Foto: Anders Petersen
Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.
Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.
See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta. Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.
“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed.”
Anders Peterseni näitus “Lehmitzi värvid” on Fotografiskas avatud 30. oktoobrist kuni 7. veebruarini 2021. Näitus on valminud koostöös kuraator Angie Åströmiga.
“Mul on väga hea meel, et pika protsessi lõpuks on valmis saanud üks suurepärane näitus. On olnud nii kergemaid kui raskemaid momente, aga siin ta oma rõõmus ja nukruses, brutaalsuses ja ülevuses nüüd meie ees seisab,” sõnas Eesti paviljoni kunstnik Edith Karlson. “Näituse „Hora lupi“ muudab väga eriliseks ka toimumiskoht – tasapisi lagunev Santa Marie delle Penitenti kirik, mis on algusest peale suureks inspiratsiooniks olnud.”
„Eesti jaoks on osalemine Veneetsia kunstibiennaalil oluline võimalus tutvustada meie ainulaadset kunstiskeenet tervele maailmale. See avab uusi uksi riikidevahelisele koostööle, võimaldades kunstnikel luua kontakte ja näidata oma loomingut rahvusvahelisele publikule. Samuti liidab iga selline suur ettevõtmine ka omavahel inimesi, kelle töö vilju näitusel kõige otsemalt näeme. Seekord on kohal ka erakordselt suur hulk eratoetajaid, kelle usku meie kunstimaailma on südantsoojendav näha,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.
„Hora lupi“ ehk hunditund on müütiline hetk enne koitu, mille kohta usutakse, et siis sünnib ja sureb kõige rohkem inimesi. Öö pimedaimat aega, mil kõik tekib ja kaob, võib näha nii kaose haripunktina kui muutuste algatajana. Näitusel lahkab kunstnik inimese primitiivseid tunge nende banaalsuses ja pühalikkuses ning eksponeerib inimese loomalikkusest jutustavaid skulptuure.
Sel aastal asub Eesti paviljon muidu avalikkusele suletud Santa Maria delle Penitenti kirikus. Näituseruume täidavad kunstniku savist ja betoonist skulptuurid, mis on Edith Karlsoni loomingule iseloomulikud. Läbiva sarjana on näitusel sajad savist autoportreed, mille autoriteks on inimesed kunstniku ümbert.
Vaata esimesi fotosid Eesti paviljonist galeriist!
Prahas sündinud ja Rootsis elanud Kary H. Lasch (1914-1993) oli julge ja avatud looja, kes võitles hetkede eest, mida tabada soovis. Tänu sellele möödus tema karjäär staaride tagatubades, Cannesi filmifestivali kütkestava glamuuri südames ja maailmakuulsate kunstnike seltsis – paikades, kuhu pääsesid vaid valitud. Lasch lähenes oma elukutsele teatava huumoriga, olles vajadusel tõsine, kuid kui olukord seda vähegi lubas, siis lõbus ja absoluutselt pöörane. Nii on Lasch end fotograafia ajalukku talletanud läbi veidruste, tempude ja seikade, mida ainuüksi tema korda suutis saata.
Laschi loomingu keskmes seisab Cannes ühes filmifestivaliga – superstaaridest, režissööridest, ajakirjanikest ja pillavast küllusest koosnev elav organism, mida ilmestasid seiklejad maailma eri paigust. Fotografiskas tuleb esitlusele ligikaudu 75 teost tema fotokogust, mis teevad tagasihüppe Cannesi tähesäras siravasse maailma ning jutustavad erakordseid lugusid võrukaelast fotograafi tegemistest maailmastaaride keskel.
Fotografiska kaasasutaja ja näituste juhi Maarja Loorentsi sõnul kajastub Laschi fotodel ajastu, mida koheldakse teatava nostalgia, imetleva igatsuse ja tundega, et siis oli kõik võimalik. “Kerge lohakus ja boheemlaslik hoolimatus, elu nautimine ja huumor – need on märksõnad, mis seda näitust kõige paremini iseloomustavad. Seejuures kroonib kõike elegants ja hea maitse, liites fotodel maailma kultuuri ja filmitööstuse, kunstielu ja elukunstnikud. Ennekõike on see näitus aga austusavaldus ühele ääretult põnevale isiksusele, kes jättis meile oma 500 000 teosest koosneva hiiglasliku fotokogu ja hiilgavad lood sellest, kuidas tal õnnestus saada kaamera ette isikud, kes olid paljudele kättesaamatud. Kary lood räägivad sellest, et kui sul on kindel siht silme ees ja uks sinu ees kinni lüüakse, on alati võimalus kasutada teist ust või leida mõni muu loominguline viis oma eesmärk siiski ellu viia,” sõnas Loorents.
Näituse avamisega seonduvalt on publikul võimalik külastada ka eriüritust – 20. aprillil kell 15.00 toimub Fotografiskas erituur Michel Hjorthiga, kes oli Kary H. Laschi lähedane sõber ning on tema arhiivi üks omanikest. Hjorth on näituse avamise puhul Tallinnas ja kohtub Eesti publikuga, et vesta Karyst põnevaid lugusid ning avada näituse telgitaguseid.
Kary H. Laschi näitus jääb avatuks septembrikuu alguseni.
