Foto: Kelpman Textile
“Näituse eesmärk on anda ülevaade Eesti disaini kihtidest, eripärast ja mitmekülgsusest – tõsta esile valik näiteid, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all,” ütleb näituse kuraator Kai Lobjakas.
Kui 20. sajandi alguses oli ühelt poolt oluline industrialiseerimise hoogustumine, siis teiselt poolt olid disaini puudutava keskmes paljuski väikeettevõtted ja töökojad, mille ümber koondusid mitmed 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud kunstnikud. Teise maailmasõja järel muutus oluliseks nende kunstialade roll, mis olid seotud inimese ruumilise keskkonna ja argiümbruse kujundamisega. Eestis oli fookus kergetööstusel: mööblil, valgustitel, klaasil ja keraamikal. Baltimaadest sai Nõukogude Liidu sisevälismaa ja selles oli Eestil oluline roll. Igapäevaelu mugavust sümboliseerivate kaupade ja keskkondadega vahendati võimaluse piires Lääne tarbimisühiskonna ideid Nõukogude Liitu. Siinamas ilmus siin pikka aega ainus nõukogude kodukujundusajakiri Kunst ja Kodu ja toimus ainulaadne eksperimenteerimisele orienteeritud näituste sari „Ruum ja vorm“.
Taasiseseisvumise käigus sündis hulgaliselt uusi algatusi nii ettevõtjate kui ka disainerite poolt. Tänaseks on tekkinud arvestatav uuendusmeelsete disainerite tuumik ja suur huvi kohalike tootjate ja toodangu vastu. “Kuigi tänases Eesti disainipildis on mitmeid sarnasusi sajanditaguse algusega, on see siiski varasemast erinev. Silmatorkavad ja olulised on nende disainerite algatused, kelle toodang on välja kasvanud kontseptuaalsest lähenemisest ja väljakujunenud konventsioonidega mängimisest,” ütleb Kai Lobjakas. “Kõigi eksponeeritud ja ka eksponeerimata nähtuste taga on terved maailmad, mis alles ootavad põhjalikumat avamist ja käsitlemist, et neist saaksid peatükid Eesti disaini ajaloos.”
Näituse sisse on planeeritud projektiala, mis võimaldab eksponeeritud teemasid laiendada vestluse, loengute ja teiste formaatide kaudu. Näitusel on võimalik tutvuda ka eesti disaini tutvustava kirjandusega.
Näitus on külastamiseks avatud 10. detsembrist. Muuseumi külastuse ajal tuleb kanda maski ning kinni pidada 2+2 reeglist.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.
