“Kuna kirjutasin enamiku lauludest viieteistaastasena, on lühialbumil kuulda minu varateismelise aastate kogemusi ja mõtteid,” kommenteerib Andreas. “Need lood on päris pikka aega valminud ja küpsenud, et saada oma lõplik vorm ning ma olen ülimalt õnnelik, et saan need lõpuks avalikustada. Arvan, et olen tegelikult osadest lugudest praeguseks välja kasvanud, aga usun, et leidub neid, kes suudavad samastuda ning kellele need lood ja sõnumid hinge lähevad. Muidugi on ka natuke hirmus jagada midagi nii isiklikku ja miskit, mille kallal on nii pikalt vaeva nähtud”
Albumi visuaalidega oli abiks foto- ja videograaf Ako Lehemets, kes aitas ellu äratada artisti visiooni koos stilist Liisa-Chrislin Salehi ning meikar Sandra Mäesepaga. “Mõni aasta tagasi tuli mul plaadikujunduse jaoks idee klaasikildudega näol. Kuna albumi temaatika haakus sümboliga hästi, sai EP nimeks “Broken” ja sündiski kaanefoto. Viisime selle pöörase idee enda tiimiga ellu, hankisime selle jaoks spetsiaalselt tehtud suhkruklaasi, mida tavaliselt kasutatakse teatrietenduses rekvisiidina. Õnneks toimis see lahendus väga hästi ning tulemus jäi suurepärane,” rõõmustab Andreas.
Kuula Andrease uut albumit “Broken” siit!
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
