Ajal, mil suurem osa moeportaalidest keskendub Netflixi järjekordse hittsarja „Bridgertoni” värviküllastele puhv-kostüümidele, l couldn’t help but wonder… et kui on üks Netflixi persoon, kelle moevalikuid ma tõsimeeli oleksin valmis kopeerima, siis on see Fran Lebowitz. 

Kes ei ole veel jõudnud end kurssi viia Netflixi uusima „peab nägema” 7-osalise minisarjaga, siis lubage ma valgustan. „Pretend It’s a City” on Martin Scorsese loodud vestluste ja kohtumiste kogum (jah, pigem kogum kui konkreetne vestlussaade) New Yorkis resideeruva kirjaniku Fran Lebowitziga. Kuigi 70-aastane Lebowitz on tõenäoliselt kõvasti tuntum meist teisel pool ookeani, siis saab sarja vaatajale üsna kiiresti selgeks, miks on tegemist ikooniga. Lisaks tema tegemistele Ameerika kirjandus- ja kultuuriruumis, haaravad vaataja kohe oma võimusesse tema tempokad monoloogid, armutu huumorimeel ning – mitte vähem oluline – tema ülesuuruses pintsakud. 

Ma arvan, et see võis olla 3. osa, kus ma üha enam avastasin end jälgimas ka seda, mida Lebowitz mööda New Yorki patseerides kannab. Kas on see meestemantel? Kas need on Levi’s 501 teksad? Palju tal kokku musti oversized pintsakuid olla võiks? Või erinevaid prillipaare? Huvitav, kas ta kunagi kontsakingi ka kandnud on… 

Kerge taustauuringu tulemusel selgub, et see ei ole esimene kord, kui Lebowitzi stiilile taolist kummardust tehakse. Tema moe-eelistustest on läbi aastate kirjutanud nii Vogue, Grazia kui W Magazine. Kui nendest artiklitest midagi silma jääb, siis muidugi see, et Lebowitzil endal ei ole moest sooja ega külma. Aastakümneid on ta ustavalt kandnud oma univormi: siniseid teksaseid (jah, Levi’s 501), triiksärki, meestepintsakut (alati Savile Row’ rätsepatelt) ning alati neid pruune kauboisaapaid – ja ei ole kuulda, et tal oleks vähimatki plaani seda muuta. Sest see töötab! Töötas 80ndatel, töötab ka praegu. See ongi signatuurstiil selle kõige tõelisemas võtmes. 

Samas, kahtlustan, et kui keegi ütleks Franile, et temast on 2021. aastal saamas väikest viisi moemaailma ultimate style crush, siis saaksime me kõik tema sarkasmiga vastu pead. Ja siis oleks meie päev muidugi tehtud ka.

Alates tänasest, 9. oktoobrist, on Netflixis vaadatav kolmest osast koosnev dokumentaalsari „Victoria Beckham“, mis avab uue ja intiimse vaate moelooja, disaineri ja endise popstaari elule.

Režissöör Nadia Hallgreni käe all valminud sari pärineb Emmy auhinna võitnud dokuseriaali “BECKHAM” loojatelt ning jälgib Victoria Beckhami teekonda — alates tema esimestest sammudest popmuusika maailmas Spice Girlsi liikmena kuni rahvusvahelise moebrändi ülesehitamiseni.

Dokumentaalsari „Victoria Beckham“ põimib maitsekalt mineviku ja oleviku, pakkudes haruldast sissevaadet naise sihikindlusse, uuendusmeelsusse ja ambitsiooni. Sari jälgib ka Beckhami ettevalmistusi tema seni kõige ambitsioonikamaks moeetenduseks Pariisi moenädalal, avades, milliseid väljakutseid ja võite on ta kogenud oma teekonnal popstaarist moeloojaks.

Sarjas jagavad oma mõtteid ka mitmed moe- ja kultuurimaailma tipud, sealhulgas Tom Ford, Roland Mouret ja Anna Wintour, samuti Beckhami lähedased sõbrad ja perekond — nende seas Eva Longoria ning loomulikult David Beckham.

Vaata ka sarja treilerit:

Pariisi moenädal jõudis esmaspäeval oma kulminatsioonini, kui Grand Palais’ suursugused uksed avanesid CHANELi kevad/suvi 2026 moeetenduse jaoks. See polnud lihtsalt järjekordne moeetendus, vaid kauaoodatud hetk – Matthieu Blazy esimene kollektsioon legendaarse moemaja loovjuhina, poeetiline dialoog mineviku ja tuleviku, Gabrielle Chaneli ja tema moemaja uue järeltulija vahel.

Blazy, varasem Bottega Veneta loovjuht, astus CHANELi maailma austusega. Tema kevad/suvi 2026 kollektsioon oli kui kolmes vaatuses vestlus, mis koosles peatükkidest „Un Paradoxe“, „Le Jour“ ja „L’Universel“ – rääkides lugusid töö ja armastuse, mehelikkuse ja naiselikkuse, mineviku ja tuleviku vahel.

“Un Paradoxe” algas särgiga – lihtsa, ent tähendusega. See oli justkui sümboolne laen Gabrielle Chaneli suurelt armastuselt Boy Capelilt. Koostöös ajaloolise särgitootja Charvet’ga sündis CHANELi jaoks uus klassika: raskelt langev, ahelaga ääristatud särk, mis kord meenutas smokingut, kord öösärki. Moemaja ikoonilised tviidkostüümid said Blazy tõlgenduses vabad ja voolavad, kraeta jakid kandsid endas meeste õlajooni, kuid hoidsid CHANELile truud graatsiat. „See algab meeste garderoobist,“ sõnas Blazy, „sest Gabrielle Chaneli jaoks oli võrdsus alati seotud vabadusega.“

Blazy “Le Jour” tõi lavale päris CHANELi – mitte muuseumieksponaadi. Selles peatükis mõtiskles disainer rõiva kui põlvest põlve edasiantava eseme üle – nagu 2.55 käekott, mis näis kortsunud ja kantud, või tviid-jakid ja -seelikud, mis paistsid justkui õmblustest lagunemas. Krooniks olid siidist kudumid ja käsitsi maalitud lilled, mis nägid välja nagu lahti rulluvad kroonlehed – õrnad, aga tugevad, nagu Chanel ise.

Kolmas peatükk, “L’Universel” viis CHANELi universumi uuele orbiidile. Materjalide katsetamine, läbipaistvused, baroksed pärlid ja emailitud planeedid moodustasid sümbioosi mineviku ja tuleviku vahel. Modellid kandsid ikoonilisi kahte tooni kingi, mis ongi mõeldud liikumiseks – mitte poseerimiseks. Kõik tundus reaalne, kantav, ent samas muinasjutuline.

The Business of Fashionile antud intervjuus sõnas Blazy, et tema silmis oli valik lihtne: „Me võime teha esimese sammu ettevaatlikult, või luua nii, nagu see oleks meie viimane kollektsioon.“ Ta valis teise – ja tulemus oli vapustav. Enam kui 70 debüütkomplektiga Blazy CHANEL sai vaba, sensuaalne ja sügavalt inimlik. Ja võib-olla just seetõttu tundus see etendus nii õige, nii vajalik ja nii… CHANEL.