Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Fotografiska Tallinn käivitab uue, kohalikele fotokunstnikele suunatud platvormi Fotografiska Emerging Artists: The Baltics + Finland, mille fookuses on piirkonna tõusvad fotokunsti talendid. Algatus keskendub uute loominguliste käekirjade avastamisele ja toetamisele, võimendades kunstnike nähtavust ja professionaalset arengut ning pakkudes ligipääsu Fotografiska üleilmsele võrgustikule. Platvormi esimene suurem projekt on 2026. aasta mais Fotografiska Tallinnas avanev grupinäitus, kuhu valitakse kuni kuus tõusvat fototähte Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest.

Fotografiska Tallinna Emerging Artists platvormile on oodatud kandideerima igas vanuses fotokunstnikud Balti riikidest ja Soomest, kes on oma loomingulise teekonna algusjärgus või kelle loome ei ole veel kogunud laiemat piirkondlikku tuntust. Taotlusi saab esitada aastaringselt ning kord aastas valitakse välja kunstnikud, kes osalevad Fotografiska Tallinnas toimuval erinäitusel. Esimene näitus avaneb 2026. aasta maikuus ning kandideerimine sellele kestab tuleva jaanuari lõpuni.

Lisaks näitusel osalemisele ja uute teoste produktsioonile pakub platvorm kunstnikele personaalset mentorlust ja kokkupuudet valdkonna ekspertidega, kõlapinda Fotografiska kanalites ning võimalusi osaleda publikuprogrammides ja töötubades. Algatus loob alustavatele fotokunstnikele professionaalse keskkonna, kus kasvada koos teiste autoritega, katsetada uusi formaate ning saada osa rahvusvahelise haardega näitusekogemusest.

Fotografiska jaoks täidab see eesmärki tuua esile kohalikku, veel nägemata kunsti ning võimendada selle häält, jagades oma platvormi jõudu ja liikudes ühiselt edasi. „Oleme ammu soovinud käivitada platvormi, mis keskenduks teadlikult kunstnikele, kes on fotokunstis oma teed alles kujundamas, ning annaks neile Fotografiska lava kaudu nähtavuse ja toetatud kasvuruumi,“ ütleb Fotografiska Tallinna tegevjuht ja kaasasutaja Margit Aasmäe. „Regiooniülene vaade loob võimaluse tuua kokku erinevad hääled, teemad ja visuaalsed lähenemised, mis noort kunsti praegu sütitavad. