“Emoji-naudingute aed” on Gannise katsetus segada ajaloolisi ja kaasaegseid märgisüsteeme ning selle protsessi kaudu mitmekesistada ja laiendada emoji leksikoni. Praegune tehnoloogilise arengu kiirus viitab sellele, et bioloogilised organismid ja keskkond on pöördumatult muutumas. Selle valguses on põnev avastada, kui kergesti meie tänane visuaalne rahvakeel ühtib 500 aasta taguse visionäärse kunstniku Hieronymus Boschi sümboolikaga. Boschi üks ambitsioonikamaid teoseid “Maiste naudingute aed” kehastab inimlike, maiste ja kosmoloogiliste tingimuste konflikte, huumorit, pimedust ja absurdsust. Kunstnik Gannise julgus segada Boschi loomingut kaasaegse emoji keelega on vaheldumisi paroodiline ja kriitiline.
Pixy Liao näitus “Su pilk kuulub mulle” kritiseerib läbi omapärase huumoriprisma kaasaegse ühiskonna stereotüüpseid soorolle. Konservatiivses Hiinas üles kasvanuna ei tundnud Pixy ennast kunagi traditsioonilisse naise rolli sobivat, kelle peamiseks ülesandeks oli oma pere ja kodu eest hoolitsemine. Liao projekt sai alguse tema sõprade üllatunud reaktsioonist kunstniku viis aastat noorema kallima, Moro, suhtes. Liao jaapanlasest kallimast Morost sai tema muusa ja kunstniku fotod hakkasid portreteerima mehe ja naise vahelist klassikaliselt ebatavalist dünaamikat. Liao tööd ei jäta vaatajat kindlasti mitte neutraalseks ja toovad esile emotsioone olenevalt vaatajast endast, olgu nendeks segadus, rõõm, lõbu, vastikus, üllatus või kuuluvustunne. Oma töödega ei murra kunstnik vaid soorolle, vaid paneb mõtlema ka muudele tavadele, mida traditsiooniliselt romantilistes suhetes normaalsuseks peame.
“Mõlemad näitused on võimalus astuda samm väljapoole harjumuspärast,” sõnab Fotografiska näituste juht Maarja Loorents. “Pixy Liao kunstiprojekt paneb meid mõtlema tavapäraste soorollide kujunemisele ühiskonnas ja sellele, kuidas see meid juba maastmadalast mõjutab ja kujundab ja ehk rohkemgi, kui me arvata oskame. Kunstnik Carla Gannis vihjab aga tänapäeva digiajastu sümbolite võidukäigule, kasutades julgelt Hieronymus Boschi loomingut, segades mängleva kergusega kaasaja suhtlussümboolika ajalooliste kujunditega.”
Pixy Liao näitus jääb avatuks 14. augustini ja Carla Gannis 28. augustini.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.