Homsest, 30. oktoobrist võõrustab Fotografiska Rootsi ühe legendaarsema fotograafi Anders Peterseni näitust “Lehmitzi värvid”. Hamburgi kirevas sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus jäädvustatud intiimne ja aus fotoseeria on tõstnud Peterseni Euroopa tunnustatumate fotograafide hulka. Lisaks fotodele eksponeeritakse näitusel kontaktkoopiaid, mis avavad noore Andersi värvilise kaamerataguse ja loomingulised mõtisklused. 

Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.

Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.

See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta. Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.

“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed.”

Anders Peterseni näitus “Lehmitzi värvid” on Fotografiskas avatud 30. oktoobrist kuni 7. veebruarini 2021. Näitus on valminud koostöös kuraator Angie Åströmiga.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.