Jeromans
Foto: Jeromans

Jeromans tõstab käsitöö nähtamatu valu valgusesse

Möödunud nädalal Estonian Fashion Festival 2026 raames toimunud Antoniuse moeetendusel esitles Kristiina Jeromans omanimelise moemärgi Jeromans värsket kollektsiooni „PAIN”. Pealkiri kannab endas teadlikku kaksust: prantsuse keeles tähendab pain leiba, inglise keeles valu. Nende kahe tähenduse vahele paigutubki kollektsiooni kese – töö, mis toidab, hoiab ja kaitseb, ent jääb sageli nähtamatuks.

Jeromans on bränd, mille käekiri sünnib naiselikkuse, käsitööglamuuri ja kaasaegsete tehniliste võimaluste kohtumispunktis. „PAIN” jätkab seda mõtteliini, ent pöördub seekord eriti selgelt pärandi poole. “Kollektsiooni lähtekohaks on heegeldatud leivarätid, linikud ja äärepitsid – need vaiksed kodutekstiilid, mida vanaemad, emad ja tütred argitoimetuste kõrvalt silmus silmuse haaval lõid,” selgitab disainer, kes tõi selle kannatliku ja vähe hinnatud töö moelavale.

Täielikult käsitsi heegeldatud kollektsioonis vormuvad rõivad keha ümber samaaegselt õrnalt ja kaitsevalt. Lihtsad korduvad mustrid loovad meditatiivse rütmi, mille taga on sadu töötunde ning väga konkreetne austus aeglase moe vastu. Kollektsiooni on põimitud vanadest heegeldusmustritest inspireeritud ornamente nii otseselt kui ka kaudselt. Ühest leivaräti mustrist sündis näiteks nii seelik kui ka 3D-modelleeritud ja 3D-prinditud hõbedast ehe – väike, ent kõnekas märk sellest, kuidas pärand ja tehnoloogia võivad üksteist mitte tühistada, vaid vastastikku võimendada. 

Tutvu kollektsiooniga „PAIN” galeriis!

Veel sarnaseid artikleid


Kirill Safonov
Foto: Liina Notta

Kirill Safonovi “Tulip Code” ühendab couture’i, minimalismi ja futuristliku esteetika

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Veel sarnaseid artikleid


Joanne-Heleene Sõrmus
Foto: Märten Osijärv

Joanne-Heleene Sõrmuse „Kultiveeritud keha“ uurib keha, distsipliini ja transformatsiooni piire

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid