Kes ei ole veel jõudnud end kurssi viia Netflixi uusima „peab nägema” 7-osalise minisarjaga, siis lubage ma valgustan. „Pretend It’s a City” on Martin Scorsese loodud vestluste ja kohtumiste kogum (jah, pigem kogum kui konkreetne vestlussaade) New Yorkis resideeruva kirjaniku Fran Lebowitziga. Kuigi 70-aastane Lebowitz on tõenäoliselt kõvasti tuntum meist teisel pool ookeani, siis saab sarja vaatajale üsna kiiresti selgeks, miks on tegemist ikooniga. Lisaks tema tegemistele Ameerika kirjandus- ja kultuuriruumis, haaravad vaataja kohe oma võimusesse tema tempokad monoloogid, armutu huumorimeel ning – mitte vähem oluline – tema ülesuuruses pintsakud.
Ma arvan, et see võis olla 3. osa, kus ma üha enam avastasin end jälgimas ka seda, mida Lebowitz mööda New Yorki patseerides kannab. Kas on see meestemantel? Kas need on Levi’s 501 teksad? Palju tal kokku musti oversized pintsakuid olla võiks? Või erinevaid prillipaare? Huvitav, kas ta kunagi kontsakingi ka kandnud on…

Kerge taustauuringu tulemusel selgub, et see ei ole esimene kord, kui Lebowitzi stiilile taolist kummardust tehakse. Tema moe-eelistustest on läbi aastate kirjutanud nii Vogue, Grazia kui W Magazine. Kui nendest artiklitest midagi silma jääb, siis muidugi see, et Lebowitzil endal ei ole moest sooja ega külma. Aastakümneid on ta ustavalt kandnud oma univormi: siniseid teksaseid (jah, Levi’s 501), triiksärki, meestepintsakut (alati Savile Row’ rätsepatelt) ning alati neid pruune kauboisaapaid – ja ei ole kuulda, et tal oleks vähimatki plaani seda muuta. Sest see töötab! Töötas 80ndatel, töötab ka praegu. See ongi signatuurstiil selle kõige tõelisemas võtmes.
Samas, kahtlustan, et kui keegi ütleks Franile, et temast on 2021. aastal saamas väikest viisi moemaailma ultimate style crush, siis saaksime me kõik tema sarkasmiga vastu pead. Ja siis oleks meie päev muidugi tehtud ka.
Hispaania kiirmoebränd teatas kaheaastasest loomingulisest koostööst Gallianoga, kelle ülesandeks saab brändi arhiivi “ümberkirjutamine” hooajaliste kollektsioonide kaudu. Esimene tulemus peaks poodidesse jõudma juba 2026. aasta septembris.
Galliano nimi ei vaja moemaailmas pikemat sissejuhatust. Diori-aastatel, 1997. kuni 2011. aastani, kujunes temast üks oma põlvkonna mõjukamaid loojaid. Hiljem jätkas ta Maison Margielas, kuni lahkus sealt 2024. aastal.
Just seetõttu mõjub koostöö Zaraga korraga nii ootamatu kui ka veidi vastuoluline. Ühelt poolt on huvitav näha, mida teeb autor, kelle tugevus on alati olnud kontseptsioon, dekonstruktsioon ja karakter, formaadis, mis eeldab mastaapi, kiirust ja taskukohast kättesaadavust. Teisalt tekitab küsimusi see, kuidas Galliano maailm üleüldse kiirmoe loogikasse mahub — isegi siis, kui pressitekst räägib “arhiivide ümbermõtestamisest” ja loomingulisest jätkusuutlikkusest.
Galliano ise on koostöö suhtes ootusrikas. “Olen väga elevil, sest see ei ole midagi, mida ma oleksin varem teinud. Selles on uudsust, põnevust ja protsessi ennast. Isegi oma tiimile pean ma iga päev meelde tuletama: ei, see ei ole see ega too. Me kirjutame seda lugu uuesti. See on olnud väga lõbus ning mulle tundub, et just praegu on see väga positiivne asi, mida teha — ja loomingulisest vaatenurgast ka tõeliselt jätkusuutlik.”
Zara on viimastel aastatel teinud ridamisi nimekaid koostöid, kuid Galliano lisab sellesse ritta kaalu, mida naljalt ei dubleeri. Portaili ettevaatliku optimismiga võib öelda: pöialt hoiame. Mitte tingimata Zara pärast, vaid selleks, et Galliano suudaks ka siin teha midagi enamat kui järjekordse suure nimega kapselkollektsiooni.
Gabrielle Chaneli kunagine mõte naisest kui päeval röövikust ja õhtul liblikast sai mõned päevad tagasi esitletud kollektsioonis uue elu. Blazy looming liikus praktilisest ja maapealsest kerguse, helgi ja peaaegu ebareaalse õhtuse väljenduseni. Nii sündis tervik, kus CHANELi igapäevane funktsionaalsus ja majale omane fantaasia püsisid haruldaselt heas tasakaalus.
Keskmes oli loomulikult kostüüm, kuid mitte museaalina. Blazy tõi selle tänasesse päeva pehmema hoiaku, nihutatud proportsioonide ja ootamatute materjalikoosluste kaudu: soonikkoed, siidtrikotaaž, bouclé-tviid, helmestatud pinnad ning isegi sillerdavad efektid muutsid tuttava CHANELi silueti liikuvaks, kergemaks ja elusamaks. Arvustusteski on peamiselt esile toodud just seda, kuidas kunagine rangus on asendunud vaba kihilisuse, lahtinööbitud hoiakute ja peaaegu iseenesestmõistetava elegantsiga.
Eriliselt mõjus ka kollektsiooni värvi- ja valguskeel. Pärlmutterjad pinnad, lillelised detailid, sulgjad aktsendid ja muljetavaldavad töövõtted tõid lavale rõõmu, mida CHANELis ei serveeritud efekti pärast, vaid väga teadliku meeleoluna. See oli luksus, mis ei tundunud kinnine ega kauge, vaid kandmiskõlbulik ja tänapäevane. Ka välismeedia luges kollektsioonist välja selge märgi: pärast tugevat debüüti on Blazy nüüd hakanud maja sees päriselt ehitama omaenda CHANELit.
Kõige veenvam ongi ehk see, et Blazy CHANEL ei mõju nostalgilise kummardusena, vaid majana, mis liigub edasi. Vähem tolmu, rohkem elu. Vähem sundi, rohkem sära. Ja praegu näib tõesti, et CHANEL läheb aina paremaks ja paremaks.
Võta hetl ka tutvu kollektsiooniga allolevas videos!