Foto: Virge Viertek
Liisi, räägi, kuidas jõudis sinu ellu muusika?
Minu isa oli muusik ja tal oli kodus eraldi muusikainstrumentide tuba. Ta mängis kitarri, salvestas muusikat ja laulis nii kodus kui ka üritustel. Käisin temaga suviti esinemistel kaasas ja sealt jäi minusse ilmselt see „esimesena tantsuplatsile ja viimasena minema” fanatism ka sisse. Tantsisin juba viieselt oma haruldase satsilise peokleidi kuumaks, näo punaseks, juuksed täiesti sassi ja valged lipsuga kõpskingad jalast… Samasugune tantsuplatsi-Ronja olen tänagi. Kusjuures, olin ammu otsinud enda seest seda mälestust, mis seostub tundega, kui sa oled nii õnnelik, et samal ajal hakkab kurb, et see õnnehetk kohe läbi saab. Just seda tunnengi nüüd tagasi mõeldes iga kord ennastunustavalt isa muusika järgi tantsides. Olen nii õnnelik, et mu vanemad andsid mulle muusika ja vabaduse selles hullata.
Kuidas üleüldse seostuvad sinu jaoks muusika ja mood?
Muusikas ja selle järgi tantsides olen kõige paremas mõttes mõnusalt üksi, voolates heliga kaasa ja õppides oma keha tundma. Ükski muu mõte ei mahu sinna mulli. Kuna ennast vabalt tundes saab kõige paremini end väljendada, siis minu jaoks on näiteks iseloomuga ja endale truuks jäävad artistid, keda kuulan ja hindan, just seetõttu huvitavad ka oma riietuse ja välimuse poolest. See on loogiline ja käib käsikäes, et eneseväljendus ja stiil realiseeruvad nii loomingus kui ka kehakatetes. Me kõik kanaldame oma olemust nii kõnes, kirjas, loomingus, värvides kui ka riietes. Seega on mood ja muusika justkui üks elu loominguline ja mänguline osa. Vajalik ja inspireeriv.
Mis on sinu stiili alustalad?
Mugavus, mingi juures olev kiiks, sest enamasti hakkavad silma ja südamesse nii pisikesed kui ka sädelevad ekstravagantsed detailid, seksikad sügavad toonid ja tekstuurid. Armastan kõike, millel oma lugu rääkida – kas siis taaskasutusriideid, perekonnas edasi antud, hoolega ja jätkusuutlikult valmistatud uusi esemeid. Rändangi seega ringi kaltsukates ja uusi tooteid ostes lähtun materjalist ja parim, kui on selgelt ja läbipaistvalt teada, millest, kus ja kelle poolt toode valmistatud on. See annab minu jaoks esemele kohe suurema väärtuse ja tähenduse. See on ka põhjus, miks Ivo Nikkolo on kvaliteetne – hindan, et riided disainitakse ja valmistatakse siinsamas Eestis. Pidevalt imetlen (teiste jalas ja fotodel) ägedaid kontskingi, aga mugavuse aspektist paterdan ise üldjuhul lõpuks ikka plätude ja tossudega või paljajalu ringi. Muide, üks mu lemmikasi on scruncy, mille ema mulle väiksena ise õmbles. Täna on lemmikuks sametist versioon.
Mida sa kunagi selga ei paneks?
Karusnahka. Loomad ei ole meist mingilgi moel vähem tähtsad elusolendid, et neid peaks üldse kuidagigi inimese omakasuks ja ego tõstmiseks kasutama, veel vähem neile liiga tegema ja neid ükskõikselt tapma. Eriti, kui meil täna on tehnoloogiaid ja võimalusi sõbralikult toodetud kraami süüa, tarbida ja kanda.
Milline outfit paneb sind end peol plaate mängides hästi tundma?
Selline, mis lisaks biidile veel särtsu juurde annab. Kas siis hetke tundele vastav soul’ine ja erinevaid kehaosasid paljastav kleit, Studio 54 vihjega pükskostüüm, või muul juhul räpine lebopusa ja T-särk, teksad ja palju kulda-karda lohakalt kulisemas. Viisakamatel üritustel on lemmikuks rahulik ja mõnusalt lai viigipüks, mida puldi taga rütmis sahistada, ja sellele särtsuks ülevalpool litter ja narmas, mida loole kaasa lennutada. Ivo Nikkolo kollektsioonis hakkasid mulle ka kohe mõnusad laiad püksid ja narmastega särgid silma – nii funky’d.
Kelle moealane arvamus või stiilinõu sulle loevad – milliseid moelehekülgi või väljaandeid, blogijaid jälgid?
Inspiratsiooni saamine ja šniti võtmine on persoonipõhine. Viimasel ajal on selleks stiilietaloniks näitleja Nathalie Kelly (@natkelley), kelle olemusse ja väärtustesse (mida ta vähemalt Instagramis väljendab) olen armunud ja pea kõik tema look’id on sellised, et tahaks kohe endale ka selga toppida. Online’is „jälitan” ka Fankadeliku naisi – nende filter on erutav ja inspireeriv ning olen nende Instagrami-kontodest suhteliselt sõltuvuses. Ema ja vanaisa on ka mulle selles mõttes eeskujuks – nende garderoobist leian viimasel ajal igal aastal midagi uut. Viimati vanaisa tuusa teksatagi ja ema helesinise läikiva hommikumantli, mida jakina kannan, kuigi ema ja vanaema naerva „Palun ei!” saatel.
