Mõned kuud tagasi Disainiööl tutvustasid kolm kotidisainerit: Kadri Kruus, Merle Visak ja Jaana Päeva Volta Villa näidiskorteris koostööna valminud kotikollektsiooni  „Déjà vu?“. Üheksast kotist koosnev kollektsioon on osa Eesti Kunstiakadeemias läbi viidavast loovuurimuslikust projektist „Kogemuspõhiste disainiprintsiipide uurimine ja rakendamine kotidisainis“. 

Projekt ise koosnes kolmest etapist: esiteks kotiteemaliste mälestuste kogumisest, teiseks mälestuste analüüsil põhineva kotikollektsiooni loomisest ja kolmandaks sellele tagasiside kogumisest ning analüüsist. Uuringus otsiti vastust küsimusele: millised käekoti tunnusjooned on mälestuste kaudu omaniku emotsioonidega seostatavad ja kuidas vastavaid tunnusjooni saaks rakendada käekottide kasuliku eluea pikendamiseks. Järgnevalt räägibki Jaana Päeva Portailile projektist ja selle tulemustest lähemalt. 

Disaineri vaatepunktist tähendab jätkusuutlik maailmavaade keskkonnasõbralike materjalide eelistamist, toodete kvaliteedi ehk purunemis- ja kulumiskindluse tõstmist ja tootmises ringmajanduse põhimõtete rakendamist. Selle projekti eesmärgiks on arendada strateegiaid, mis seovad esemed kasutaja isiklike kogemustega ja loovad nii tooteid, mis on väärtuslikud, emotsionaalselt siduvad ja tähenduslikud, sest uuringud näitavad, et omaniku emotsionaalne side talle kuuluva esemega pikendab potentsiaalselt selle eseme aktiivset kasutamist, vähendab paralleelsete asendustoodete hulka ja uute toodete omandamise vajadust. 

Kollektsiooni lähtepunktiks ja inspiratsiooniallikaks olid kotiteemalised mälestused, mida kogusime koostöös Tallinna Linnamuuseumiga näitusel „Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900-1950“ ja elektroonselt. Kogunes 116 eesti ja inglise keelset ankeeti, mis kirjeldasid detailselt omaniku elus olulist kotti. Järgnenud analüüsi tulemusena sõnastasime neli tähendust, mida tähtsaks muutunud kottidele omistati. Kõigi puhul selgusid ka neile kottidele kõige iseloomulikumad tunnused. Järgmisena valmistasime saadud tulemusi interpreteerides ja kaasaegsesse tootearendusse teisendades ühise kollektsiooni, mida esitlesime näitusena, et testida, kas ja kuivõrd seostab publik koti tunnuseid mälestuste põhjuseks olnud emotsioonidega. Näitusel oli võimalik kotte lähemalt uurida, selga või õlale sobitada ning nende kohta arvamust avaldada. Tagasisidet kogusime ankeetküsitluse vormis. Iga külastaja võis valida, kas ja millistele kottidele hinnang anda. Disainiöö nädala kuue päevaga kogunes 205 arvamusavaldust kõigi üheksa koti kohta. 

Oleme hetkel projekti kolmandas etapis – analüüsime ja võrdleme algseid mälestusi ja kollektsioonile saadud tagasisidet. Praeguseks on selgunud mitmed huvitavad seosed, mida saab kottide disainimisel edaspidi rakendada.

Mälestuste ühe teemana kerkisid esile klassikalisena tajutavad kotid. Need on ajatult elegantsed, mis koti välimuses tähendab väikesi mõõte ja minimalistlikku disaini. Sellised kotid sobituvad erinevate stiilide ja rõivakomplektidega ja neid saab seetõttu kanda pika aja jooksul. Kollektsiooni tagasiside näitas, et ajatu disain väljendub lihtsates vormides ja väljapeetud, kuid silmatorkamatus värvis. Meie kollektsioonis tajuti klassikalisena näiteks musta värvi ristkülikukujulist ümbrikkotti, mille klapp kattis kogu esidetaili. Sellise koti kandmist seostati väga mitmel korral teatriga ning vastustes elustus ka 1980ndate pidulikku kotti tähistanud termin „teatrikott“. 

