Foto: Triin Kukk
Tänasel päeval on kunstisfäärid kaotanud oma kindlapiirilised aineväljad. Vaid üht või teist materjali oma pärusmaana nägevate kunstnike asemele on tulnud aina rohkem valdkondade ja materjalide vahel vabalt liikuvaid autoreid. Nad kasutavad loomuldasa eri lähenemisi, elades keset hübriidset mitmekesisust, mida kogevad tervikuna. Mõnikord on nende meetod justkui mikrokeel, millel on vaid mõni üksik rääkija. Näitusel avaneb just selline transaineline rikkus.
Autorite ja materjalide vahel on alati olnud tihe vastastikune suhe – omalaadne koostöö, millesse sekkuvad teose valmimise käigus füüsikalised ja keemilised omadused, loodusnähtused. Nõnda nõuab autori ego kõrval sõna ka materjali ego. Materjalil on iseloom, eelistatud olekud ja töötlusviisid, mida ta sunnib peale ka kunstnikule.
Näitusele valitud teostes on materjalide isepäral lastud välja paista. Teosed on tarvilikud pigem tinglikult – üht või teist objekti on võimalik küll kasutada prossi, vaasi või noana –, ent eelkõige pakuvad nad kunstiga kohtumise elamust. Väljapanekul tutvustatakse aktuaalsete ja vahest lähituleviku suundumusi ennustavate autorite loomingu kõrval ka 1970.–1980. aastatest pärit teoseid, mis paistavad rääkivat uute teostega sama keelt.
Näitus „Piirideta aineväljadel” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 21. septembrini 2025.
Osalevad kunstnikud: Linda al-Assi, Eike Eplik, Leesi Erm, Juss Heinsalu, Nils Hint, Elo-Reet Järv, Elle Kannike, Karin Kalman, Kai Koppel, Keiu Koppel, Helene Kuma, Triin Kukk, Eeva Käsper, Kaisa Laas, Kristiina Laurits, Mari Lemet, Ivo Lill, Anna Mari Liivrand, Sille Luiga, Eva Mustonen, Eino Mäelt, Maarja Mäemets, Arseni Mölder, Kärt Ojavee, Kristi Paap, Ingrid Helena Pajo, Kadi Pajupuu, Minni Patune, Katrin Pere, Marilyn Piirsalu, Darja Popolitova, Laura Põld, Leo Rohlin, Mari Rääk, Hannah Segerkrantz, Annika Teder, Taavi Teevet, Helena Tuudelepp, Johanna Ulfsak, Kristiina Uslar, Maria Valdma-Härm, Helle Videvik.
Kaneelina ja Hammeri pikaajalisest koostööst kogunenud esteetiline maailm kohtub vaid paariks päevaks Krulli pargi ääres asuva Volta 1 maja pop-up galerii nelja seina vahel. “Walls” kujutab endast mõlema naise loomingulist dialoogi maailmaga ning esitab küsimusi meie piiratuse, vabaduse ja valikute kohta. Millal sein maha lõhkuda ja millal taas üles ehitada? Kas seinad hoiavad või piiravad meid? Kas väsimus võib olla seisund, mille kaudu sünnib selgus ja vastupanu?
Anna Kaneelina tänavune muusikaline looming on käsitlenud väsimust, vastupanu ja eneseleidmist. Tema oktoobris publikuni jõudnud kogumik “Tired” kõneleb teekonnast kurnatusest selguseni, kontrollist vabanemiseni ja inimese moraalsetest valikutest. Ühisnäitus “Walls” annab sellele materjalile justkui installatiivse kuju ja vormi.
“Mul on tükk aega küpsenud peas soov leida oma loomingulisusele ka rohkem visuaalne, kunstiline väljendus. Sisemiselt tundsin, et andmaks oma muusikas leiduvat tunnet ja mõtet paremini edasi, oleks seda põnev visuaalselt ruumi paigutada,” selgitas Anna. “Olen alati töötanud paremini partnerluses ning nii ka seegi kord – tundsin, et vajan sellise eksprompt-tunde ja idee elluviimiseks enda kõrvale just Kärti, kes lõi mulle sellise turvalise pinnase, et julgeda minna ideega lõpuni.”
Anna Kaneelina ja Kärt Hammeri ühisnäitus “Walls” on avatud 20.-22.11 aadressil Volta 1, Tallinn. Uuri lisa Facebookist.
Anna Kaneelina sügiskontserdid toimuvad 27. novembril Tallinnas klubis D3 ja 28. novembril Tartus Genialistide klubis.
„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.
Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.
“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.
Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.
Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.
