Kuivõrd varasemalt on Karl produtseerinud ja kirjutanud peamiselt teistele muusikutele ning olnud tegev produtsendiduos okeiokei, otsustas ta tänavu sügisel algust teha ka sooloprojektiga. Septembris ilmus Karli debüütsingel “High Heels” koostöös Kanada plaadifirmaga found/red.
Eesti Laulu poolfinaalis osalev lugu “Kiss Me” räägib Karli sõnul armumisfaasi tipust – hetkest, mil kõik mõtted pöörlevad ainult ümber ühe inimese: “Laul sündis ühel maikuu hilisõhtul, kui olin ülemõtlemisega tekitanud endale suure ängistuse. Leidsin, et on perfektne aeg kirjutada üks romantiline soft-pop lugu. Inspiratsiooniks olid mulle unetus ja öised mõtted. Ja päikesetõus.”
Karli hea sõber ja muusikavideo autor Martti Hallik räägib, et jaanuaris saab täpselt viis aastat hetkest, kui ta Karliga esimest korda kokku puutus: “Mul on olnud suur rõõm näha tema meeletut arengut – pisikesest poisist, kes küll juba toona oli minust pikem, on ajaga saanud üks Eesti parimaid produtsente, kes on kõige selle kõrvalt ka sahtlisse hunniku tugevaid hitte kirjutanud.”
Kuigi video valmimiseks oli aega vaid põgus nädalake, sujus salvestusprotsess siiski väga ladusalt. “Video eesmärgiks oli tutvustada publikule Karli uuest küljest. Filmisime noore poisi magamistoas ja stuudios, kus loomeprotsess toimub. Videos domineerivad pastelsed vintage-toonid iseloomustamaks ehedust ja soojust, mida lugu endas kannab,” selgitab Hallik video tausta.
Vaata ja kuula uut videotsinglit:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.