Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näeb alates 2. aprillist Piret Hirve ja Eve Marguse näitust „Triiv”, kus ehtekunstnikelt oodatavate miniatuursete vormide asemel on kasutusel hoopis suuremad mastaabid. Näituse on kureerinud ehte- ja visuaalkunstnik Villu Plink.

Seekordsel näitusel tegelevad Hirv ja Margus tõmbuvate-tõukuvate inimsuhetega, kompavad maailma taluvuspiiri, otsivad tasakaalu. “See, milline vaatenurk või raskuspunkt suurest pildist vaatajani jõuab, ei oska ette ennustada – osakesed, fragmendid triivivad oma kohale, kui aeg on selleks küps,” ütleb Eve Margus.

Näituse idee ei tekkinud kunstnikel tühjale kohale. Iga vormunud mõte ja kogemus on mõjutanud järgmist. “Seda näitust alustades oli eelnevalt teada, et tuleb esitada puhast olemust, printsiipi, mitte funktsionaalset viimistletud eset,” räägib Piret Hirv. “Eksponeerime toorest jõudu, vahetut mõju, mida ei ole veel millekski vormistatud, aga milles on mõtteainet ja materjali edasi töötamiseks.”

Näitusesaalis loob suure pildi ruumi horisontaalselt poolitav installatsioon. Avarustunde tekitavad kergelt kaldus pinnad, millele projitseeritud kujutistelt avaneb vaade iselaadsele maastikufragmendile. Kunstnike sõnul jääb maa ja taeva vahele kogu see maailm, milles saavad võimalikuks meile tajutavad asjad ja sündmused.

“Kaks inimest ei mõtle täpselt ühtemoodi, alati jääb vahe vahele. Mingi sarnane tunnetus sellest, mis võiks toimuda kahe jõu või füüsilise objekti vahel, ning kui tugev, püsiv, juhuslik või milline on selle mõju, on mõtteid põrgatades selleni viinud, mis ruumis nüüd nähtavaks saab,” ütleb näituse kuraator ja kujundaja Villu Plink. “Seda võib võtta kui rännakut maastikku, silmapiiri poole. Ainult et seda maastikku, mis koosneb selgelt kahest poolusest, hoiavad koos väikesed elemendid, fragmendid.”

Näituse fookus koondub silmapiirile, kahe vahel asuvale alale, kus vastandlike jõudude vaheline tühimik loob eelduse millegi tekkeks. Tagajärgi väljendavad fragmendid hoiavad installatsiooni ühtaegu koos ning suruvad laiali. Vahealal asuvad tööd on katkendid rohkem või vähem kontrollitud protsessidest, mille toime on eri materjalidele olnud erinev.

“Materjal on valitud selle järgi, et see oleks kas raskesti töödeldav – jõud ei käiks lihtsalt üle – või puuduks meil üldse varasem kogemus,” räägib Piret Hirv. “Nii et töö käigus võib juhtuda midagi ootamatut, kontrollimatut. Midagi, mis on paras väljakutse. Valitud materjalid võivad tunduda isegi tavapärased, kuid nendega ümberkäimine on võrreldes varasemaga tavapäratu. Üldjuhul materjaliga arvestatakse, võimendatakse selle omadusi. Ka praegusel juhul on materjaliga arvestatud, aga pigem vastasmärgiliselt – kasutatud on jõudu ja survet. Aeglast ja järsku. Seejuures on püütud hoiduda üleastumist piirist, kus materjal võib katkeda või päriselt koost laguneda.”

Näitus ise jääb avatuks 29. maini. Kunstnikuvestlus toimub 26. mail algusega kell 17.30. Lisainfo: www.etdm.ee.

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.

Kai kunstikeskuse sügishooaja avab Mėta Valiušaitytė (FR/LT) kureeritud näitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, mis on avatud 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja. 

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Uuri näituse kohta lisa kai.center.