Foto: Installatsioon näituselt "Triiv".
Seekordsel näitusel tegelevad Hirv ja Margus tõmbuvate-tõukuvate inimsuhetega, kompavad maailma taluvuspiiri, otsivad tasakaalu. “See, milline vaatenurk või raskuspunkt suurest pildist vaatajani jõuab, ei oska ette ennustada – osakesed, fragmendid triivivad oma kohale, kui aeg on selleks küps,” ütleb Eve Margus.
Näituse idee ei tekkinud kunstnikel tühjale kohale. Iga vormunud mõte ja kogemus on mõjutanud järgmist. “Seda näitust alustades oli eelnevalt teada, et tuleb esitada puhast olemust, printsiipi, mitte funktsionaalset viimistletud eset,” räägib Piret Hirv. “Eksponeerime toorest jõudu, vahetut mõju, mida ei ole veel millekski vormistatud, aga milles on mõtteainet ja materjali edasi töötamiseks.”
Näitusesaalis loob suure pildi ruumi horisontaalselt poolitav installatsioon. Avarustunde tekitavad kergelt kaldus pinnad, millele projitseeritud kujutistelt avaneb vaade iselaadsele maastikufragmendile. Kunstnike sõnul jääb maa ja taeva vahele kogu see maailm, milles saavad võimalikuks meile tajutavad asjad ja sündmused.
“Kaks inimest ei mõtle täpselt ühtemoodi, alati jääb vahe vahele. Mingi sarnane tunnetus sellest, mis võiks toimuda kahe jõu või füüsilise objekti vahel, ning kui tugev, püsiv, juhuslik või milline on selle mõju, on mõtteid põrgatades selleni viinud, mis ruumis nüüd nähtavaks saab,” ütleb näituse kuraator ja kujundaja Villu Plink. “Seda võib võtta kui rännakut maastikku, silmapiiri poole. Ainult et seda maastikku, mis koosneb selgelt kahest poolusest, hoiavad koos väikesed elemendid, fragmendid.”
Näituse fookus koondub silmapiirile, kahe vahel asuvale alale, kus vastandlike jõudude vaheline tühimik loob eelduse millegi tekkeks. Tagajärgi väljendavad fragmendid hoiavad installatsiooni ühtaegu koos ning suruvad laiali. Vahealal asuvad tööd on katkendid rohkem või vähem kontrollitud protsessidest, mille toime on eri materjalidele olnud erinev.
“Materjal on valitud selle järgi, et see oleks kas raskesti töödeldav – jõud ei käiks lihtsalt üle – või puuduks meil üldse varasem kogemus,” räägib Piret Hirv. “Nii et töö käigus võib juhtuda midagi ootamatut, kontrollimatut. Midagi, mis on paras väljakutse. Valitud materjalid võivad tunduda isegi tavapärased, kuid nendega ümberkäimine on võrreldes varasemaga tavapäratu. Üldjuhul materjaliga arvestatakse, võimendatakse selle omadusi. Ka praegusel juhul on materjaliga arvestatud, aga pigem vastasmärgiliselt – kasutatud on jõudu ja survet. Aeglast ja järsku. Seejuures on püütud hoiduda üleastumist piirist, kus materjal võib katkeda või päriselt koost laguneda.”
Näitus ise jääb avatuks 29. maini. Kunstnikuvestlus toimub 26. mail algusega kell 17.30. Lisainfo: www.etdm.ee.
“Mul on väga hea meel, et pika protsessi lõpuks on valmis saanud üks suurepärane näitus. On olnud nii kergemaid kui raskemaid momente, aga siin ta oma rõõmus ja nukruses, brutaalsuses ja ülevuses nüüd meie ees seisab,” sõnas Eesti paviljoni kunstnik Edith Karlson. “Näituse „Hora lupi“ muudab väga eriliseks ka toimumiskoht – tasapisi lagunev Santa Marie delle Penitenti kirik, mis on algusest peale suureks inspiratsiooniks olnud.”
