Foto: Silver Mikiver
Milline võiks olla ideaalne keskkond sinu uue vinüüli kuulamiseks?
Mina kuulaksin plaati kindlasti pühapäevahommikul, kui ülejäänud päevaks pole kavas ühtegi suuremat plaani. Tasapisi saabuv kevad maalib seintele valguslaike, võtad tassikese kohvi või teed, vaatad aknast välja ning süvened. See muusika vajab kahtlemata keskkonda, kus saab sõnumile keskenduda, ja vinüüli formaat ka õnneks toetab taolist ideed, kuna kuulaja seisab paigal, mängijat ei ole võimalik hommikul bussi peale kiirustades taskusse panna ega kaasa vedada. Nagu on õpetanud mu lavakõne juhendaja Tõnis Rätsep: kunsti jaoks peab aega olema, muidu pole mõtet lähemalt vaatama hakatagi.
Mis on sinu jaoks asjad, mis teevad elu paremaks?
Kunagi käisin pidudel ringi ning pärisin ettejuhtuvatelt inimestelt: „Mis on sinu arvates elus kõige tähtsam?” Enamik küsitletutest ütles, et armastus – nii romantilises mõttes kui üleüldiselt sind ümbritsevate olukordade, seisundite ja inimeste vastu – või „olla õnnelik”. Annaksin sellele küsimusele ehk üsna sarnase üldistava vastuse, elu teeb paremaks ilu, selle märkamine ja pidev püüdlus ilu suunas. Nagu Jarek Kasar 2007. aastal laulis:
„Ilu täidab inimesed
ilu täidab maailma
ilu meie sees ja keskel
ilu päästab maa.”
Kui peaksid valima lemmikaastaaja, siis, mis see oleks ja miks?
Armastan üle kõige ülemineku-aastaaegu, sügist ja kevadet. Need on alati kohutavalt värskendavad, kui liigsest palavusest või pimedusest on saanud küll ning ilmuvad esimesed märgid peatse vahelduse saabumisest.
Sügis oma rõskuse ja hallusega on minu jaoks loominguliselt alatasa üks viljakamaid perioode, tuleb peale mingisugune eriline melanhoolia ja kõik ärkavad taas suvisest rammestusest, üritades enne neid kõige külmemaid päevi puhkuse ajal pähe tulnud ideid teostama asuda.
Samamoodi on kevadega, uus aastaring läheb looduses käima ja mõistus tärkab uue energiaga, pikk paigalseis on jälle lõppenud ning aina valgemad hommikud sütitavad erilise ootusärevuse – jälle on aeg tegudele asuda!
Kes on kolm sind enim mõjutanud inimest?
Sellist pingerida on kohutavalt raske kokku panna, inimesed kipuvad juhuse tahtel üksteise ellu sattuma ning on raske määratleda, kes keda parajasti kõige enam suunas, nii et ollakse jõudnud just praegusesse punkti.
Kui niimoodi ruttu kedagi kindlat välja tooma peaksin, siis on üks minu eluvalikuid enim mõjutanud inimesi kahtlemata mu ema. Nägin juba pisikesena kõrvalt tema ajakirjaniku- ja produtsenditööd ning unistasin, et saaksin samamoodi igasugu lahedaid projekte ette võtta ja sõnu seada. Kui umbes kuueaastasena esimesi ridu paberile hakkasin kandma, utsitas ta muudkui tagant ja aitas küsimärgi alla jäänud kohti toimetada. Kodu on niiviisi olnud alati loominguliselt hästi turvaline keskkond.
Teiseks ehk üleüldiselt lähedased sõbrad, siiamaani toetub suur osa mu kunstilisest suunitlusest ja maitsest nende soovitustele. Loomingus on raske üksinda hakkama saada, parimad mõtted tulevad siiski väljastpoolt, püüan need kinni ning interpreteerin, vajutades kogetu peale oma sõrmejälje.
Kolmas on see pidevalt muutuv ja uuenev seltskond inimesi, kellega iga päev kokku juhtun. See võib olla pealtnäha suvaline vestlus mõnel üritusel, võõras, kes tänaval silma hakkab, või lause kusagil raamatus, hiljem avastan end selle üle juurdlemast ning elu ja mõttemaailm on jälle grammi võrra või enamgi mingis uues suunas nihkunud. Juhuslikkuses on võlu.
Kui sa poleks muusik, siis millega tegeleksid?
Ilmselt filmikunstiga, õpingi praegu Balti Filmi- ja Meediakoolis teisel kursusel audiovisuaalset meediat, tahaksin kangesti tulevikus just igasuguste lühivormidega tegeleda, aidata nõu ja jõuga teostada erinevate artistide muusikavideo-ideid, nokitseda nende kallal montaažiruumis ja stsenaariumi taga.
