Foto: Stina Kase
Kui vanalt otsustasid, et Sinust saab fotograaf ja just selline, kes linnuvaatluse asemel pildistab paabulinnu sulgedega ehitud moemaailma?
Ma vist ei olegi kunagi otsustanud, et nüüd olen fotograaf valmis. See kõik käis iseenesest nagu nõiaväel. Peale keskkooli otsustasin, et tahan õpinguid jätkata Eesti Kunstiakadeemias, aga eriala valikut kaalusin tõsiselt. Kuidagi õnnestus mul kandideerida kahele erialale – fotograafia ja graafiline disain – ja sain ka mõlemale erialale sisse. Pidin tegema valiku, mis on olnud mu elus ilmselt üks tähtsamaid. See tuli tegelikult väga raskelt, kuna fotograafiast ei teadnud ma midagi, disainikateedriga olin end aga korralikult valmistudes kurssi viinud. Millegipärast tundus fotoeriala mulle huvitavam ja erutavam, ilmselt just sellepärast, et see tundus nii kauge. Õnneks oli see valik absoluutselt õige ja nautisin oma õpinguid täiel rinnal. Arvan, et praktika oli lõpuks see, mis viis mind arusaamani, et pildistan suurema kirega lavastust, moodi ja inimesi kui linde, loomi ja vaikelu. Ja see kõik juhtus umbes 15 aastat tagasi. Täna olen tegelikult jõudnud omadega sinnamaale, kus olen ikkagi hakanud nautima ka vaikelu pildistamist, aga ainult siis, kui saan ise kõik lavastada.
Kumb on parem − fotoseeria stuudios või õues?
Koht ei määra fotoseeria kvaliteeti. Ma võin ka stuudios pildistada seeria, mis tundub, nagu oleks tehtud õues, või vastupidi. Moeseeria puhul on tähtis tunnetus, meeleolu, kompositsioon, stilistika, jumestus, modellid, asukoht ja kuidas see kombo kõik koos püsib. Samuti konkreetse seeria idee – mida selle seeriaga öelda või näidata on tahetud. Pigem näidata! Minu arusaam on, et tegelikult ei vaja hea pilt enda kõrvale mitte mingisugust teksti ega kontseptuaalset selgitust, sest see on visuaalne maailm ja me räägime pildikeeles. Loomulikult on klassikalise moeseeria idee müüa moodi, seega on tähtis rõivas, mida me publikule näitame, tuhandete seast välja toome ja ajakirja paneme. Kui Conde Nast nõudis eelmise sajandi alguses, Vogue’i algusaastatel esimestelt moefotograafidelt ja moefotodelt eelkõige tehnilist täpsust just rõiva näitamisel, siis laias plaanis ei ole need asjad ajaga muutunud.
Kõige meelsamini pildistan…
Moodi ja persooni. Mind paelub kuidas need kaks koos toimivad. Mulle meeldib lavastada, jäädes persooni osas loomulikuks, tabada teda tõeliselt mugavas ja kaunis olekus. Siis lisada vinti, nihutades raame, ja lüüa kõik kummuli.
Vabakutselise fotograafi elu juures on kõige parem…
Vabadus teha kõike ja kõigile, valida kliente, planeerida oma aega. Töötada ennekõike iseendale ja tehes asju tõelise kirega.
Canon või Nikon?
Ise olen Canoni usku, aga seda ehk sellepärast, et Nikonist ma palju ei tea. Ma ei ole kunagi tehnikale liiga suurt tähelepanu pööranud ega iga uue vidina peale seda guugeldama jooksnud, sest kindel on see, et ainult kõva pill üksi muusikat ei mängi.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
