Kord oli Ameerika Ühendriikides üks moebränd, mis tegi suhteliselt keskpäraseid riideid, kuid mida ometi tahtsid kõik noored inimesed kanda. See bränd oli Abercrombie & Fitch ning kõik, mis sellel brändil algusaastatel õnnestus, läks ühel hetkel täiesti allamäge.

Sellest allakäiguteekonnast räägib hiljuti Netflixis linastunud dokumentaal „White Hot: The Rise & Fall of Abercrombie & Fitch”. 90ndate lõpus ning nullindate algusaastatel oli Abercrombie & Fitch tõepoolest üks kuumimaid Ameerika brände – seda ihalesid võrdselt nii Hollywoodi staarid kui iga teine teismeline nii riigi lääne- kui idarannikul. Millest algasid aga probleemid? Just nimelt sellest, mille poolest bränd ennekõike tuntuks sai – nii Abercrombie & Fitchi kaupluste töötajad kui sealt edasi ka poodlejad ise pidid olema: young, thin, white, and hot. 

Ühel hetkel võis selline lähenemine ju töötada, kuid kauaks seda pidu ei jagunud. Millest algas moemärgi allakäik ning kas annab täna seda oma aja kuulsaimat brändi veel kuidagi päästa – see vaadake oma silmaga Netflixist järele!

Tartu Raekoja plats muutub 8.-15. augustini taas suureks vabaõhukinoks, kui PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toob publiku ette oma seni mahukaima filmiprogrammi. Tänavu jõuab suurele ekraanile rekordilised 13 täispikka ja kaheksa lühifilmi, mis rändavad läbi Euroopa, Aasia, Ameerika ja Austraalia ning vaatlevad armastust selle kõige erinevamates vormides.

Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.

Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.

Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.

Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.

Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee. 

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.