Seekordsel näitusel tegelevad Hirv ja Margus tõmbuvate-tõukuvate inimsuhetega, kompavad maailma taluvuspiiri, otsivad tasakaalu. “See, milline vaatenurk või raskuspunkt suurest pildist vaatajani jõuab, ei oska ette ennustada – osakesed, fragmendid triivivad oma kohale, kui aeg on selleks küps,” ütleb Eve Margus.
Näituse idee ei tekkinud kunstnikel tühjale kohale. Iga vormunud mõte ja kogemus on mõjutanud järgmist. “Seda näitust alustades oli eelnevalt teada, et tuleb esitada puhast olemust, printsiipi, mitte funktsionaalset viimistletud eset,” räägib Piret Hirv. “Eksponeerime toorest jõudu, vahetut mõju, mida ei ole veel millekski vormistatud, aga milles on mõtteainet ja materjali edasi töötamiseks.”

Näitusesaalis loob suure pildi ruumi horisontaalselt poolitav installatsioon. Avarustunde tekitavad kergelt kaldus pinnad, millele projitseeritud kujutistelt avaneb vaade iselaadsele maastikufragmendile. Kunstnike sõnul jääb maa ja taeva vahele kogu see maailm, milles saavad võimalikuks meile tajutavad asjad ja sündmused.
“Kaks inimest ei mõtle täpselt ühtemoodi, alati jääb vahe vahele. Mingi sarnane tunnetus sellest, mis võiks toimuda kahe jõu või füüsilise objekti vahel, ning kui tugev, püsiv, juhuslik või milline on selle mõju, on mõtteid põrgatades selleni viinud, mis ruumis nüüd nähtavaks saab,” ütleb näituse kuraator ja kujundaja Villu Plink. “Seda võib võtta kui rännakut maastikku, silmapiiri poole. Ainult et seda maastikku, mis koosneb selgelt kahest poolusest, hoiavad koos väikesed elemendid, fragmendid.”
Näituse fookus koondub silmapiirile, kahe vahel asuvale alale, kus vastandlike jõudude vaheline tühimik loob eelduse millegi tekkeks. Tagajärgi väljendavad fragmendid hoiavad installatsiooni ühtaegu koos ning suruvad laiali. Vahealal asuvad tööd on katkendid rohkem või vähem kontrollitud protsessidest, mille toime on eri materjalidele olnud erinev.
“Materjal on valitud selle järgi, et see oleks kas raskesti töödeldav – jõud ei käiks lihtsalt üle – või puuduks meil üldse varasem kogemus,” räägib Piret Hirv. “Nii et töö käigus võib juhtuda midagi ootamatut, kontrollimatut. Midagi, mis on paras väljakutse. Valitud materjalid võivad tunduda isegi tavapärased, kuid nendega ümberkäimine on võrreldes varasemaga tavapäratu. Üldjuhul materjaliga arvestatakse, võimendatakse selle omadusi. Ka praegusel juhul on materjaliga arvestatud, aga pigem vastasmärgiliselt – kasutatud on jõudu ja survet. Aeglast ja järsku. Seejuures on püütud hoiduda üleastumist piirist, kus materjal võib katkeda või päriselt koost laguneda.”
Näitus ise jääb avatuks 29. maini. Kunstnikuvestlus toimub 26. mail algusega kell 17.30. Lisainfo: www.etdm.ee.
Kuraatori sõnul vaatleb „Tuleviku alguses“ ehet võimalike maailmade kujutlemise vahendina. Abstraktsed arhitektuursed ja orgaanilised vormid loovad ulmelise miniatuurse ökosüsteemi, kus inimesed, taimed, putukad, mineraalid, tehnoloogia ja tehisintellekt eksisteerivad uutes, alles määratlemata suhetes. Ehte intiimset mõõtkava teadlikult nihestades tõstatab väljapanek küsimusi, mis ulatuvad üksikesemetest kaugemale: millist maailma soovime, milliseid suhteid selles luua ja kellega tulevikku jagada? Ehe muutub siin uurivaks ja kohati maagiliseks tööriistaks, mille abil saab katsetada erinevaid väärtusruume, identiteete ning kooseksisteerimise viise.
Väljapanek koondab eri põlvkondade kunstnikke, kes käsitlevad ehet enama kui dekoratiivse esemena. Nende teosed kutsuvad kujutlema alles valmivat, kuid juba endale käegakatsutavalt vihjavat tulevikku.
Näitusel osalevad kunstnikud: Kaia Ansip (EST/PRT), Valdek Laur (EST), Keiu Koppel (EST), Kadi Kübarsepp (EST), Margit Paulin (EST), Liisbeth Kirss (EST), Katrin Kosenkranius (EST), Raili Vinn (EST), Mari Pärtelpoeg (EST), Elis Liivo (EST), Kati Erme (EST) ja Tõnis Malkov (EST).
„Jewellery Room“ toimub 17. sajandist pärit Lissaboni kloostris Convento dos Cardaes. Näitus on avatud 25.–26.09 kell 12–18 ning 27.09 kell 11–17. Uuri lisa A-galerii kodulehel.
Vivian Maier (1926–2009) töötas ligi 40 aastat lapsehoidjana ning pildistas samal ajal New Yorgi ja Chicago tänavatel sõjajärgse Ameerika argipäeva. Tema tähelepanu köitsid nii juhuslikud kohtumised, värvikad karakterid ja tragikoomilised hetked kui ka inimesed, kes jäid suurlinna pidevast liikumisest pisut kõrvale. Maieri fotodes kohtuvad terav vaatlusoskus ja vaoshoitud inimlikkus – omadused, tänu millele mõjuvad tema 1950.–1980. aastatel tehtud ülesvõtted jätkuvalt üllatavalt vahetult.
Maieri enam kui 120 000 negatiivist, filmidest ja helisalvestistest koosnev pärand avastati juhuslikult ning fotograaf ise rahvusvahelist tunnustust kogeda ei jõudnud. Fotografiska näitus vaatleb tema loomingut laiemalt, liikudes ikoonilistest mustvalgetest tänavakaadritest autoportreede, abstraktsemate tööde, värvifotograafia ja filmikatsetusteni.
„Vivian Maieri lugu on erakordne, aga veel olulisem on see, kui tugevalt kõnelevad tema fotod ka seda lugu teadmata,“ kommenteerib Fotografiska Tallinna näituste juht ja kaasasutaja Maarja Loorents. „Näitus annab külastajale tema kui möödunud sajandi ühe andekama tänavafotograafi loomingust suurepärase ülevaate, alustades ikoonilistest kaadritest Chicago ja New Yorgi tänavatel ning lõpetades tema abstraktsemate teoste ja värvifotodega.“ Loorents lisab, et Maieri loomingu tänane suurim väärtus võib peituda just selle inimlikkuses: „Maailm meie ümber on täis lugusid, kui me vaid võtame aega neid märgata.“
Anne Morini kureeritud „Vivian Maier: avastatud teosed“ avaneb Fotografiska Tallinnas 18. septembril ning jääb avatuks 17. jaanuarini.