Laulja ja produtsent Karl Killing andis välja enda uue singli “Kiss Me”, mis osaleb ka tänavusel Eesti Laulu konkursil. Lugu tuli välja koos muusikavideoga, mille autoriks on Martti Hallik.

Kuivõrd varasemalt on Karl produtseerinud ja kirjutanud peamiselt teistele muusikutele ning olnud tegev produtsendiduos okeiokei, otsustas ta tänavu sügisel algust teha ka sooloprojektiga. Septembris ilmus Karli debüütsingel “High Heels” koostöös Kanada plaadifirmaga found/red.

Eesti Laulu poolfinaalis osalev lugu “Kiss Me” räägib Karli sõnul armumisfaasi tipust – hetkest, mil kõik mõtted pöörlevad ainult ümber ühe inimese: “Laul sündis ühel maikuu hilisõhtul, kui olin ülemõtlemisega tekitanud endale suure ängistuse. Leidsin, et on perfektne aeg kirjutada üks romantiline soft-pop lugu. Inspiratsiooniks olid mulle unetus ja öised mõtted. Ja päikesetõus.”

Karli hea sõber ja muusikavideo autor Martti Hallik räägib, et jaanuaris saab täpselt viis aastat hetkest, kui ta Karliga esimest korda kokku puutus: “Mul on olnud suur rõõm näha tema meeletut arengut – pisikesest poisist, kes küll juba toona oli minust pikem, on ajaga saanud üks Eesti parimaid produtsente, kes on kõige selle kõrvalt ka sahtlisse hunniku tugevaid hitte kirjutanud.”

Kuigi video valmimiseks oli aega vaid põgus nädalake, sujus salvestusprotsess siiski väga ladusalt. “Video eesmärgiks oli tutvustada publikule Karli uuest küljest. Filmisime noore poisi magamistoas ja stuudios, kus loomeprotsess toimub. Videos domineerivad pastelsed vintage-toonid iseloomustamaks ehedust ja soojust, mida lugu endas kannab,” selgitab Hallik video tausta.

Vaata ja kuula uut videotsinglit: 

Läbi digitaalse vaateakna, millele on justkui jäänud sõrmejäljed tänapäeva virtuaalsest puudutusest, kutsub maria kallastu kuulajaid kogema midagi tõeliselt uut. Tema värske kakskeelne singel „DDG (Digital Dream Girl)“ toob muusikamaastikule heli ja energia, mis sunnib seniseid piire ümber mõtestama.

Uues loos põimib maria kallastu eesti- ja ingliskeelse teksti sujuvaks, futuristliku hõnguga tervikuks, mille taustal võib kuulda nii elektroonika krõbinat kui ka naiselikku enesekindlust. Kõrge energiaga produktsiooni taga on lisaks Kallastule ka boipepperoni ja Mattias Tirmaste, kes hoolitsevad loo erksa gruuvi ja tehnilise täpsuse eest.

„See on järjekordne hea lugu, mis sündis koos heade sõpradega,“ sõnab maria. „Kujutasime ette elu digitaalse tüdrukuna ja lasime fantaasial lennata. Sukeldusime igasse detaili ning olen lõpptulemuse üle väga uhke.“

Ka staar-produtsent boipepperoni kinnitab, et koostöö on inspireeriv ja tulemused erakordsed: ”maria ja Mattiasega produdes pole ühtegi sellist päeva, kus mul poleks motivatsiooni stuudiosse minna – meil on tekkinud ühiselt tugev muusikaline keel. Juba ootan pikkisilmi hetke, mil album valla pääseb, sest see on tõesti midagi uut kodumaisel maastikul!”

Kuula uut pala: 

Pariisi moenädal jõudis esmaspäeval oma kulminatsioonini, kui Grand Palais’ suursugused uksed avanesid CHANELi kevad/suvi 2026 moeetenduse jaoks. See polnud lihtsalt järjekordne moeetendus, vaid kauaoodatud hetk – Matthieu Blazy esimene kollektsioon legendaarse moemaja loovjuhina, poeetiline dialoog mineviku ja tuleviku, Gabrielle Chaneli ja tema moemaja uue järeltulija vahel.

Blazy, varasem Bottega Veneta loovjuht, astus CHANELi maailma austusega. Tema kevad/suvi 2026 kollektsioon oli kui kolmes vaatuses vestlus, mis koosles peatükkidest „Un Paradoxe“, „Le Jour“ ja „L’Universel“ – rääkides lugusid töö ja armastuse, mehelikkuse ja naiselikkuse, mineviku ja tuleviku vahel.

“Un Paradoxe” algas särgiga – lihtsa, ent tähendusega. See oli justkui sümboolne laen Gabrielle Chaneli suurelt armastuselt Boy Capelilt. Koostöös ajaloolise särgitootja Charvet’ga sündis CHANELi jaoks uus klassika: raskelt langev, ahelaga ääristatud särk, mis kord meenutas smokingut, kord öösärki. Moemaja ikoonilised tviidkostüümid said Blazy tõlgenduses vabad ja voolavad, kraeta jakid kandsid endas meeste õlajooni, kuid hoidsid CHANELile truud graatsiat. „See algab meeste garderoobist,“ sõnas Blazy, „sest Gabrielle Chaneli jaoks oli võrdsus alati seotud vabadusega.“

Blazy “Le Jour” tõi lavale päris CHANELi – mitte muuseumieksponaadi. Selles peatükis mõtiskles disainer rõiva kui põlvest põlve edasiantava eseme üle – nagu 2.55 käekott, mis näis kortsunud ja kantud, või tviid-jakid ja -seelikud, mis paistsid justkui õmblustest lagunemas. Krooniks olid siidist kudumid ja käsitsi maalitud lilled, mis nägid välja nagu lahti rulluvad kroonlehed – õrnad, aga tugevad, nagu Chanel ise.

Kolmas peatükk, “L’Universel” viis CHANELi universumi uuele orbiidile. Materjalide katsetamine, läbipaistvused, baroksed pärlid ja emailitud planeedid moodustasid sümbioosi mineviku ja tuleviku vahel. Modellid kandsid ikoonilisi kahte tooni kingi, mis ongi mõeldud liikumiseks – mitte poseerimiseks. Kõik tundus reaalne, kantav, ent samas muinasjutuline.

The Business of Fashionile antud intervjuus sõnas Blazy, et tema silmis oli valik lihtne: „Me võime teha esimese sammu ettevaatlikult, või luua nii, nagu see oleks meie viimane kollektsioon.“ Ta valis teise – ja tulemus oli vapustav. Enam kui 70 debüütkomplektiga Blazy CHANEL sai vaba, sensuaalne ja sügavalt inimlik. Ja võib-olla just seetõttu tundus see etendus nii õige, nii vajalik ja nii… CHANEL.