Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatakse 10. detsembril seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt. Näitus hõlmab perioodi möödunud sajandi algusest tänaseni ning näiteid Lorupi ja Lutheri tehaste toodangust Red Dotiga auhinnatud Huumi saunakerise ja Mare Kelpmani loominguni.

“Näituse eesmärk on anda ülevaade Eesti disaini kihtidest, eripärast ja mitmekülgsusest – tõsta esile valik näiteid, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all,” ütleb näituse kuraator Kai Lobjakas.

Kui 20. sajandi alguses oli ühelt poolt oluline industrialiseerimise hoogustumine, siis teiselt poolt olid disaini puudutava keskmes paljuski väikeettevõtted ja töökojad, mille ümber koondusid mitmed 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud kunstnikud. Teise maailmasõja järel muutus oluliseks nende kunstialade roll, mis olid seotud inimese ruumilise keskkonna ja argiümbruse kujundamisega. Eestis oli fookus kergetööstusel: mööblil, valgustitel, klaasil ja keraamikal. Baltimaadest sai Nõukogude Liidu sisevälismaa ja selles oli Eestil oluline roll. Igapäevaelu mugavust sümboliseerivate kaupade ja keskkondadega vahendati võimaluse piires Lääne tarbimisühiskonna ideid Nõukogude Liitu. Siinamas ilmus siin pikka aega ainus nõukogude kodukujundusajakiri Kunst ja Kodu ja toimus ainulaadne eksperimenteerimisele orienteeritud näituste sari „Ruum ja vorm“.

Taasiseseisvumise käigus sündis hulgaliselt uusi algatusi nii ettevõtjate kui ka disainerite poolt. Tänaseks on tekkinud arvestatav uuendusmeelsete disainerite tuumik ja suur huvi kohalike tootjate ja toodangu vastu. “Kuigi tänases Eesti disainipildis on mitmeid sarnasusi sajanditaguse algusega, on see siiski varasemast erinev. Silmatorkavad ja olulised on nende disainerite algatused, kelle toodang on välja kasvanud kontseptuaalsest lähenemisest ja väljakujunenud konventsioonidega mängimisest,” ütleb Kai Lobjakas. “Kõigi eksponeeritud ja ka eksponeerimata nähtuste taga on terved maailmad, mis alles ootavad põhjalikumat avamist ja käsitlemist, et neist saaksid peatükid Eesti disaini ajaloos.”

Näituse sisse on planeeritud projektiala, mis võimaldab eksponeeritud teemasid laiendada vestluse, loengute ja teiste formaatide kaudu. Näitusel on võimalik tutvuda ka eesti disaini tutvustava kirjandusega.

Näitus on külastamiseks avatud 10. detsembrist. Muuseumi külastuse ajal tuleb kanda maski ning kinni pidada 2+2 reeglist.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.