„Eesti jaoks on osalemine Veneetsia kunstibiennaalil oluline võimalus tutvustada meie ainulaadset kunstiskeenet tervele maailmale. See avab uusi uksi riikidevahelisele koostööle, võimaldades kunstnikel luua kontakte ja näidata oma loomingut rahvusvahelisele publikule. Samuti liidab iga selline suur ettevõtmine ka omavahel inimesi, kelle töö vilju näitusel kõige otsemalt näeme. Seekord on kohal ka erakordselt suur hulk eratoetajaid, kelle usku meie kunstimaailma on südantsoojendav näha,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.
„Hora lupi“ ehk hunditund on müütiline hetk enne koitu, mille kohta usutakse, et siis sünnib ja sureb kõige rohkem inimesi. Öö pimedaimat aega, mil kõik tekib ja kaob, võib näha nii kaose haripunktina kui muutuste algatajana. Näitusel lahkab kunstnik inimese primitiivseid tunge nende banaalsuses ja pühalikkuses ning eksponeerib inimese loomalikkusest jutustavaid skulptuure.
Sel aastal asub Eesti paviljon muidu avalikkusele suletud Santa Maria delle Penitenti kirikus. Näituseruume täidavad kunstniku savist ja betoonist skulptuurid, mis on Edith Karlsoni loomingule iseloomulikud. Läbiva sarjana on näitusel sajad savist autoportreed, mille autoriteks on inimesed kunstniku ümbert.
Vaata esimesi fotosid Eesti paviljonist galeriist!
Prahas sündinud ja Rootsis elanud Kary H. Lasch (1914-1993) oli julge ja avatud looja, kes võitles hetkede eest, mida tabada soovis. Tänu sellele möödus tema karjäär staaride tagatubades, Cannesi filmifestivali kütkestava glamuuri südames ja maailmakuulsate kunstnike seltsis – paikades, kuhu pääsesid vaid valitud. Lasch lähenes oma elukutsele teatava huumoriga, olles vajadusel tõsine, kuid kui olukord seda vähegi lubas, siis lõbus ja absoluutselt pöörane. Nii on Lasch end fotograafia ajalukku talletanud läbi veidruste, tempude ja seikade, mida ainuüksi tema korda suutis saata.
Laschi loomingu keskmes seisab Cannes ühes filmifestivaliga – superstaaridest, režissööridest, ajakirjanikest ja pillavast küllusest koosnev elav organism, mida ilmestasid seiklejad maailma eri paigust. Fotografiskas tuleb esitlusele ligikaudu 75 teost tema fotokogust, mis teevad tagasihüppe Cannesi tähesäras siravasse maailma ning jutustavad erakordseid lugusid võrukaelast fotograafi tegemistest maailmastaaride keskel.
Fotografiska kaasasutaja ja näituste juhi Maarja Loorentsi sõnul kajastub Laschi fotodel ajastu, mida koheldakse teatava nostalgia, imetleva igatsuse ja tundega, et siis oli kõik võimalik. “Kerge lohakus ja boheemlaslik hoolimatus, elu nautimine ja huumor – need on märksõnad, mis seda näitust kõige paremini iseloomustavad. Seejuures kroonib kõike elegants ja hea maitse, liites fotodel maailma kultuuri ja filmitööstuse, kunstielu ja elukunstnikud. Ennekõike on see näitus aga austusavaldus ühele ääretult põnevale isiksusele, kes jättis meile oma 500 000 teosest koosneva hiiglasliku fotokogu ja hiilgavad lood sellest, kuidas tal õnnestus saada kaamera ette isikud, kes olid paljudele kättesaamatud. Kary lood räägivad sellest, et kui sul on kindel siht silme ees ja uks sinu ees kinni lüüakse, on alati võimalus kasutada teist ust või leida mõni muu loominguline viis oma eesmärk siiski ellu viia,” sõnas Loorents.
Näituse avamisega seonduvalt on publikul võimalik külastada ka eriüritust – 20. aprillil kell 15.00 toimub Fotografiskas erituur Michel Hjorthiga, kes oli Kary H. Laschi lähedane sõber ning on tema arhiivi üks omanikest. Hjorth on näituse avamise puhul Tallinnas ja kohtub Eesti publikuga, et vesta Karyst põnevaid lugusid ning avada näituse telgitaguseid.
Kary H. Laschi näitus jääb avatuks septembrikuu alguseni.
