“Tegemist on kollektsiooniga, mis väga paitas silma ning mille lugu, mis on saatnud kindlasti mitme eestlase lapsepõlve, andis sellele täiesti uued dimensioonid,” kiitis žüriiliige, Portaili peatoimetaja, Aljona Eesmaa. Sellest ka otsus avaldada Alice’i lõpukollektsiooni kaadrid ei kuskil mujal kui Portaili veergudel.
Millest Alice’i kollektsioon räägib?
“Väikeses külas Paasveres laiuvad põllud, mis on näinud rasket tööd ja traditsioone. Üks nendest põldudest kuulub mu vanatädi Liinale, targale ja asjatundlikule naisele,” alustab noor disainer. “Liina kartulipõllul on septembri lähenedes peaaegu maagiline aura. Õhk muutub krõbedamaks ja päike kütab põlde kuldses säras. Ja kui päevad hakkavad muutuma lühemaks ja ööd jahedamaks, paneb Liina koristuseks kuupäeva kirja. Kartulikorjamine ei ole lihtsalt iga-aastane sündmus, see on suur pidu, mis tähistab suve lõppu ja sügise algust.”
Kollektsioonis kasutas Alice inspiratsiooniallikana erinevaid saagikoristustööriistu ja traktori detaile, et säilitada saagikoristuse kui protsessi olemust. “Kõige olulisem element, mida soovisin läbi tõlgenduste ellu äratada, oli traktori rehvi muster. Mind huvitas, kuidas selle mudale jäetud jälgi saaks rõivastele üle kanda. Põnevaim tulemus õnnestus seejuures saavutada vahvelkrooke tehnikat kasutades.” Lisaks paelus moedisainerit rehviratta ringjas vorm üldisemalt, mille tulemusel tekib mitme komplekti juures, käsi peopesadest ühendades, struktuurse varruka ja ümara õlajoone koosmõjul justkui reljeefne (rehvi)võru.
Veel üks detail, mida on kollektsioonis jooksvalt näha, on suured ja sügavad voldid. “Näiteks ühel laiade teksapükstega komplektil olen tekitanud teksapükstele ette sügavad horisontaalsed voldid, kuhu oleks võimalik samuti saaki korjata. Sama kehtib pükste peal oleva miniseeliku ja topi kohta, millel kummalgi peidus väikesed salataskud voltide vahel. Lisaks valmis suurevormiline kott, mis toimib nii korjeanumana kui kehakattena.”

Materjalide puhul rakendas Alice tumesinist ja helesinist teksat, viskoosi ja villa-puuvilla segu kangast, millest viimast värvis ta erinevatelt metallesemetelt pärit… roostega! “Osa mustritest on kangale kantud digitrükki kasutades. Samuti kulutasin teksat, et anda sellele kergelt kantud ja ajas vanunud tulemus.” Rõivastele lisaks lõi Alice ka kartulikorvist inspireeritud aksessuaarid.
Vaata võidukollektsiooni fotosid galeriist!
„Minu esimene sõna ei olnud „emme“. See oli „lillekesed“,“ meenutab Sofia. Lilled saatsid teda lapsepõlvest alates, ent alles hiljem omandas erilise tähenduse ka muinasjutt seitsme kroonlehega võlulillest. „Mitte sellepärast, et võlulill täitis soove, vaid sellepärast, et ta rääkis lootusest.“
Täna tähendavad need seitse kroonlehte Sofia jaoks midagi hoopis muud. Mitte seitset soovi, vaid usku, et isegi kõige pikema talve järel on võimalik uuesti õitsema hakata. “Sest ma usun, et ilu ei ole lihtsalt midagi, mida vaadata. Ilu annab jõudu elada. See võib peituda metsas, kevadises taevas, kallistuses või kellegi soojas pilgus. Ilu tuletab meelde, et lootus ei kao. Mõnikord peitub lootus lihtsalt talve all,” lisab disainer.

Kollektsioonis “BLOOM” võib õis avaneda tervikuna või ilmuda vaid vihjena – kroonlehe, seemne või hommikukastet meenutava detailina. Kõik ehted valmivad hõbedast ja täielikult käsitsi, vahast vormimisest valamise ning viimistlemiseni. Halliku jaoks märgib see ühtlasi teadlikku naasmist füüsilise valmistamise juurde pärast aastaid digitaalsete tehnoloogiate uurimist.
„Ma ei soovinud, et õied oleksid täiuslikult sümmeetrilised. Loodus ei ole sümmeetriline. Ka inimene mitte,“ ütleb Hallik. Just käe jälg ja väikesed ebakorrapärasused annavadki kollektsioonile selle iseloomu – ajal, mil täiuslikku vormi saab masinaga aina hõlpsamini korrata, muutub nähtav inimlik puudutus omaette väärtuseks.
Kollektsioon on saadaval SOMA veebipoes, valitud Goldtime’i kauplustes üle Eesti ning Tallinn Design House’i poes.
Kui UPMADE IN.EE näitus tõi Toronto publiku ette ligi 40 Eesti disaineri tööd, siis fotosessiooniks kureeriti sellest eraldi moeseeria, kus kohtuvad rõivad, ehted, kudumid, jalanõud ja aksessuaarid. Kaamera ette jõudsid kodumaised disainerbrändid CAROLXOTT, Tijn Nelemans, Oksana Tandit, Reet Aus, Studio Luks, Karlotta Design, Studio Annreal, Lentsius, Liina Viira, Eve Hanson Design, Anneli Tammik Jewellery, Piret Loog, Miurio, Kirill Safonov ja Nons Barefoot.
Torontos kohapeal valminud fotoseeria ei olnud tavapärane stuudiovõte – pildistamine toimus publiku ees osana Circular Threads programmist, kus moe kõrval räägiti ringdisainist, tekstiilijäätmetest ja moetööstuse võimalustest vähendada sõltuvust pidevast uute esemete tootmisest.
Zelaya fotodel saavad eri käekirjaga Eesti disainerite tööd ühise rahvusvahelise moeseeria vormi ning näitavad, kui erinevalt võib tänapäeval kestlikku moodi tõlgendada – rekonstrueeritud rõivastest ja upcycling’ust kuni ehete, aksessuaaride ja eksperimentaalsemate siluettideni.
Toronto ei jää fotode ainsaks peatuspaigaks. Circular Threads moeseeria jõuab sügisel Eestisse ning seda esitletakse 28. septembrist 4. oktoobrini toimuva Disainiöö 2026 festivali raames.
Vaata Mauricio Zelaya Torontos jäädvustatud moeseeriat galeriist!