Olgem ausad, sügise tähtsaim investeering on stiilne, hästiistuv ja kvaliteetne mantel, mis mitte ainult ei kaunista kandjat, vaid kaitseb ka meid ähvardavate külmade tuulte ja miinuskraadide eest. Mis on need lõiked ja värvid, mille poole uue hooaja saabudes vaadata tuleks – räägib DIANA ARNO moemaja eestvedaja ja disainer Diana Arno.

Külmutatud vaarikad

Puudrised toonid, mis põskedele kauni jume annavad, on moetopis tagasi. Vaarikaroosa mantel näeb tänavapildis eriti efektne välja, kui kanda seda heleda kampsuni, rüüsidega kaunistatud pluusi või armsalt pehme sametkleidi seltsis. Ka tänavamoe kohustuslik teksa ja laia säärega seemisnahksed saapad sobivad pastelselt pehme mantli juurde imeliselt.

Klassika kohtub ultramoodsate toonidega

Julged tikandid ja ekstravagantsed lõiked püüavad küll kohe pilku, kuid nende sobitamine ülejäänud riidekapi sisuga võib olla üpris keeruline. Siinkohal tulevad appi hooaja trenditoonid, mis garderoobi moodsate nootidega rikastavad ning mida on lihtne ka argipäevaste riietega kombineerida. Nii sobivad moeka ultravioletse villase trentšmantli juurde kõikvõimalikud pruunid, beežid, aga ka hallikad ja tumesinised rõivad.

Suur ja soe

Oled üsna klassikalise maitsega, kuid tahaksid oma riietumisstiilile uue hooaja saabumisega värskendav update teha? Eelistades traditsioonilisi sügisvarjundeid nagu beež ja sellel sügis-talvel eriti aktuaalne helehall, eksperimenteeri vormiga ning proovi oversize mantlit massiivse kraega. Seda on eriti lihtne kanda kombineerides kitsaste teksade ja tanksaabastega või hoopis plisseeritud kleidi või pliiatsseelikuga neutraalsetes toonides. Heledad neutraalsed toonid annavad omavahel kombineerituna väga šiki ja naiseliku tulemuse, eriti juhul, kui eelistad volüümikamaid vorme ja voogavaid siluette.

Tutvu DIANA ARNO tänavuste mantlivalikutega allolevas galeriis!

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!