Loo visuaal sai filmitud Tallinna vanalinnas ja Pelgurannas ning valmis koostöös režissöör Franz Malmsteni, operaator Markus Muide ja produtsent Oliver Reimanniga. Video stsenaristiks ja monteerijaks oli aga EiK ise.
Kui EiK ja Franz hakkasid loole videot mõtlema olid nad veendunud, et sellele kiiksuga suvelaulule tuleks ilmtingimata teha ka kiiksuga video – tegelased, kes naudivad õhtut ja paari sooja nädalat aastas, aga samal ajal kõrgub nende kohal reaalsuse ebamäärane vari.
“Haarasime kinni loo hüüdlausest “Mu suvi algab uuesti” – video selgrooks saigi lõputu ronimine peo poole mööda sama trepikoja astmeid. Lisaks, sidumaks laulu visuaali kogu ülejäänud plaadi kujundustega, otsustasime viimasel hetkel mustvalge esteetika kasuks. Kolmandaks efektseks elemendiks tulime mõttele kasutada voodit, mis minuga ratastel läbi linna sõidab, kui olen ühekülgsest melust surmani väsinud. Küllaltki sürreaalne lahendus, mida ma alguses mugavuse mõttes läbi ei tahtnud lasta, ent Franz käis muudkui peale ja tulemus kukkus välja paremini kui ealeski varem,’’ lisab loo autor EiK.
EiKi on võimalik järgmisena kuulda augusti lõpus toimuval Tallinn Music Weekil – TIKS Rekords kontsertõhtul, 28. augustil F-hoone Mustas Saalis.
Vaata “Mu suvi” muusikavideot:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.