Lisaks unistan kunagi ka mõne luulekogu väljaandmisest, kuna panustan oma lugudesse enamasti just sõnade kirjutamisega; eesti keel on kohutavalt rikas, sellega saab nii palju mängida ning mõtteid põnevate nurkade alt ja kõiksugu eri vormides ritta panna.
EiKi ja Luurel Varga vinüüli „TIKS 097” on võimalik soetada Terminali plaadipoest ja Rahva Raamatust.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Täna on selle Eesti moemaailma tõusva tähe bränd PUUE leidnud endale koha vastavatud Roseni galeriis ning selles valguses mõtlesime temalt küsida, mida ta ise kannab ja kuidas selle stiliseerimisega ikkagi on.
Sille, mis sul täna seljas on?
Täna on mul seljas mu kõige lohvakamad dressid, milles end eriti mugavalt tunnen, sest üle väga pika aja on mul vaba päev ning kavatsen seda veeta maal, vaheldumisi diivanil mõnuledes ja õues jalutades. Üldiselt pööran oma välimusele üsna palju tähelepanu, kui kodust välja astun, sest pean end töö tõttu kõndivaks visiitkaardiks, kuid dressipäevad on puhkepäevad.
Kuidas elab PUUE?
PUUE pühkis endalt tolmu ning elab praegu vaikselt sisse uues Tallinna hüpikpoes Roseni galeriis. Väljapanek on hetkel veel tagasihoidlik, aga täieneb järk-järgult ning varsti saab loodetavasti ka uut kollektsiooni näha. Kindlasti olen põnevil uute väljakutsete ees!
View this post on Instagram
Kelle riidekapile korraldaksid haarangu?
Peggy Gou riidekapile. Kuigi ma ise olen enamasti musta kandja, siis Peggy riidekapi nimel oleksin nõus nädal aega järjest kõige värvikamate asjadega ringi käima. Lisaks muusikukarjäärile on tal ka moetaust ning vast selle tõttu ta mulle oma stiiliga silma jäänud ongi.
Milliseid inimesi on kõige raskem stiliseerida?
Kõige raskem on stiliseerida inimesi, kes on harjunud kümme aastat käima kitsaste teksapükste ja pruunide kingadega. Stilistikat tehes pean ikkagi arvestama inimese enda imago’ga ja ühe päevaga ei ole võimalik teha inimesest kedagi teist. Kui ma paneksin konservatiivse stiili austajale järsku jalga laiad teksapüksid ja Maison Margiela varbavahega jalatsid, siis olen enam kui kindel, et ta ei tunneks end mugavalt. Kõige keerulisem ongi teha stilistikat inimestele, kellel on minu omast kardinaalselt erinev stiil.
Kui Portail oleks outfit, siis milline see oleks?
Kui Portail oleks outfit, siis ta oleks minu arvates põhjamaine, minimalistlik, kuid luksuslik. Ma näen vaimusilmas asümmeetrilist ja kihiti kostüümi Sacai moelavalt, mida kaunistaksid JW Andersoni jalatsid ning Acne Studiose ehted.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
29. aprillil astub Maris Pihlap üles tänavusel Jazzkaarel, seda ühes TIKS DJ’dega Fotografiskas. Sellega seoses uurisimegi talt, kuidas seab ta end valmis ning millega täidab oma tassi.
Kuidas end viie minutiga lavavalmis seada?
Väliselt: meiki nagunii viiekaga teha ei jõua, nii et siis panustaks sellele sisemisele.
Sisemiselt: hingata. Kõigepealt lõpuni välja ja alles siis sisse. Ja siis kontrollida, kas jalad on maas. Ja kui jalad on maas, siis tõusta nende peal kõrgustesse ja tuletada meelde – laval on sul õigus ja isegi kohustus ruumi võtta.
Kelle arvamist usaldad kõige rohkem peale iseenda oma?
Ajapikku olen aru saanud, et kuulda tasub võtta ainult nende inimeste arvamusi, kellelt ise läheksin nõu küsima. Nende, kes on minust rohkem kogenud. Päriselt, praktiliselt kogenud. Mitte segi ajada nendega, kes on minust kauem elanud või rohkem asjade üle mõelnud. Teoreetikuid on palju, aga pean oluliseks minna praegu pigem praktikute jälgedes.
Millega täidad oma tassi?
Teega. Päikesevalgusega. Hea unega. Sõpradega. Kohvi pole juba pea kaks aastat joonud.
Kuidas lõhnab sinu muusika?
Oot, hingan korra. Nagu rabamets pärast vihma – kui oled valmis sellesse sukelduma, siis on hästi hea ja puhas ja lõõgastav. Aga kui selles tujus ei ole, siis võib raske ja liiga tummisena tunduda.
Hetke kõige tüütum slängisõna?
Vaata.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
