Foto: Ele Rieberg
„Keskkond on meie suurim vara. Austame oma elupaika ja seepärast on kõik, mida teeme, suunatud selle hüvanguks. Rakendades zero-waste disainipraktikat, tunneme vastutust riideeseme terve elutsükli eest ning tähtis pole ainult see, mis on kliendile nähtav,” tutvustab disainer. Bränd peab tähtsaks ausust ja läbipaistvust, mille abil on võimalik teha teoks riideeseme loodustsäästev eluring. Alustades naturaalsetest materjalidest, millest kangas on loodud, ja lõpetades riideeseme järeleluga. “Läheneme disainidele terviklikult zero-waste disainiprotsessi järgi, mille tulemusena kasutame tootmisprotsessis ära kõik lõikus- ja niidijäägid. Need jäägid kasutame ära kas poolelioleva disaini täiustamisel või uue disaini loomisel ning seeläbi ei jäta meie disainiprotsess jalajälge.”
Jäägivaba disainiprotsess ei piirdu ainult Anu Riebergi disainidega, vaid hõlmab ka seda, kuidas oma loomingut esitletakse. Näiteks pakendatakse valminud rõivad kangajääkidest tehtud kottidesse, mida saab peale disaini soetamist igapäevaselt kasutada. Lisaks on bränd leidnud hooldussiltidele lahenduse, kuidas peale vajaliku info lugemist oleks neid võimalik keskkonda säästvalt ringlusesse lasta. Kõik Anu Riebergi hooldus- ja hinnasildid on tehtud seemnepaberile Labora trükikojas ning neid on võimalik kas istutada või kompostida. Seeläbi saab siltidest hoopis midagi uut, mis rikastab meie looduslikku keskkonda. Ainuüksi sellele ideele tahaksime siin Portailis püstijalu aplodeerida!
„Disainiprotsessis lähtume kangaste spetsiifilistest omadustest, millega seome mugavuselemendi. Ruum keha ja kanga vahel annab kandjale nii vaimset kui ka füüsilist vabadust ning seeläbi loob kandja keha disainile unikaalse vormi,” jätkab Anu. „Lisaruum ja unisex-lõiked annavad kandjale võimaluse väljendada oma sisemist seksuaalsust, mis on tihtipeale rahvusvaheliste mõõdustandardite tõttu alla surutud. Oluline koht on meie jaoks ka lisadetailidel, mis muudavad rõiva universaalseks ja kandmise kohast sõltumatuks.” Anu toob välja näiteks paelad, mis aitavad kandjal rõiva enda ümber mähkida või vabalt aksessuaarina dekoreerida. Ajatus lisandub brändi disainipraktikasse aga klassikaliste lõigetega, mis on kombineeritud mugavusdetailidega ning seeläbi tuleb esile rõiva olemuslik prioriteet rahuldada kandja praktilised vajadused ning seejärel esteetilised trendidele tuginevad soovid.
Kõigest eelmainitust ei ole vähem tähtis ka valmiva rõiva kangas. „Naturaalsete kangaste tootmine, disain, kandmine ja taaskasutus loob loodussõbraliku eluringi ning meie jaoks on tähtis sellest osa olla,” lisab Anu. „Naturaalsed kangad võivad küll olla kallimad, kuid soovime panustada keskkonnateadlikku tarbimiskultuuri. Suuremat pilti vaadates arvame, et tähtis on leida lahendus kõikidele tööstusjääkidele, kuid oleme teinud teadliku valiku mitte panustada tehiskiudude elutsüklisse.”
Anu Riebergi brändi kohta leiab lisa brändi koduleheküljel anurieberg.com. Samal lehel on avatud ka moemärgi veebipood.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).
Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!