Kirjelda natuke ka oma igapäevaelu.
Päeval toimetan kohalike artistide PR-manager’ina, kirjutan muusikarubriiki ajakirjas Edasi.org ning õhtuti-öösiti jooksen ringi ja tantsitan inimesi. See tähendab, et vabakutselisena on hästi palju enda järgi sätitud aega ja ühtlasi vastutust seda praktiliselt sisustada. Otsin iga päev endale justkui väljakutset, et oleks millegi kallal plaani pidada. Praegu mõlgub meeles küsimus, kuidas just artiste ja eluliselt olulisi teemasid siduda, nii fännitoodete eetilisemalt ja keskkonnasäästlikumalt tootmiseks kui ka näiteks kontserte ja üritusi plastkõrrevabaks muutes.
Mis annab sulle elus tasakaalu?
Jagame elukaaslasega kogu aasta vältel nädalat Tallinna korteri ja suvila vahel. Muusikas elamisele ja asjaajamisele tasakaaluks saabuvad niimoodi vaikus, männilõhn ja aed, kuhu mis iganes või mitte midagi seljas kohvi jooma astuda. Sinna juurde hästi palju nalja ja snäkke, raamatuid ja reise.
Millega seostub sinu jaoks Ivo Nikkolo bränd?
Tundub praegu paljude eelnevate mõtete koondamisena. Mugav, ent šikk stiil, millega end mitmekülgselt väljendada – nii kodus aeglaselt kohvi juues, töökohtumisele jalutades, DJ puldis end terviklikult tundes kui ka väga viisakaks esinduslikuks ürituseks. Riiete materjalid on mõnusad, mugavad ja lõiked parajalt lihtsad, ent mingi vinge särtsuga, mis mulle väga istub. Selline kvaliteetne ja stiilipuhas mängulisus.
Viis hetke, ilma milleta tasakaalus päeva ette ei kujuta?
Kohv, jalutuskäik värskes õhus, lugemine-kirjutamine, mõtete vahetus, mu töö = muusika = armastus.
Giorgio Armani sündis 1934. aastal Põhja-Itaalia linnas Piacenzas. Alguses suundus ta Milano Ülikooli õppima meditsiini, kuid katkestas õpingud kolme aasta järel ja liitus armeega. Pärast teenistust otsis ta uut teed – alustades vaateakende kujundajana ja jõudes lõpuks 1975. aastal omaenda moemaja rajamiseni.
Armani oli see, kes tõi ülikonnamoodi revolutsioonilise pehmuse ja vabaduse, muutes rangest vormist voolava poeesia. Tema käekiri oli alati seotud lihtsuse, selguse ja vaoshoitud elegantsiga – ta mõistis, et tõeline enesekindlus ei vaja liigset dekoratiivsust.
2025. aasta tähistas mitut olulist verstaposti Armani moemaja loos: märtsis esitles bränd oma 50. juubelikollektsiooni “Radici”, jaanuaris tähistati ka Armani Privé moeliini 20. aastapäeva. Just seal sulges disainer etenduse ise, astudes lavale käsikäes viimase modelliga. Tänavu juunis jäi ta aga esimest korda poole sajandi jooksul oma moemaja etenduselt kõrvale, taastudes toona avalikkusele teadmata tervisemuredest.
Nüüd on vastus teada: Chloe Malle. Vogue’i endine digitaalne toimetaja ja Vogue.com-i juht asub ametisse uue tiitliga head of editorial content. Traditsiooniline peatoimetaja amet on seeläbi küll ajalooraamatusse kirjutatud, kuid positsiooni ennast võib pidada Wintouri mantlipärija omaks.
Kellega tegu? Chloe Malle liitus Vogue’iga 2011. aastal toimetajana ning on aastatega käinud läbi pea igas toimetuse nurgas, liikudes printmeediast digikanalite, video, audio ja sotsiaalmeedia juurde. Ta on loonud koos kolleegidega ka populaarse taskuhäälingu “The Run-Through with Vogue”. Tema sulest on ilmunud lugusid, mis ulatuvad moe ja ilu kõrval ka poliitika, tervise ja elustiili teemadeni, ning lisaks on ta olnud mitmete Vogue’i raamatute toimetaja.
Muide, tema taust on sama kõnekas kui töö: Chloe on prantsuse filmirežissööri Louis Malle’i ja Ameerika näitlejanna Candice Bergeni tütar. Viimane kehastas “Sex and the City” seriaalis justnimelt Vogue’i toimetajat – milline elu ja fiktsiooni ootamatu kokkupuutepunkt.
Anna Wintour ise aga kusagile ei kao. Ta jätkab Condé Nasti chief content officer’i ja globaalsete väljaannete loovjuhina, jäädes endiselt Vogue’i ja teiste mainekate tiitlite – Vanity Fair, GQ, Architectural Digest – mõjukaimaks suunajaks.
