Foto: Silver Mikiver
Milline võiks olla ideaalne keskkond sinu uue vinüüli kuulamiseks?
Mina kuulaksin plaati kindlasti pühapäevahommikul, kui ülejäänud päevaks pole kavas ühtegi suuremat plaani. Tasapisi saabuv kevad maalib seintele valguslaike, võtad tassikese kohvi või teed, vaatad aknast välja ning süvened. See muusika vajab kahtlemata keskkonda, kus saab sõnumile keskenduda, ja vinüüli formaat ka õnneks toetab taolist ideed, kuna kuulaja seisab paigal, mängijat ei ole võimalik hommikul bussi peale kiirustades taskusse panna ega kaasa vedada. Nagu on õpetanud mu lavakõne juhendaja Tõnis Rätsep: kunsti jaoks peab aega olema, muidu pole mõtet lähemalt vaatama hakatagi.
Mis on sinu jaoks asjad, mis teevad elu paremaks?
Kunagi käisin pidudel ringi ning pärisin ettejuhtuvatelt inimestelt: „Mis on sinu arvates elus kõige tähtsam?” Enamik küsitletutest ütles, et armastus – nii romantilises mõttes kui üleüldiselt sind ümbritsevate olukordade, seisundite ja inimeste vastu – või „olla õnnelik”. Annaksin sellele küsimusele ehk üsna sarnase üldistava vastuse, elu teeb paremaks ilu, selle märkamine ja pidev püüdlus ilu suunas. Nagu Jarek Kasar 2007. aastal laulis:
„Ilu täidab inimesed
ilu täidab maailma
ilu meie sees ja keskel
ilu päästab maa.”
Kui peaksid valima lemmikaastaaja, siis, mis see oleks ja miks?
Armastan üle kõige ülemineku-aastaaegu, sügist ja kevadet. Need on alati kohutavalt värskendavad, kui liigsest palavusest või pimedusest on saanud küll ning ilmuvad esimesed märgid peatse vahelduse saabumisest.
Sügis oma rõskuse ja hallusega on minu jaoks loominguliselt alatasa üks viljakamaid perioode, tuleb peale mingisugune eriline melanhoolia ja kõik ärkavad taas suvisest rammestusest, üritades enne neid kõige külmemaid päevi puhkuse ajal pähe tulnud ideid teostama asuda.
Samamoodi on kevadega, uus aastaring läheb looduses käima ja mõistus tärkab uue energiaga, pikk paigalseis on jälle lõppenud ning aina valgemad hommikud sütitavad erilise ootusärevuse – jälle on aeg tegudele asuda!
Kes on kolm sind enim mõjutanud inimest?
Sellist pingerida on kohutavalt raske kokku panna, inimesed kipuvad juhuse tahtel üksteise ellu sattuma ning on raske määratleda, kes keda parajasti kõige enam suunas, nii et ollakse jõudnud just praegusesse punkti.
Kui niimoodi ruttu kedagi kindlat välja tooma peaksin, siis on üks minu eluvalikuid enim mõjutanud inimesi kahtlemata mu ema. Nägin juba pisikesena kõrvalt tema ajakirjaniku- ja produtsenditööd ning unistasin, et saaksin samamoodi igasugu lahedaid projekte ette võtta ja sõnu seada. Kui umbes kuueaastasena esimesi ridu paberile hakkasin kandma, utsitas ta muudkui tagant ja aitas küsimärgi alla jäänud kohti toimetada. Kodu on niiviisi olnud alati loominguliselt hästi turvaline keskkond.
Teiseks ehk üleüldiselt lähedased sõbrad, siiamaani toetub suur osa mu kunstilisest suunitlusest ja maitsest nende soovitustele. Loomingus on raske üksinda hakkama saada, parimad mõtted tulevad siiski väljastpoolt, püüan need kinni ning interpreteerin, vajutades kogetu peale oma sõrmejälje.
Kolmas on see pidevalt muutuv ja uuenev seltskond inimesi, kellega iga päev kokku juhtun. See võib olla pealtnäha suvaline vestlus mõnel üritusel, võõras, kes tänaval silma hakkab, või lause kusagil raamatus, hiljem avastan end selle üle juurdlemast ning elu ja mõttemaailm on jälle grammi võrra või enamgi mingis uues suunas nihkunud. Juhuslikkuses on võlu.
Kui sa poleks muusik, siis millega tegeleksid?
Ilmselt filmikunstiga, õpingi praegu Balti Filmi- ja Meediakoolis teisel kursusel audiovisuaalset meediat, tahaksin kangesti tulevikus just igasuguste lühivormidega tegeleda, aidata nõu ja jõuga teostada erinevate artistide muusikavideo-ideid, nokitseda nende kallal montaažiruumis ja stsenaariumi taga.
Lisaks unistan kunagi ka mõne luulekogu väljaandmisest, kuna panustan oma lugudesse enamasti just sõnade kirjutamisega; eesti keel on kohutavalt rikas, sellega saab nii palju mängida ning mõtteid põnevate nurkade alt ja kõiksugu eri vormides ritta panna.
EiKi ja Luurel Varga vinüüli „TIKS 097” on võimalik soetada Terminali plaadipoest ja Rahva Raamatust.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tuuli, mis sa täna unes nägid?
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin terve öö enamasti üleval. Hommikul läksin Star FM-i intervjuule ja need varajased intervjuud tekitavad mul tihti ärevust. Närvid hoidsid mind üleval, nii et täna öösel tundub, et magasin ainult kaks tundi.
Sinu 2025. aasta lubadus?
Olen veidi kärsitu inimene — tahan kõike nüüd ja kohe. Seega on mu lubadus sel aastal rohkem rahulikult võtta ja mitte üle mõelda. Lasta asjadel loomulikult kulgeda.
Kui sinu elu oleks laul, mis oleks selle pealkiri?
Tõenäoliselt oleks selleks “Elu on seiklus”. Minu elu on alati olnud üks suur seiklus, ausalt öeldes!
Mis sa Eesti Laulu lavale selga paned?
Tuleksin lavale kuldse kroomitud korsetiga, mille tellisin otse Ukrainast. Väga kummaline oli lugeda müüja kirju, kus ta kirjutab: “Sorry for the long answer, due to heavy shelling in Ukraine there was no light and the Internet was bad.” See pani mind tõsiselt mõtlema enda ja Eesti elu üle. Aga ma olen väga õnnelik, et saan neid kasvõi nii toetada. Muide, Ukraina kullerifirma tõi selle isegi Eestisse kohale!
Mis on esimene asi, mida teed, kui oled Eesti Laulu lavalt maha astunud?
Tõenäoliselt hakkan kas nutma suurest pingelangusest ja kallistan oma meest või olen adrenaliini täis ja tunnen end täiesti võitmatuna!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
