Foto: Phoebus Foundation
„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.
Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?
Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.
Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?
Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.
Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?
Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.
17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?
Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.
Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?
Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.
Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.
Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.
Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?
Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!
Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.
