„DeStudio on meil kavas olnud Fotografiska Tallinna avamistest saati – pärast kahte aastat see plaan lõpuks realiseerub. Merila ja Laurits, kes tegid asju alati omamoodi, on andnud suure panuse siinse fotokunsti arengusse. Nende looming on aktuaalne ka täna, mida saame paralleelina tuua praegusesse ühiskonda,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht. Tegemist on 22. näitusega Fotografiska Tallinna näituste põhiprogrammis, mis ühtlasi on teine eestimaine näitus pärast Anna-Stina Treumundi väljapanekut.
DeStudio ise sündis 1992. aasta suvel, mil kaks noort fotograafi Merila ja Laurits jõudsid tõdemusele, et turbulentsetes oludes on olulisim kunstnikena ellu jääda. Selle nimel loodi rühmitus, mis ühtaegu tegi nii kunsti kui reklaami. Nende teosed on lahutamatult seotud tolleaegse ajastuga, kus kõik oli ühiskonnas muutumises ning ümberasetumises – korraga naljakas, brutaalne ja erutav. Näituse kuraator Eero Epner leiab, et ilmselt seetõttu töötaski DeStudio meelsasti kollaažidega, kus tervik on lammutatud osadeks ning üksikud killud pandud kokku ebaloogiliselt ja sürreaalselt. “Tööde teostus on sageli robustne, sagedaseks motiiviks inimese (tihti mõne popstaari) keha, mis võib olla lõhki kistud või erootiliselt paeluv. Ka ülbed formaadid ja irooniline lähenemine olid seotud ajastuga, mil senised hierarhiad lagunesid ning uusi polnud veel kehtestatud,” kirjeldab kuraator.
Antud perioodil oli fotograafia Eestis lükatud omaette nišši, mida kunstinäitustel kuni 90ndate alguseni ei eksponeeritud. Seejärel tungis kunstimaailma terve rida noori fotograafe, kelle looming tegeles värskel, kontseptuaalsel, mängulisel ja jõulisel moel kõikvõimalike ühiskondlike, poliitiliste ning isiklike teemadega. Epneri sõnul tuli siinkohal mängu DeStudio, kes oli üks esimesi läbimurdjaid: „Ootamatu oli juba see, et fotorühmitusena hakati oma töid eksponeerima kunstigaleriis ja -näitustel. Ühtlasi oli DeStudio esimeste fotoautorite seas, kelle töid hakkasid ostma kunstimuuseumid, aktsepteerides seeläbi lõpuks fotograafia kunstivälja osana.”
Näitus „Pohmelus“ on Fotografiska Tallinnas avatud 28. maist kuni sügiseni.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.