Möödunud nädalal esitlesid Tallinn Fashion Weekil Hõbenõela nominentidena oma ühiskollektsiooni Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard. Kunstnike duo on oma ühistöödega nagu “MANIA GRANDIOSA Tallinnast Pariisi” ja “ONLY BASIC”varemgi silma paistnud moe ja kunsti piiride hägustamisega. Ka seekord tõid nad lavale kollektsiooni “Lühike kergesisuline komöödia laulu ja tantsuga”, mille eesmärk oli murda ja õrritada.

Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.

Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?

Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.

Lisette:  Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.

Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!

Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?

Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.

Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.

Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues? 

Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.

Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.

Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?

Lisette: Koos ja eraldi.

Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.

Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.

Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!

Kodumaise ehtemärgi SOMA uus hõbeehete kollektsioon “BLOOM” võtab lähtepunktiks õitsemise – mitte niivõrd hooajalise motiivina, vaid mõttena uuesti alustamisest. Kollektsiooni sõrmustes ja kõrvaehetes kordub seitsme kroonlehega võlulille kujund, mille juured ulatuvad SOMA asutaja Sofia Halliku lapsepõlve. 

„Minu esimene sõna ei olnud „emme“. See oli „lillekesed“,“ meenutab Sofia. Lilled saatsid teda lapsepõlvest alates, ent alles hiljem omandas erilise tähenduse ka muinasjutt seitsme kroonlehega võlulillest. „Mitte sellepärast, et võlulill täitis soove, vaid sellepärast, et ta rääkis lootusest.“ 

Täna tähendavad need seitse kroonlehte Sofia jaoks midagi hoopis muud. Mitte seitset soovi, vaid usku, et isegi kõige pikema talve järel on võimalik uuesti õitsema hakata. “Sest ma usun, et ilu ei ole lihtsalt midagi, mida vaadata. Ilu annab jõudu elada. See võib peituda metsas, kevadises taevas, kallistuses või kellegi soojas pilgus. Ilu tuletab meelde, et lootus ei kao. Mõnikord peitub lootus lihtsalt talve all,” lisab disainer.

Kollektsioonis “BLOOM” võib õis avaneda tervikuna või ilmuda vaid vihjena – kroonlehe, seemne või hommikukastet meenutava detailina. Kõik ehted valmivad hõbedast ja täielikult käsitsi, vahast vormimisest valamise ning viimistlemiseni. Halliku jaoks märgib see ühtlasi teadlikku naasmist füüsilise valmistamise juurde pärast aastaid digitaalsete tehnoloogiate uurimist.

„Ma ei soovinud, et õied oleksid täiuslikult sümmeetrilised. Loodus ei ole sümmeetriline. Ka inimene mitte,“ ütleb Hallik. Just käe jälg ja väikesed ebakorrapärasused annavadki kollektsioonile selle iseloomu – ajal, mil täiuslikku vormi saab masinaga aina hõlpsamini korrata, muutub nähtav inimlik puudutus omaette väärtuseks.

Kollektsioon on saadaval SOMA veebipoes, valitud Goldtime’i kauplustes üle Eesti ning Tallinn Design House’i poes.

Augustis Torontos toimunud Eesti disainiprogramm UPMADE IN.EE on saanud endale uue visuaalse peatüki. Circular Threads sündmuse raames toimunud live-moefotosessioonil jäädvustas New Yorgis tegutsev fotograaf Mauricio Zelaya valiku Eesti disainerite loomingust.

Kui UPMADE IN.EE näitus tõi Toronto publiku ette ligi 40 Eesti disaineri tööd, siis fotosessiooniks kureeriti sellest eraldi moeseeria, kus kohtuvad rõivad, ehted, kudumid, jalanõud ja aksessuaarid. Kaamera ette jõudsid kodumaised disainerbrändid CAROLXOTT, Tijn Nelemans, Oksana Tandit, Reet Aus, Studio Luks, Karlotta Design, Studio Annreal, Lentsius, Liina Viira, Eve Hanson Design, Anneli Tammik Jewellery, Piret Loog, Miurio, Kirill Safonov ja Nons Barefoot.

Torontos kohapeal valminud fotoseeria ei olnud tavapärane stuudiovõte – pildistamine toimus publiku ees osana Circular Threads programmist, kus moe kõrval räägiti ringdisainist, tekstiilijäätmetest ja moetööstuse võimalustest vähendada sõltuvust pidevast uute esemete tootmisest.

Zelaya fotodel saavad eri käekirjaga Eesti disainerite tööd ühise rahvusvahelise moeseeria vormi ning näitavad, kui erinevalt võib tänapäeval kestlikku moodi tõlgendada – rekonstrueeritud rõivastest ja upcycling’ust kuni ehete, aksessuaaride ja eksperimentaalsemate siluettideni.

Toronto ei jää fotode ainsaks peatuspaigaks. Circular Threads moeseeria jõuab sügisel Eestisse ning seda esitletakse 28. septembrist 4. oktoobrini toimuva Disainiöö 2026 festivali raames.

Vaata Mauricio Zelaya Torontos jäädvustatud moeseeriat galeriist!