Foto: Sasha Khokh
“Tegemist on kollektsiooniga, mis väga paitas silma ning mille lugu, mis on saatnud kindlasti mitme eestlase lapsepõlve, andis sellele täiesti uued dimensioonid,” kiitis žüriiliige, Portaili peatoimetaja, Aljona Eesmaa. Sellest ka otsus avaldada Alice’i lõpukollektsiooni kaadrid ei kuskil mujal kui Portaili veergudel.
Millest Alice’i kollektsioon räägib?
“Väikeses külas Paasveres laiuvad põllud, mis on näinud rasket tööd ja traditsioone. Üks nendest põldudest kuulub mu vanatädi Liinale, targale ja asjatundlikule naisele,” alustab noor disainer. “Liina kartulipõllul on septembri lähenedes peaaegu maagiline aura. Õhk muutub krõbedamaks ja päike kütab põlde kuldses säras. Ja kui päevad hakkavad muutuma lühemaks ja ööd jahedamaks, paneb Liina koristuseks kuupäeva kirja. Kartulikorjamine ei ole lihtsalt iga-aastane sündmus, see on suur pidu, mis tähistab suve lõppu ja sügise algust.”
Kollektsioonis kasutas Alice inspiratsiooniallikana erinevaid saagikoristustööriistu ja traktori detaile, et säilitada saagikoristuse kui protsessi olemust. “Kõige olulisem element, mida soovisin läbi tõlgenduste ellu äratada, oli traktori rehvi muster. Mind huvitas, kuidas selle mudale jäetud jälgi saaks rõivastele üle kanda. Põnevaim tulemus õnnestus seejuures saavutada vahvelkrooke tehnikat kasutades.” Lisaks paelus moedisainerit rehviratta ringjas vorm üldisemalt, mille tulemusel tekib mitme komplekti juures, käsi peopesadest ühendades, struktuurse varruka ja ümara õlajoone koosmõjul justkui reljeefne (rehvi)võru.
Veel üks detail, mida on kollektsioonis jooksvalt näha, on suured ja sügavad voldid. “Näiteks ühel laiade teksapükstega komplektil olen tekitanud teksapükstele ette sügavad horisontaalsed voldid, kuhu oleks võimalik samuti saaki korjata. Sama kehtib pükste peal oleva miniseeliku ja topi kohta, millel kummalgi peidus väikesed salataskud voltide vahel. Lisaks valmis suurevormiline kott, mis toimib nii korjeanumana kui kehakattena.”
Materjalide puhul rakendas Alice tumesinist ja helesinist teksat, viskoosi ja villa-puuvilla segu kangast, millest viimast värvis ta erinevatelt metallesemetelt pärit… roostega! “Osa mustritest on kangale kantud digitrükki kasutades. Samuti kulutasin teksat, et anda sellele kergelt kantud ja ajas vanunud tulemus.” Rõivastele lisaks lõi Alice ka kartulikorvist inspireeritud aksessuaarid.
Vaata võidukollektsiooni fotosid galeriist!
Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva on sümboolne hetk rääkida Eesti loovusest, identiteedist ja disaini rollist ühiskonna kujundajana. Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova rõhutab kvaliteetsete toodete ja lahenduste rolli: “Kohaliku disaini toetamine on praegu olulisem kui kunagi varem: see tugevdab korraga nii majandust, kultuuri kui ka ühiskonna säilimis- ja vastupanuvõimet.”
Rahvusvaheliste korporatsioonide eelistamise asemel saab igaüks panustada kohaliku kultuuri kestvusesse läbi kodumaise kauba soetamise ning siinsete teenuste tarbimise. “Eesti disainiettevõtted tegutsevad väikese turu tingimustes, kus iga ost ja tellimus aitab hoida elus kohalikke stuudioid, töökohti ja oskusi. See on otsene investeering majandusse, mis jääb siia – mitte globaalsetesse tarneahelatesse,” võtab Gurjanova kokku vajaduse panustada siinsetesse ettevõtetesse.
Disaineri amet tähendab põhjalike teadmiste, praktiliste oskuste, spetsiifiliste töövahendite käsitluse oskuste, protsessijuhtimise, materjali-alaste eriteadmiste, kultuurilise konteksti ja klientuuri psühholoogia tunnetamise kombinatsiooni. Disaineri karjäärile paneb märgilise aluse erialast õpet pakkuv kõrgkool, kus kogenud juhendajate käe all saab lisaks teadmiste omandamisele ka eksperimenteerida ning luua uuenduslikke lahendusi.
Eesti disaini päev on küll üks kord aastas – 23. veebruaril – kuid temaatiline programm on laotatud pikema perioodi peale, et publik saaks külastada mitmeid stuudioid. Erinevatel päevadel avavad oma töökoja uksed erinevate valdkondade disainerid. Näiteks PUHU tegeleb maailmas üha haruldasemaks muutuva klaasipuhumisega, IKIGI loob uuskasutatud materjalidest tarbemärkmikke ning tutvustab kliistiirpaberi valmistamist. Ehtekunstnikud ja -disainerid Krista Lehari ning Birgit Skolimowski näitavad oma loomingulist tööruumi, mis asub legendaarses ja ajaloolises ehtekunstnike majas aadressil Hobusepea 2.
