajale, et teete julgeid ja sädelevaid riideid!
Kaltsukates tuulamise reegel number 1?
Mine siis, kui kõht on täis. Olen tähele pannud, et kui veresuhkur on liiga madal, siis ei viitsi tuulata seal.
Millist riietust kannaksid elu lõpuni, kui saad ainult ühe valida?
Kuna igapäevaselt panen mugavuse pigem esikohale ja samas alati, kui panen kleidi ja kingad, siis tunnen ennast megaenesekindlalt ja naiselikuna, siis ilus kleit ja MUGAVAD kontsakingad. Nii tunnen iga päev, et võiksin terve maailma vallutada. Sest jah, ka kontsakingad saavad mugavad olla. Siis meeldib mulle veel dressipüksi ja kontsakinga kombo. Megatuus näeb välja!
Sinu ilurutiini tähtsaim osa?
Öli! Reet Härmati loodud Öli on parim toode, mis ma olen viimasel ajal avastanud. Alati puhastan õhtul naha meigist ja mustusest ning peale seda kannan peale siidise ja orgaanilise Öli ning tunnen, kuidas nahk ütleb: „AITÄH!”
Kas kott ja kingad peavad kokku sobima?
Mu arust ei pea. Pole kunagi seda reeglit jälginud. Peab lihtsalt tunnetama, mis sobib antud outfitiga.
Kui sinu stiil oleks riik, mis riik see oleks?
Amm… Narnia, kus pole kindlaid reegleid ja kõik on lubatud, sest peamine reegel on see, et see paneks mind ennast hästi tundma. Mul pole kindlat stiili, meeldib ennast üles lüüa ja sädelevad riided on mu totaalne nõrkus, kuid samas ei ütle ära ka mugavast dressipüksist ja tossust.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
