Ajal, mil suurem osa moeportaalidest keskendub Netflixi järjekordse hittsarja „Bridgertoni” värviküllastele puhv-kostüümidele, l couldn’t help but wonder… et kui on üks Netflixi persoon, kelle moevalikuid ma tõsimeeli oleksin valmis kopeerima, siis on see Fran Lebowitz. 

Kes ei ole veel jõudnud end kurssi viia Netflixi uusima „peab nägema” 7-osalise minisarjaga, siis lubage ma valgustan. „Pretend It’s a City” on Martin Scorsese loodud vestluste ja kohtumiste kogum (jah, pigem kogum kui konkreetne vestlussaade) New Yorkis resideeruva kirjaniku Fran Lebowitziga. Kuigi 70-aastane Lebowitz on tõenäoliselt kõvasti tuntum meist teisel pool ookeani, siis saab sarja vaatajale üsna kiiresti selgeks, miks on tegemist ikooniga. Lisaks tema tegemistele Ameerika kirjandus- ja kultuuriruumis, haaravad vaataja kohe oma võimusesse tema tempokad monoloogid, armutu huumorimeel ning – mitte vähem oluline – tema ülesuuruses pintsakud. 

Ma arvan, et see võis olla 3. osa, kus ma üha enam avastasin end jälgimas ka seda, mida Lebowitz mööda New Yorki patseerides kannab. Kas on see meestemantel? Kas need on Levi’s 501 teksad? Palju tal kokku musti oversized pintsakuid olla võiks? Või erinevaid prillipaare? Huvitav, kas ta kunagi kontsakingi ka kandnud on… 

Kerge taustauuringu tulemusel selgub, et see ei ole esimene kord, kui Lebowitzi stiilile taolist kummardust tehakse. Tema moe-eelistustest on läbi aastate kirjutanud nii Vogue, Grazia kui W Magazine. Kui nendest artiklitest midagi silma jääb, siis muidugi see, et Lebowitzil endal ei ole moest sooja ega külma. Aastakümneid on ta ustavalt kandnud oma univormi: siniseid teksaseid (jah, Levi’s 501), triiksärki, meestepintsakut (alati Savile Row’ rätsepatelt) ning alati neid pruune kauboisaapaid – ja ei ole kuulda, et tal oleks vähimatki plaani seda muuta. Sest see töötab! Töötas 80ndatel, töötab ka praegu. See ongi signatuurstiil selle kõige tõelisemas võtmes. 

Samas, kahtlustan, et kui keegi ütleks Franile, et temast on 2021. aastal saamas väikest viisi moemaailma ultimate style crush, siis saaksime me kõik tema sarkasmiga vastu pead. Ja siis oleks meie päev muidugi tehtud ka.

CHANEL esitleb oma uut COCO NEIGE 2025/26 kollektsiooni – luksuslikku talveuniversumit, kus sportlik funktsionaalsus kohtub moelaval sündinud elegantsiga. Kampaania pearollis on Jaapanist pärit näitlejanna Nana Komatsu, kelle lumisesse mägimaastikku põimitud portreed jäädvustas fotograaf Sean Thomas.

Algselt 2018. aastal loodud COCO NEIGE on CHANEL’i talvine erikollektsioon, mis on mõeldud nii nõlvadele kui ka linnatänavatele. See toob kokku mugavuse, liikuvuse ja majesteetliku peenuse – täpselt sellise lähenemise, mis on Gabrielle Chaneli pärandi tuum.

„Mulle meeldib, kuidas kollektsioon pole piiratud – see annab vabaduse mängida moega nii mägedes kui linnas,“ ütleb Nana Komatsu. Ning tõesti, tema kanda on komplektid, mis toovad talve garderoobi poeetilist soojuse ja jõulisuse kontrasti: roosa taftist suusakomplekt, rohekas-lilla bukleest ülikond, kašmiirkampsunid, kahetoonilised tepitud joped ning graafilised mustvalged komplektid.

Tutvu kõnealuse kollektsiooniga galeriis!

Kollektsioon on juba saadaval ka CHANELi butiikides.

Pimedate Ööde filmifestival toob tänavu ekraanile 252 pikka ja 275 lühikest filmi koguni 79 riigist. Tänasest on avalik kogu kava ja lahti läheb piletimüük.

Kokku on 7. novembril avatava festivali põhiprogrammis seitse, Just Filmi kavas kolm ja PÖFF Shortsi kavas kuus võistlusprogrammi ning publiku ette jõuab 111 maailma- ja 31 rahvusvahelist esilinastust.

Lisaks saab näha maailma kõige tuntumate festivalide auhinnatöid ja Oscari-soosikuid Chloé Zhao „Hamnetist” Kaouther Ben Hania „Hind Rajabi hääleni” – just viimane, 5-aastase palestiina tüdruku hukkumise lugu Gaza sõjas pakkus tänavusel Veneetsia festivalil kõige rohkem kõneainet.

17 filmi PÖFFi kavast on esitatud parima mitteingliskeelse filmi Oscarile. 13 filmi kuulub Euroopa filmiakadeemia aasta parimate filmide eelvalikusse.

Fookus on tänavu pühendatud Katalooniale ja ajendatud selles Hispaania regioonis valmivate filmide üha kasvavast rahvusvahelisest mainest. Ekraanile jõuab 29 pikka ja 4 lühifilmi klassikast kõige värskemate töödeni välja.

Luubi all on ka Austria filmikunst – kummardusena sealse filmi järjepidevusele ja mitmekesisusele.

Eriprogrammidest on kavas veel „Seistes koos Ukrainaga”, „Vana kuld. Klassika ärkab ellu”, „Öised värinad”, „Screen Internationali kriitikute valik” ja „TV Beats”, eraldi programmid on pühendatud ka keskkonna- ja spordifilmidele ning Jessica Hausnerile ja Juozas Budraitisele.

Eesti režissööride pikkadest filmidest jõuavad maailmaesilinastuseni Eeva Mägi „Mo Papa”, Vladimir Loginovi „Ööäär”, Indrek Spungini „Õnn on elada me maal”, Katrina Lehismäe „Kadunud tähed”, Volia Chajkouskaya „Süsteemist väljas” ja Andres Luidre „Lõpuni välja”.

Kahe ja poole nädala jooksul toimub Tallinnas ja Tartus kokku 876 seanssi.

PÖFF toimub 7.–23. novembrini. Tutvu PÖFFi programmiga siin.