Foto: Anna-Stina Treumund
Treumund alustas antud fotosarja loomist pärast seda, kui oli mõistnud, et Eestis olid lesbide, feministide ja mittenormatiivsete naiste lood seni peidus olnud või vähemasti avalikult kajastamata jäänud. Algmaterjalina kasutas kunstnik arhiiviallikaid, ajalehti, kirikuraamatuid, kohtu- ja politseidokumente ning rahvapärimust, sest just sel teel ongi taoliste naiste elulood meieni pärandunud.
Anna-Stina Treumund oli omapärane ja uuendusmeelne kunstnik nii Eesti kui ka rahvusvahelisel kunstimaastikul. „Minu eraelu, tegevus aktivistina ja looming on kõik suhtlusvahendid, mis aitavad mul suhelda queer-feministlikus keeles,“ on Treumund ise enda kohta varasemalt öelnud.
Sarja jaoks välja valitud naised on äärmiselt eripalgelise taustaga, kuid samas oli neil palju ühist. Nad olid kõik iseseisvad ja avaldasid oma valikutega kaasaegses ühiskonnas märgatavat mõju. Ajaloolistele allikatele ei saa muidugi lõpuni toetuda, sest homoseksuaalsus oli toona ebaseaduslik ja karistatav, kuid kunstnik oli intuitsiooni ja kogemuste põhjal allikate tõlgendamise paikapidavuses üsna kindel.
Näituse väljapaneku pealkiri on kunstniku enda välja mõeldud. See oli tema jaoks tähendusrikas. Kõik nimetatud naised ja nende lood on isemoodi, aga võrdselt olulised. Nii leidiski Treumund, et kõik naised peaksid olema ka pealkirjas ära mainitud.
Näituse kuraatori Brendt Arelli sõnul on Treumundi looming mitmekihiline: „Lavastatud ajaloolised pildid kujutavad naisi, kes võivad olla ajaloost tuttavad, aga samas ka leitud teabekildudel põhinevad rekonstruktsioonid või tervenisti kunstniku väljamõeldised.”
Modellid kuuluvad kõik Treumundi suguvõssa või on Eesti kultuurimaastikul tuntud feministid, kunstniku sõbrad ja teekaaslased. „Kunstniku taotlus ei olnud leida sarnase välimusega modelle, vaid kombineerida kokkulangevusi karjääris ja eluteel tehtud valikutes,” selgitab kuraator. „Nii parandab või taastab ta katkenud sideme eri põlvkondade naiste vahel. Ta räägib lugusid, mis on ammu jutustamist oodanud ning ühtlasi dokumenteerib projekt aktivistide võrgustikku, sõprussuhteid ja pöördelist võrdõiguslikkuse nimel võitlemise ajastut.”
Näitus „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ on kõikidele huvilistele avatud alates 20. juunist Fotografiska Tallinnas, mis asub Telliskivi Loomelinnaku südames hoones, mida senini tunti Punase Maja nime all. Anna-Stina Treumundi kõrval on avanäituste seas veel kolm autorit: Jimmy Nelson, Anja Niemi ja Pentti Sammallahti.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.
