Foto: Pixy Liao
“Emoji-naudingute aed” on Gannise katsetus segada ajaloolisi ja kaasaegseid märgisüsteeme ning selle protsessi kaudu mitmekesistada ja laiendada emoji leksikoni. Praegune tehnoloogilise arengu kiirus viitab sellele, et bioloogilised organismid ja keskkond on pöördumatult muutumas. Selle valguses on põnev avastada, kui kergesti meie tänane visuaalne rahvakeel ühtib 500 aasta taguse visionäärse kunstniku Hieronymus Boschi sümboolikaga. Boschi üks ambitsioonikamaid teoseid “Maiste naudingute aed” kehastab inimlike, maiste ja kosmoloogiliste tingimuste konflikte, huumorit, pimedust ja absurdsust. Kunstnik Gannise julgus segada Boschi loomingut kaasaegse emoji keelega on vaheldumisi paroodiline ja kriitiline.
Pixy Liao näitus “Su pilk kuulub mulle” kritiseerib läbi omapärase huumoriprisma kaasaegse ühiskonna stereotüüpseid soorolle. Konservatiivses Hiinas üles kasvanuna ei tundnud Pixy ennast kunagi traditsioonilisse naise rolli sobivat, kelle peamiseks ülesandeks oli oma pere ja kodu eest hoolitsemine. Liao projekt sai alguse tema sõprade üllatunud reaktsioonist kunstniku viis aastat noorema kallima, Moro, suhtes. Liao jaapanlasest kallimast Morost sai tema muusa ja kunstniku fotod hakkasid portreteerima mehe ja naise vahelist klassikaliselt ebatavalist dünaamikat. Liao tööd ei jäta vaatajat kindlasti mitte neutraalseks ja toovad esile emotsioone olenevalt vaatajast endast, olgu nendeks segadus, rõõm, lõbu, vastikus, üllatus või kuuluvustunne. Oma töödega ei murra kunstnik vaid soorolle, vaid paneb mõtlema ka muudele tavadele, mida traditsiooniliselt romantilistes suhetes normaalsuseks peame.
“Mõlemad näitused on võimalus astuda samm väljapoole harjumuspärast,” sõnab Fotografiska näituste juht Maarja Loorents. “Pixy Liao kunstiprojekt paneb meid mõtlema tavapäraste soorollide kujunemisele ühiskonnas ja sellele, kuidas see meid juba maastmadalast mõjutab ja kujundab ja ehk rohkemgi, kui me arvata oskame. Kunstnik Carla Gannis vihjab aga tänapäeva digiajastu sümbolite võidukäigule, kasutades julgelt Hieronymus Boschi loomingut, segades mängleva kergusega kaasaja suhtlussümboolika ajalooliste kujunditega.”
Pixy Liao näitus jääb avatuks 14. augustini ja Carla Gannis 28. augustini.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