Andmetest selgus, et kotte peetakse olulisteks mälestusesemeteks. Küsitluses osalenud seostasid neid konkreetsete inimeste, kohtade ja külastatud paikadega. Kingituseks saadud kotid tuletasid meelde kinkijat ja kingisaamise asjaolusid. Reisidelt kaasa toodud kotid omakorda sihtkohta, reisikaaslasi ja ettetulnud olukordi. Kollektsiooni tagasiside näitas, et sarnaseid assotsiatsioone aitavad tekitada vintage stiilis kotid. Detailidest näiteks raamkinnised ja dekoratiivsed voldid või ka lühikesed käekotilikud sangad. Traditsioonilised nahatöö võtted tekitavad sarnase assotsatsiooni – näiteks põime kasutamine kaasaegses võtmes, kuid kombinatsioonis pruuni värviga, mõjus samaaegselt uudselt ja tuttavlikult.

Kott võib inimese elus muutuda tähtsaks, sest pakub turvatunnet. Sellised kotid on kaaslaseks reisidel, aitavad üle saada elumuutusega kaasnevast ärevusest ning on toeks ja lohutuseks rasketel aegadel. Neid kotte ühendab tugev ja stabiilne kokkupuude kandja kehaga. Siia alla kuuluvad seljakotid ja pika diagonaalrihmaga üle keha kantavad õlakotid. Tagasiside näitas, et, mida selgem on koti kandmise viis ja funktsioon, seda turvalisemalt see mõjub. Kõikidele esemetele kotis oma koha leidmine, ehk nii voodritaskud kui sisejaotus, on olulised elemendid koti disainis. Ka on turvatunnet tekitavate kottide puhul oluline selle sulgemisviisi kindlus. Näiteks tekitas elevust „nähtamatute“ ehk materjalikihtide vahele peidetud magnetitega sulguv kotiraam. Avamise-sulgemise heli koos stabiilselt püsti seisva vormi ja üleni sulguva kotisuuga mõjusid rahustavalt ja kindlust loovalt.

Andmestiku neljanda tähendusvälja moodustasid erilised kotid. Need on masstoodangust erinevad kotid, millel on kas ebaharilik kuju, värv, kontrastsed detailid või ootamatud kaunistused. Publiku tagasiside kollektsioonile näitas, et ebatavalise vormi, erksa värvi või kõrgläikega kotte peeti julgeks ja stiilseks. Enamasti tajuti neid pilkupüüdva ehtena ja sellise koti puhul oldi valmis järgi andma nii kasutusmugavuses kui funktsionaalsuses. Liiga võõras või tavakasustuses uudne lähenemine, näiteks 3D-printimine, tekitas osas publikus ebalust, teistes uudishimu, kolmandad pani hoopis juurdlema plastiku kasutamise mõjude üle. Igal juhul tundus kotis olevat vestluse-algataja potentsiaali sarnaselt Starcki sidrunipressile. Viimase tähelepanekuna tasub mainida, et erilisi kotte saab kanda pika aja jooksul, sest sarnaselt klassikale asuvad need väljaspool trende ega lähe seetõttu moest.

Kokkuvõtteks näitavad projekti tulemused, et mälestustel ja kogemustel põhinev teadlik tähendusloome aitab disaineril soodustada tootekiindumuse teket ning seeläbi luua kestlikke ja pika elukaarega tooteid. 

Projekti meeskond: Jaana Päeva, Maris Rosenthal, Kadri Kruus, Merle Visak

Projekti rahastaja: Kultuuriministeerium, kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimuse toetamise programm

Projekti partnerid: Tallinna Linnamuuseum ja Kadri Kruus – Bags and Accessories

Näituse partner: Endover Kinnisvara

Uuri lisa Eesti Kunstiakadeemia kodulehelt.

Vaid mõned kuud tagasi esitles moemärk HANNES RÜÜTEL oma esimest ehetekollektsiooni “OIU”, mis peidab endas moemärgi asutaja Hannese helgeid mälestusi, soojust ja nostalgiat. Needsamad märksõnad kandusid edasi värskelt ilmavalgust näinud südasuvisesse fotomaagiasse – hetke, mil looduse lopsakus ja päikese paitus mõjuvad kõige ehedamalt.

Fotograaf Mia Tohveri jäädvustatud seeria seob üheks tervikuks hiljuti lansseeritud ehetekollektsiooni ja moemärgi HANNES RÜÜTEL unisex touch’iga rõivad. “Hannese looming oli sellesse sooja suveõhtusse loodud – kõik toonid, tekstuurid ja valgussillerdused sulasid kaamera ees kokku ühtseks maailmaks, justkui oleks võetud pipetiga värve ümbrusest ja seatud need kollektsiooni värvigammasse. Ja sellele kõigele puhus elu sisse modellide Elina ja Jürgeni mänguline energia,” kirjeldab Mia.

