Möödunud nädalal esitlesid Tallinn Fashion Weekil Hõbenõela nominentidena oma ühiskollektsiooni Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard. Kunstnike duo on oma ühistöödega nagu “MANIA GRANDIOSA Tallinnast Pariisi” ja “ONLY BASIC”varemgi silma paistnud moe ja kunsti piiride hägustamisega. Ka seekord tõid nad lavale kollektsiooni “Lühike kergesisuline komöödia laulu ja tantsuga”, mille eesmärk oli murda ja õrritada.

Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.

Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?

Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.

Lisette:  Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.

Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!

Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?

Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.

Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.

Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues? 

Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.

Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.

Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?

Lisette: Koos ja eraldi.

Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.

Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.

Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!

Vaid mõned kuud tagasi esitles moemärk HANNES RÜÜTEL oma esimest ehetekollektsiooni “OIU”, mis peidab endas moemärgi asutaja Hannese helgeid mälestusi, soojust ja nostalgiat. Needsamad märksõnad kandusid edasi värskelt ilmavalgust näinud südasuvisesse fotomaagiasse – hetke, mil looduse lopsakus ja päikese paitus mõjuvad kõige ehedamalt.

Fotograaf Mia Tohveri jäädvustatud seeria seob üheks tervikuks hiljuti lansseeritud ehetekollektsiooni ja moemärgi HANNES RÜÜTEL unisex touch’iga rõivad. “Hannese looming oli sellesse sooja suveõhtusse loodud – kõik toonid, tekstuurid ja valgussillerdused sulasid kaamera ees kokku ühtseks maailmaks, justkui oleks võetud pipetiga värve ümbrusest ja seatud need kollektsiooni värvigammasse. Ja sellele kõigele puhus elu sisse modellide Elina ja Jürgeni mänguline energia,” kirjeldab Mia.

Tutvu kõnealuse seeriaga galeriis!

Moemärgi HANNES RÜÜTEL esinduskauplus asub Telliskivi Loomelinnakus aadressil Telliskivi 60A/3, Tallinn. Uuri lisa hannesruutel.com.

Augusti lõpp toob Eesti moearmastajate ette visuaalse ja vaimse maiuspala. 25. augustil jõuab Sakala 3 Teatrimaja lavale viie Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna lõpetaja moeetendus “Finiśage” – ambitsioonikas ja kontseptuaalselt terviklik moesündmus, mis ühendab süvitsi mineva uurimistöö, oskusliku käsitööd ausse toova teostuse ning kõrgetasemelise lavastuse. 

“Finiśage” sündis vajadusest tekitada Eesti moemaastikule platvorm, kus autorimoe ideed ja teostus saavad mööndusteta avalduda. Kui ERKI Moeshow annab ruumi tudengite katsetustele ja Tallinna moenädal keskendub pigem kommertsbrändide turunduslikele eesmärkidele, siis kontseptuaalselt süvitsi minevaid lavastuslikke esitlusi näeb Eestis vähe.

Seda tühimikku asuvad oma hübriidetendusega täitma viis värskelt diplomeeritud moekunstnikku – Ron Verlin, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Kristiina Tali ja Hanna Tiina Pekk. Lavale jõuavad kunstilise väärtusega seisukohavõtud – teosed, mis kõnetavad nii oma ideede kui vormiga. Näeme, kuidas rõivas kannab nii mälu, mässu, palvet kui ka piinavalt ausaid küsimusi inimkogemuse kohta. Kunstnikud aitab lavale peaprodutsent Marie Soosaar.

Etenduse pealkirja omanäoline kirjapilt on tuletatud sõnadest finale, finiš ja finissage. Finale on moeetenduse lõppvaatus, mille käigus saab veel viimast korda tähistada ja tunnustada esitletud töid. Sel hetkel toimub justkui kollektsiooni uuestisünd, kus tehtud töö moodustab lõpuks ühtse terviku ning kollektsiooniloome pikk maratonidistants taandub kiirele sprindile. Võidujooksu finišijoonel pärjatakse tublimad medalitega, kuid selle joone ületamine on enamat kui autasu. Finišijoone ületamine on treeningu, visaduse ja rohkete väljakutsete kulminatsioon.

„Roni, Maria, Jaagupi, Kristiina ja Hanna power´is on tunda kuulsa Antwerp Six’i hõngu! Võrdlus kuulsate belglastega pole tehtud kergekäeliselt – grupi olulisus seisnes nende kompromissitus kontseptuaalses keeles ja kollektiivses vaimus, mis viis Belgia moe rahvusvahelisele tasemele. Ka meie kõnealune viisik on hämmastavalt ühtse vereringega ning töötab läbimõeldud narratiividega luues järjepanu kinematograafilisi esitlusi. „Finiśage“ on formaat, mida ootan kannatamatult,“ lausus Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja Piret Puppart.

Pupparti vaimustust jagab moeekspert ja EKA lektor Ester Kannelmäe. „Viisik tõestab, et noore Eesti moekunsti tase astub ühte sammu maailma nimekate moeülikoolide lõpetajate omaga. Nende looming on viimistletud ja teadlik. Eestis on sõpruskonnad varemgi moepilti kujundanud – eriti 90ndatel ja 2000ndate alguses – oli viimane aeg, et taoline ühtse visiooniga kooslus uuesti esile kerkiks. “Finiśage” on nende professionaalse teekonna esimene avalik samm ja  publikul on võimalus olla selle märkimisväärse hetke tunnistajaks,” innustab Kannelmäe.

Etenduse lavastus sünnib koostöös Ene-Liis Semperiga – kunstnikuga, kelle eksperimenteeriv, kompromissitu ja tähenduslikult mitmekihiline looming ning lavatööd on mõjutanud teatripilti kogu Euroopas. Semperi käekirja kaasamine loob moeetenduse, mis on ühtlasi ka dramaturgiline ja ruumikunstiline kogemus.

“Finiśage” toimub 25. augustil Sakala 3 Teatrimajas Tallinnas. Piletid tulevad 25. juulist müüki Fientasse. Etenduse ettevalmistusi ja kunstnike lõpuspurdi kulgemist saab jälgida Instagrami-kontol @moeetendus.