””Peaches” räägib kahest inimesest, kes üksteist armastavad, kuid ei saa teiste ees koos olla. Seetõttu ootavad nad koidikuni, et lõpuks kokku saada,” jagab selgitusi Marie Vaigla. Jonas Kaarnamets kirjeldab loo sündi muusikalise poole pealt: ”Sattusin ühte Gram-Of-Funi bändilaagrisse, kus Martin “Muudu” Kuut lasi mulle ühte oma ideed justkui muuseas. See oli tal arvutis kõvaketta peal seisnud ning tundus, et ta oli ummikus sellega. Minus tekitas see aga kohe ideid ning mõtteid ja palusin tal seda mulle koheselt uuesti mängida. Sealt võtsime loo juba fränkidega üle.”
Täna avaldatud singlil on ka nö B-pool – lugu nimega ”Honey”. Basskitarrist Jan-Christopher Sooviku sõnul on need kaks lugu – “Peaches” ja “Honey” – alati moodustanud teatud ühise terviku: “Nende kõla ja sisu on sarnased – justkui täiendavad teineteist. Oleme tähele pannud, et kõikide meie uute lugudega käib kaasas ka teatud värvitoon. Näiteks “Peaches” singlil on selleks oranžikas-roosakad värvid ning “Honey” iseloomustavad liivakarva, beežikamad toonid. Värvil on võimalik tekitada omamoodi atmosfäär, mis omakorda kujundab meeleolu.”
Mõlemad lood kannavad endas ka teatud suve nostalgiat. Isegi kui meil on siin sügavad hanged ja korralik talv, siis kusagil maailmas on ikka suvi ja päikesepaiste. Voolavad 80date hõnguga süntesaatorite saundid ja Marie sulnis hääl toovad silme ette oranžika-lillaka suvelõpu päikeseloojangu, sümboliseerides siis kas eelmise suve nostalgiat või hoopiski uue suve ootust.
Vaata singli “Peaches” video oma silmaga järele:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.