Tutvu kõnealuse seeriaga galeriis!

Moemärgi HANNES RÜÜTEL esinduskauplus asub Telliskivi Loomelinnakus aadressil Telliskivi 60A/3, Tallinn. Uuri lisa hannesruutel.com.

Augusti lõpp toob Eesti moearmastajate ette visuaalse ja vaimse maiuspala. 25. augustil jõuab Sakala 3 Teatrimaja lavale viie Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna lõpetaja moeetendus “Finiśage” – ambitsioonikas ja kontseptuaalselt terviklik moesündmus, mis ühendab süvitsi mineva uurimistöö, oskusliku käsitööd ausse toova teostuse ning kõrgetasemelise lavastuse. 

“Finiśage” sündis vajadusest tekitada Eesti moemaastikule platvorm, kus autorimoe ideed ja teostus saavad mööndusteta avalduda. Kui ERKI Moeshow annab ruumi tudengite katsetustele ja Tallinna moenädal keskendub pigem kommertsbrändide turunduslikele eesmärkidele, siis kontseptuaalselt süvitsi minevaid lavastuslikke esitlusi näeb Eestis vähe.

Seda tühimikku asuvad oma hübriidetendusega täitma viis värskelt diplomeeritud moekunstnikku – Ron Verlin, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Kristiina Tali ja Hanna Tiina Pekk. Lavale jõuavad kunstilise väärtusega seisukohavõtud – teosed, mis kõnetavad nii oma ideede kui vormiga. Näeme, kuidas rõivas kannab nii mälu, mässu, palvet kui ka piinavalt ausaid küsimusi inimkogemuse kohta. Kunstnikud aitab lavale peaprodutsent Marie Soosaar.

Etenduse pealkirja omanäoline kirjapilt on tuletatud sõnadest finale, finiš ja finissage. Finale on moeetenduse lõppvaatus, mille käigus saab veel viimast korda tähistada ja tunnustada esitletud töid. Sel hetkel toimub justkui kollektsiooni uuestisünd, kus tehtud töö moodustab lõpuks ühtse terviku ning kollektsiooniloome pikk maratonidistants taandub kiirele sprindile. Võidujooksu finišijoonel pärjatakse tublimad medalitega, kuid selle joone ületamine on enamat kui autasu. Finišijoone ületamine on treeningu, visaduse ja rohkete väljakutsete kulminatsioon.

„Roni, Maria, Jaagupi, Kristiina ja Hanna power´is on tunda kuulsa Antwerp Six’i hõngu! Võrdlus kuulsate belglastega pole tehtud kergekäeliselt – grupi olulisus seisnes nende kompromissitus kontseptuaalses keeles ja kollektiivses vaimus, mis viis Belgia moe rahvusvahelisele tasemele. Ka meie kõnealune viisik on hämmastavalt ühtse vereringega ning töötab läbimõeldud narratiividega luues järjepanu kinematograafilisi esitlusi. „Finiśage“ on formaat, mida ootan kannatamatult,“ lausus Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja Piret Puppart.

Pupparti vaimustust jagab moeekspert ja EKA lektor Ester Kannelmäe. „Viisik tõestab, et noore Eesti moekunsti tase astub ühte sammu maailma nimekate moeülikoolide lõpetajate omaga. Nende looming on viimistletud ja teadlik. Eestis on sõpruskonnad varemgi moepilti kujundanud – eriti 90ndatel ja 2000ndate alguses – oli viimane aeg, et taoline ühtse visiooniga kooslus uuesti esile kerkiks. “Finiśage” on nende professionaalse teekonna esimene avalik samm ja  publikul on võimalus olla selle märkimisväärse hetke tunnistajaks,” innustab Kannelmäe.

Etenduse lavastus sünnib koostöös Ene-Liis Semperiga – kunstnikuga, kelle eksperimenteeriv, kompromissitu ja tähenduslikult mitmekihiline looming ning lavatööd on mõjutanud teatripilti kogu Euroopas. Semperi käekirja kaasamine loob moeetenduse, mis on ühtlasi ka dramaturgiline ja ruumikunstiline kogemus.

“Finiśage” toimub 25. augustil Sakala 3 Teatrimajas Tallinnas. Piletid tulevad 25. juulist müüki Fientasse. Etenduse ettevalmistusi ja kunstnike lõpuspurdi kulgemist saab jälgida Instagrami-kontol @moeetendus.