Foto: Mihhail Zaytsevi näitusetöö. | Riina Varol
Viru Keskuse aatriumis avatud näitus “Vahu vahel” kutsub mõtlema, kuidas inimeste loodud tehismaterjalid mõjutavad meid ümbritsevat maailma. Näitus, mille loojateks on noored tudengid, keskendub vahtplasti ja selle sugulasmaterjalide teekonnale, alates tööstusjäätmete tekkimisest loodusvaenuliku “eluvormi” kujunemiseni, mis tasapisi lämmatab ümbritsevat keskkonda, kogub jõudu ja loob postapokalüptilisi maastikke.
Näitusel esitletavad teosed sündisid üle kuu aja kestnud kursusel, mille käigus kujunesid pakenditööstuse jääkidest unikaalsed skulptuurid. Tudengid manipuleerisid materjalidega kasutades erinevaid vormimise tehnikaid, et luua ulmelisi ja orgaanilisi kujundeid. Kuigi valdavalt pärineb inspiratsioon loodusest – taimedest, seeneniidistikust ja ebatavalisest eluvormidest – peegeldavad tööd ka inimese ja looduse vahelist konflikti.
“See on tohutu toores energia ja lõputu kogus töötunde, mille käigus need kummitavad, mullitavad ja vahutavad teosed sündisid. Nagu omaette sünkjas-must koloonia elukaid, mis pärit nii tudengite alateadvusest kui roosadest unenägudest,” kommenteerib üks töötoa juhendajaid, moedisainer Liisi Eesmaa. Kunstnik Flo Kasearu lisab: “Tudengid tegid kohutavalt mahlaseid ja mahukaid aksessuaare! Algmaterjal oli jube mõnus ja protsess nagu alati, vaevarikas ja väljakutsuv, aga materjali lõplikud ümbertöötlused hirmus nauditavad!”
„Meie soov on piisavalt šokeerida ja katsetada piire – kui suur ja kui värviline peab olema pakendijääk linnapildis, et inimene tajuks selgelt: ainus viis edasi on läbi materjaliringluse. Meil on väga suur rõõm seda teha koostöös peale kasvava põlvkonnaga – EKA andekate tudengitega,“ sõnas Viru Keskuse turunduse ja kommunikatsioonijuht Kristel Martis, kellega koostöös jõuab näitusekonseptsioon keskusesse juba kuuendat aastat.
EKA sisearhitektuuri tudengite loodud spetsiaalne näitusekujundus, mille hulgas olevad interaktiivsed elemendid nagu puuteseinad ja helikogemused, viivad külastajad vahtplasti ja selle muteerunud keskkonna südamesse. Need loovad käegakatsutava sideme töödega, mis aitab paremini mõista materjalide mõju ja kestvust looduses.
Näitus “Vahu vahel” ei paku vastuseid, vaid ärgitab külastajaid küsima: mis saab meie tekitatud prügist? Kas märkame seda ainult siis, kui see meid otseselt häirib, või sulandub see märkamatult loodusse, tekitades pöördumatut kahju?
Näitus avatakse Viru Keskuse aatriumis 4. veebruaril kell 16:00 ja on üleval kuni 19. veebruarini.
Kae galeriist eelvaadet sellest, mida näitusel näha saab!
Näituse meeskond:
Kunstnikud: Allan Suomalainen, Anete Aurelie Aas, Halyna Yaroshenko (UKR), Hedi Leppik, Helen Tambla, Katriin Raudsepp, Kertu Seestrand, Linda Teemägi, Lucille Gonzalez (GER), Maksim Kapustin, Mihhail Zaytsev, Oskar Tammäe, Pihla Alina Teder, Roosi Mändmaa, Sofia Robbe, Tereza Bláhová (CZE)
Sisearhitektid: Airi Anderson, Brigita Praks, Carmen Pikknurm, Helena-Liisa Moks, Janet Kljuzin, Karl Oskar Palo, Kertu Bachmann, Madli Bulgarin, Raigo Tšetšin, Reigo Raal
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cristopher Siniväli, Marion Laev
Graafiline disain: Anete Ots, Mariliis Tarja
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Karmel Kull
Modellide meik ja soeng: Eliise Brigita Mõisamaa
Modellid: Merzeede (Agency Icon), Sam (E.M.A. Model Management)
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.
