Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näeb alates 2. aprillist Piret Hirve ja Eve Marguse näitust „Triiv”, kus ehtekunstnikelt oodatavate miniatuursete vormide asemel on kasutusel hoopis suuremad mastaabid. Näituse on kureerinud ehte- ja visuaalkunstnik Villu Plink.

Seekordsel näitusel tegelevad Hirv ja Margus tõmbuvate-tõukuvate inimsuhetega, kompavad maailma taluvuspiiri, otsivad tasakaalu. “See, milline vaatenurk või raskuspunkt suurest pildist vaatajani jõuab, ei oska ette ennustada – osakesed, fragmendid triivivad oma kohale, kui aeg on selleks küps,” ütleb Eve Margus.

Näituse idee ei tekkinud kunstnikel tühjale kohale. Iga vormunud mõte ja kogemus on mõjutanud järgmist. “Seda näitust alustades oli eelnevalt teada, et tuleb esitada puhast olemust, printsiipi, mitte funktsionaalset viimistletud eset,” räägib Piret Hirv. “Eksponeerime toorest jõudu, vahetut mõju, mida ei ole veel millekski vormistatud, aga milles on mõtteainet ja materjali edasi töötamiseks.”

Näitusesaalis loob suure pildi ruumi horisontaalselt poolitav installatsioon. Avarustunde tekitavad kergelt kaldus pinnad, millele projitseeritud kujutistelt avaneb vaade iselaadsele maastikufragmendile. Kunstnike sõnul jääb maa ja taeva vahele kogu see maailm, milles saavad võimalikuks meile tajutavad asjad ja sündmused.

“Kaks inimest ei mõtle täpselt ühtemoodi, alati jääb vahe vahele. Mingi sarnane tunnetus sellest, mis võiks toimuda kahe jõu või füüsilise objekti vahel, ning kui tugev, püsiv, juhuslik või milline on selle mõju, on mõtteid põrgatades selleni viinud, mis ruumis nüüd nähtavaks saab,” ütleb näituse kuraator ja kujundaja Villu Plink. “Seda võib võtta kui rännakut maastikku, silmapiiri poole. Ainult et seda maastikku, mis koosneb selgelt kahest poolusest, hoiavad koos väikesed elemendid, fragmendid.”

Näituse fookus koondub silmapiirile, kahe vahel asuvale alale, kus vastandlike jõudude vaheline tühimik loob eelduse millegi tekkeks. Tagajärgi väljendavad fragmendid hoiavad installatsiooni ühtaegu koos ning suruvad laiali. Vahealal asuvad tööd on katkendid rohkem või vähem kontrollitud protsessidest, mille toime on eri materjalidele olnud erinev.

“Materjal on valitud selle järgi, et see oleks kas raskesti töödeldav – jõud ei käiks lihtsalt üle – või puuduks meil üldse varasem kogemus,” räägib Piret Hirv. “Nii et töö käigus võib juhtuda midagi ootamatut, kontrollimatut. Midagi, mis on paras väljakutse. Valitud materjalid võivad tunduda isegi tavapärased, kuid nendega ümberkäimine on võrreldes varasemaga tavapäratu. Üldjuhul materjaliga arvestatakse, võimendatakse selle omadusi. Ka praegusel juhul on materjaliga arvestatud, aga pigem vastasmärgiliselt – kasutatud on jõudu ja survet. Aeglast ja järsku. Seejuures on püütud hoiduda üleastumist piirist, kus materjal võib katkeda või päriselt koost laguneda.”

Näitus ise jääb avatuks 29. maini. Kunstnikuvestlus toimub 26. mail algusega kell 17.30. Lisainfo: www.etdm.ee.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.