Foto: DeStudio
„DeStudio on meil kavas olnud Fotografiska Tallinna avamistest saati – pärast kahte aastat see plaan lõpuks realiseerub. Merila ja Laurits, kes tegid asju alati omamoodi, on andnud suure panuse siinse fotokunsti arengusse. Nende looming on aktuaalne ka täna, mida saame paralleelina tuua praegusesse ühiskonda,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht. Tegemist on 22. näitusega Fotografiska Tallinna näituste põhiprogrammis, mis ühtlasi on teine eestimaine näitus pärast Anna-Stina Treumundi väljapanekut.
DeStudio ise sündis 1992. aasta suvel, mil kaks noort fotograafi Merila ja Laurits jõudsid tõdemusele, et turbulentsetes oludes on olulisim kunstnikena ellu jääda. Selle nimel loodi rühmitus, mis ühtaegu tegi nii kunsti kui reklaami. Nende teosed on lahutamatult seotud tolleaegse ajastuga, kus kõik oli ühiskonnas muutumises ning ümberasetumises – korraga naljakas, brutaalne ja erutav. Näituse kuraator Eero Epner leiab, et ilmselt seetõttu töötaski DeStudio meelsasti kollaažidega, kus tervik on lammutatud osadeks ning üksikud killud pandud kokku ebaloogiliselt ja sürreaalselt. “Tööde teostus on sageli robustne, sagedaseks motiiviks inimese (tihti mõne popstaari) keha, mis võib olla lõhki kistud või erootiliselt paeluv. Ka ülbed formaadid ja irooniline lähenemine olid seotud ajastuga, mil senised hierarhiad lagunesid ning uusi polnud veel kehtestatud,” kirjeldab kuraator.
Antud perioodil oli fotograafia Eestis lükatud omaette nišši, mida kunstinäitustel kuni 90ndate alguseni ei eksponeeritud. Seejärel tungis kunstimaailma terve rida noori fotograafe, kelle looming tegeles värskel, kontseptuaalsel, mängulisel ja jõulisel moel kõikvõimalike ühiskondlike, poliitiliste ning isiklike teemadega. Epneri sõnul tuli siinkohal mängu DeStudio, kes oli üks esimesi läbimurdjaid: „Ootamatu oli juba see, et fotorühmitusena hakati oma töid eksponeerima kunstigaleriis ja -näitustel. Ühtlasi oli DeStudio esimeste fotoautorite seas, kelle töid hakkasid ostma kunstimuuseumid, aktsepteerides seeläbi lõpuks fotograafia kunstivälja osana.”
Näitus „Pohmelus“ on Fotografiska Tallinnas avatud 28. maist kuni sügiseni.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
