Olen sageli Taani Disainimuuseumi külaline ja soovitan seda kohta alati, kui palutakse nimetada must go paiku Kopenhaagenis. Seekordse visiidi võtsin ette, et vaadata näitust, mille pealkiri on õigustatult rahvusvahelise tooniga – „The Danish Chair. An International Affair”. Näitusel on välja pandud 110 klassikut Taani Disainimuuseumi kogudes olevast 700 eksponaadist. Väljapaneku disainer on hetkel väga kuum nimi Boris Berlin, kelle viimaste tuntumate tööde hulka kuulub koostöö Gubiga ning kes tegelikult ka Disainiöö ajal Eestis oma disainidest rääkimas käis.
Näitusesaali astujal võib tekkida valgeid vinüülkardinaid eest lükates tunne, nagu siseneks walk-in külmkappi või operatsioonisaali. Kuid vaatepildiks kujuneb hoopis tumedates toonides tunnel, mille seintel on tuhmis valguses arvukad kasti moodi riiulid. Kastides süttivad liikumisanduri abil tuled vaid hetkeks, et püüda vaataja kogu tähelepanu. Lähedalt uurides on ka kõige minimalistlikumas toolis hulgaliselt detaile, nurki ja esmapilgul märkamatuid vorme. Selline lahendus aitab ka kärsitul külastajal mõista disaini funktsiooni. Tunneli mõlemas otsas asuvad ekraanid, kus jooksevad dokumentaalsed filmiklipid Taani mööblitööstusest.

Ei ole kahtlust, et kuigi me sellele ehk igapäevaselt ei mõtle, on tool üks kehale lähedalasuvamaid objekte. Tool „osaleb” tihedalt meie igapäevaelus ning mõjutab meid oma mugavuse ja ebafunktsionaalsusega oluliselt. Samas on tool elustiili osa. Taanis on disainmööbel sedavõrd hinnaline nii moraalsel kui ka rahalisel skaalal, et seda pärandatakse, müüakse oksjonimajades tohutute summade eest, võltsitakse, varastatakse, eksponeeritakse ja räägitakse sellest ikka ja jälle. Suur osa taanlasi tõepoolest usub, et see, millel istutakse, mingis mõttes identifitseerib inimest. Seepärast kohtab siin pea igas taani kodus mõnd disainiklassikut. Näituse varjatum sõnum on aga minu arvates demokraatlikku laadi ja põhimõtteline. Tõlgendan seda nii – täna on meil kõigil õigus ja vabadus istuda.
Lisaks objektidele saalis räägib see näitus kindlasti lugu ka ajast ja ühiskonnast – 19. sajandi keskpaigast kuni 1970. aastateni. Näituse keskmeks on küll tool kui objekt, kuid selle kõrval pakuvad põnevust ka paljude vähem ja rohkem tuntud disainerite isikud. Pikem nimekiri kujuneks kurnavalt pikaks, kuid mõned disainerid, keda iga skandinaavialiku mööbli austaja võiks teada, on Kaare Klint, Børge Mogensen, Poul Kjærholm, Hans. J. Wegner, Finn Juhl, Arne Jacobsen, Verner Panton, Nanna Ditzel, Grete Jalk ja Ole Wanscher.
Põnevat ja mitmekesist püsinäitust saab uudistada Kopenhaageni disainimuuseumis aadressil Bredgade 68. Vaata lisaks designmuseum.dk.
„Kelly on väga jõuline naisdisainer. Tal on alati olnud tugev esteetiline nägemus ning omanäoline ja enesekindel disainikeel – mulle meeldib öelda, et ta ei sosista,” sõnab H&M HOME’i disaini- ja loovjuht Evelina Kravaev-Söderberg. „Soovime seda esteetikat tutvustada ka oma klientidele ja tuua Kelly nägemuse uue publikuni. Kõik need esemed on loodud spetsiaalselt selle koostöö jaoks ning neid pole varem nähtud.”
Kollektsiooni keskmes on modulaarsus ja mõte disainist kui argiste rituaalide osast. Tugitoolid, lauad ja taburetid on loodud nii, et neid saaks vastavalt ruumile ümber kombineerida. Mööbli kõrval leiab valikust ka valgusteid, küünlajalgu, vaase ja isegi metallist rõivastange. Materjalivalik ulatub puidust ja metallist marmori, keraamika ning tekstiilideni.
