Tuleta meelde, millal sa viimati sammud Kadrioru kunstimuuseumisse seadsid – kas paus on pikaks veninud? Nüüd pole enam pääsu, sest muuseum on üles seadnud selle aasta ühe intrigeerivama näituse. 

„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.

Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?

Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.

Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?

Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.

Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?

Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.

17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?

Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.

Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?

Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.

Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.

Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.

Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?

Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!

Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“  jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Kevadnäitus 2026 on tänavu senisest suurim ja toimub mitmes paigas. Näitusele valiti varasemaga võrreldes üle poole rohkem töid, mida eksponeeritakse Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis ning Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides – Draakonis, Hobusepeas, HOPis ja Vabaduses. 

Reedel, 13. märtsil kell 17.00 on publik oodatud näituse avamisele HOP, Hobusepea ja Draakoni galeriidesse. Kell 18.00 avatakse näitus Vabaduse galeriis ja kell 19.00 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

Näitusele esitas oma teosed 437 kunstnikku, kellest žürii valis välja 153 kunstniku ja kollektiivi tööd. Näituse teostest valmivad postkaardi-komplektid, millest külastajad saavad koostada isikliku Kevadnäitus 2026 kataloogi.

Näitusel eksponeerivad oma töid: Aarne Mesikäpp, Aet Ollisaar, Ahti Sepsivart, Aksel Haagensen, Alexei Gordin, Alyona Movko-Mägi, Andres Koort, Andrus Raag, Anna Kõuhkna, Anna Škodenko, Anna-Liisa Kree, Anna-Liisa Sääsk, Anne Parmasto, Anne Türn, Anu Samarüütel-Long, Arne Maasik, Arthur Arula, Asko Künnap, B105 kooseisus Kertu-Liisa Sarap, Oliver Kanniste ja Daria Morozova, Bob Bicknell-Knight, Brenda Purtsak ja Marleen Suvi, Brigit Arop ja Piibe Kolka, Britta Benno, Caroliina Ladva, Danel Ülper, Edgar Tedresaar, Eero Ijavoinen, Elisabet Kiverik, Elo Liiv, Enno Ootsing, Erik Teemägi, Erki Kasemets, Eve Kiiler, Fred Kotkas, Hannah Harkes, Hedi Jaansoo, Heikki Leis, Heli Tuksam, Helle Videvik, Herkki-Erich Merila, Hermes Sarapuu, Hille Palm, Ilme Rätsep, Indrek Köster, Inessa Saarits, Inga Heamägi, Ivar Kaasik, Ivar Veermäe, Jaan Luik, Jane Remm, Jenny Grönholm, Jila Svicevic, Johanna Mudist, Johannes Luik, Jüri Kass, Kadi Kübarsepp, Kai Kiudsoo-Värv, Kairi Orgusaar, Karin Kalman, Kärt Hammer, Katariin Mudist, Kati Kerstna, Katrin Enni, Katrin Pere, Katrin Piile, Kaupo Kikkas, Kertu Tuberg, Kertu-Liisa Sarap, Killu Sukmit, Krista Leesi, Kristel Saan-Soom, Kristi Kangilaski, Kristina Norman, Laivi Suurväli, Leena Kuutma, Lemme Haldre, Liina Kalvik, Liina Leo, Liis Karu, Liisa Jugapuu, Liisa Mudist, Liisi Eelmaa, Liivia Leškin, Lilian Mosolainen, Lilli-Krõõt Repnau, Lisette Sivard, Loora Kaubi, Maarit Murka, Maarja Mäemets, Maiu Mooses, Mall Nukke, Malle Karik-Hallimäe, Manfred Dubov, Mare Saare, Maret Sarapu, Margot Õunapuu, Mari Prekup, Maria Kapajeva, Maria-Kristiina Ulas, Mariann Kallas, Maris Siimer, Markus Kasemaa, Mauri Gross, Meiu Münt, Mihkel Maripuu, Miina Vilo, Naima Neidre, Nils Hint, Orest Kormašov, Ott-Kaspar Sults, Peeter Laurits, Peeter Pere, Piret Rohusaar, Priit Pangsepp, Rait Prääts, Regina-Mareta Soonsein, Reti Saks, Riin Maide, Riina Varol, Rosita Raud, Sasha Tishkov, Sigrid Viir, Siim-Tanel Annus, Sirja-Liisa Eelma, Sofi Aršas, Taavi Suisalu, Tarmo Roosimölder, Tarrvi Laamann, Tea Lemberpuu, Terje Ojaver, Tiina Kaljuste, Tiina Sarapu, Tiina Tammetalu, Tiiu Kirsipuu, Tiiu Pallo-Vaik, Tõnis Jürgens, Toomas Kuusing, Triin Kerge, Uku Sepsivart, Ülle Raadik, Ulvi Haagensen, Uno Roosvalt, Urmas Puhkan, Urve Küttner, Valeri Vinogradov, Valev Sein, Vano Allsalu, Veiko Klemmer, Vello Vinn, Viive Noor, Vilen Künnapu, Virge Jõekalda, Zody Burke.

Kevadnäituse žüriisse kuulusid Cloe Jancis ja Maria Valdma-Härm (Eesti Kunstnike Liidu esindajad), Jüri Mildeberg (Kevadnäitus 2025 publikupreemia laureaat), Madli Ljutjuk (Tallinna Kunstihoone esindaja) ning Riivo Anton (toetajate esindaja).

Traditsiooniliselt panevad Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm publiku lemmikkunstnikule välja 6000-eurose auhinna. Kõigi hääletanute vahel loositakse välja NOBA.ac kunstikeskkonna 500-eurone kinkekaart.

Kevadnäitus 2026 on avatud Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides 5. aprillini ning Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 17. maini.

Käesoleval nädalal avaneb Fotografiskas Läti fotograafi Inta Ruka näitus „Paigad nimega kodu“. Ruka pildistas aastatel 1983–2008 inimesi oma kodumaal Lätis, jäädvustades nende elu tubades, hoovides ja tänavatel – paikades, kus rullub lahti argipäev. Ta naasis inimeste juurde korduvalt, töötades aeglaselt ja lastes usaldusel ajapikku kujuneda. Nii sündisid fotod, mis ei ole pelgalt dokumentaalsed, vaid talletavad paiku, suhteid ja elatud elu, millest kasvab välja kuuluvustunne.

Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.

Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.

Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.

Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.

Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.

„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.

Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.

Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.