Tippkvaliteeti pakkuv rõivabränd Guild kutsub kõiki külla tutvuma mõõduülikonna kontseptsiooniga. Reet Aus ja Stella Soomlais on asutanud uue stuudipoe ning koos mitmete disaineritega toimub vestlusring ja melu. Eesti Disaini Maja kui ainuke 100% kohalike brändide loomingut pakkuv pood terves maailmas kutsub disainiga tutvuma pidulikuma meeleolu saatel. Ning Solaris keskuses avatakse disainikoolide väljapanek, mis jääb avatuks kuni 15. märtsini.
Tutvu programmiga siin!
Johanna kirg ja hobi on alati olnud kudumine, kuid plaani oma kudumisbrändi luua tal ei olnud. “Tegime mulle 2017. aastal sõbranna tungival soovitusel sotsiaalmeedia kontod. Ta arvas, et minu kudumitele võiks huvilisi olla,” meenutab naine. Ja huvilisi tuli tõepoolest palju.
Kodukootud katsetustest luksuskudumiteni
Alguses oli kõik väga kodukootud. Johanna tegutses NirgiWabriku nime all, mis oli naljaga pooleks tehtud väike ettevõtmine. Aja jooksul kasvas aga kudumisfänni huvi keerukamate ja põnevamate lahenduste vastu ning loomesse jõudsid kampsunid ja muud rõivad.
Kuus aastat tagasi, kui perre sündis teine laps, pidi Johanna otsustama, kas lõpetada tegevus või otsida abilisi. Ennast tundes, ei suutnud ta kudumisest loobuda. “Mõtlesin, et proovime edasi minna ja nii hakkas lumepall veerema. Tulid kudujad, edasimüüjad ja asi muutus tõsisemaks.”
NirgiWabriku läbis rebrändingu ja ellu tärkas Ärni Blum, mis sai nime Johanna vanaisa järgi. Brändi keel muutus selgemaks, identiteet tugevamaks ja suund küpsemaks. Kuid käsitöö, ajatus, materjalide kvaliteet ja teadmine, et kudum on päriselt väärtuslik, on jäänud. “Kõik on tulnud orgaaniliselt entusiasmi, järjepideva töö ja armastuse läbi,” ütleb naine. Tänaseks on suurest kirest kudumise vastu kasvanud omanäoline Eesti bränd, millel on tootmisstuudio Saaremal ja nüüd ka stuudiopood pealinna loomelinnakus.
Ruum, kus kohtuvad avarus ja inspiratsioon
Johanna unistas salamisi oma stuudiopoest aastaid. Püsikliendid olid juba pikka aega soovinud temaga kohtuda, et loomingut selga proovida, valida materjale, arutada erimõõte. “Varem pidin leidma loovaid lahendusi ja kohtuma mujal. Kui neid kohtumisi tekkis üha rohkem, sain aru, et nüüd on aeg,” ütleb Johanna.
Soov oli luua mitte lihtsalt pood, vaid koht, kus inimesed tulevad kokku ja kogevad midagi erilist. Kui ta Telliskivis asuvat ruumi nägi, tekkis äratundmine ja miski muu ei tundunud enam õige. “Siin liikudes annab keskkond energiat ja inspiratsiooni. See on elus ja loov, täpselt nagu soovin, et Ärni oleks.”
Kuldse kesktee otsingul
Suurim rõõm kogu sel teekonnal on Johanna sõnul Ärni Blumi fännid – inimesed, kes austavad ja hindavad seda, mida ta teeb. “Eriti liigutav on, kui klient tuleb poodi tagasi ja jagab, kuidas komplimendid on garanteeritud,” ütleb disainer.
Ettevõttega kaasnevad ka omad väljakutsed. Johanna tõdeb, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole ettevõtte juhtimine kerge. Tema südameasjaks on jätkusuutlikkus ja tellimuspõhine tootmine, tellimuste arv on aga ületanud füüsilised võimekused. “Otsime kuldset keskteed, kuidas kasvada suuremaks nii, et kliendid oleksid rahul, kvaliteet kompromissitu, tootmine eetiline ja jätkusuutlik ning samaks ei põleks me ise läbi,” räägib Johanna. Oma asja ajamine on õpetanud, et kasv ei tähenda alati kiiremini liikumist, vaid targemaid otsuseid.
Tulevikku vaadates on Johanna soov viia Ärni lugu ka Eestist kaugemale. “Kui meie tootmisvõimekus on stabiilne, unistan alustada ekspordiga. Usun unistamisesse ja manifesteerimisse, tuleb uskuda endasse ja teha oma asja,” on Johanna sõnad.
Ärni Blumi stuudiopood ootab külalisi Telliskivi Loomelinnakus T-R kell 11–18 ja L 11–15.