„Tahtsime luua tervikliku kollektsiooni, millega saaks sisustada terve ruumi. Küsimus on inspireerivates ja olulistes esemetes, mis võiksid samal ajal saada osaks meie igapäevastest hetkedest,” kirjeldab Kelly Wearstler.

Sisustusmaailma jätkab kaheksaesemeline rõivakapsel, kus Wearstlerile omased tugevad õlad ja pikad siluetid, põnevad materjalid. Nii mood kui ka mööbel lähtuvad siin samast ideest: disain ei pea olema staatiline, vaid võib koos kasutaja ja ruumiga pidevalt uusi vorme võtta.
Tutvu kollektsiooniga galeriis!
Kelly Wearstleri H&M HOME’i kollektsioon jõuab valitud kauplustesse ja H&M’i veebipoodi juba 3. septembril. Rõivakapsel tuleb müügile ainult veebipoes hm.com.
Loomulikult oleme Riias käinud varemgi. Korduvalt. Ent RAW tuletas meelde, et tuttavat linna saab avastada ka teisiti: mitte mööda tavapärast kohvik-muuseum-hotell trajektoori, vaid kulgedes ühest galeriist teise, ühelt sündmuselt järgmisele, lastes kureeritud kunstil end mööda linna juhtida. Sellises rütmis hakkab Riia avanema kihiti. Pangahoone ei ole enam lihtsalt pangahoone, kui selle ruumides ootab ees Darja Popolitova performance. Värvika ajalooga linnavilla ei jää üksnes arhitektuurseks peatuseks, kui õhtu viib sinna kuulama System Olympia set’i. Kunst muutub sujuvalt viisiks, kuidas linna kogeda.
Riga Art Week liikus väga teadlikult üle terve Riia, hõlmates vanalinna, kesklinna, Skanste piirkonda, VEF-i kvartalit ja Pārdaugavat. Nii ei mõjunud RAW näituste jadana, vaid meeldiva kogemusena, kus lokatsioonide vahel liikumine oli sama oluline kui programm ise. Programmis endas pälvisid aga teiste seas tähelepanu Tobias Gutmanni portreeprojekt „Face-O-Mat”, Jana Jacuka performance „HA”, Rosie Gibbensi „To Dust: A Memorial for Robot Vacuum Cleaners” ning Kim? Contemporary Art Centre’i festival „EDEN: Wet Work Over Lap”. Tänavu anti esimest korda välja ka Signet Bank Award for Artistic Excellence, mille pälvis just nimelt koreograaf ja multidistsiplinaarne kunstnik Jana Jacuka oma performance’iga „HA”. Samuti tõi RAW Riiga kohale kunstiprofessionaale, kuraatoreid, kogujaid ja meediat Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Šveitsist, Rootsist, Norrast, Soomest, Leedust, Eestist ja mujalt. Muljetavaldav töö kõigest teise toimumiskorra kohta.
Portailil oli Riga Art Weeki raames rõõm kogeda ka Läti vastet Eesti Kunstiakadeemia ERKI Moeshow’le. 29. mail toimus Hanzas Peronsis Läti Kunstiakadeemia iga-aastane LMA Fashion Show, mis tõi lavale tänavuste moedisaini tudengite tugevamad kollektsioonid – tervelt 26 –, millest eredamalt jäi meelde publikult ovatsioonid pälvinud teise kursuse bakalaureusetudengi Katrīna Ermanoviča-Hermanoviča meestekollektsioon „Le Passager du Passé”. Galeriist leiab ka sellekohased pildid.
View this post on Instagram
Meie Riias veedetud ajaga sai kiiresti selgeks, et Riga Art Weeki ambitsioon on laiem kui ühe nädala sündmus. Festival positsioneerib Riiat kaasaegse kunsti sihtkohana Balti ja Põhja-Euroopa kultuuriruumis ning teeb seda veenvalt just seetõttu, et ei eralda kunsti linnast. Riia ei olnud seekord meie jaoks lihtsalt Riia. See oli linn, kus kaasaegne kunst liikus galeriist tänavale, muuseumist õhtusse ja tõsiseltvõetavusest aeg-ajalt ka kergesse absurdi. Ning just seal, nende vahepealsete peatuste ja ootamatute avanemiste sees, hakkaski festival kõige paremini tööle.
Järgmise aastani, Riga Art Week!
Ja neile, kes ootavad Portaililt Riia söögi- ja muude heade kohtade soovitusi – you must worry not – ka need on peagi tulemas