Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.
Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.
See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta. Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.
“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed.”
Anders Peterseni näitus “Lehmitzi värvid” on Fotografiskas avatud 30. oktoobrist kuni 7. veebruarini 2021. Näitus on valminud koostöös kuraator Angie Åströmiga.
Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.
Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.
Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.
Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.
Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.
Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.
Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.
„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.
Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.
Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.
Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.
Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.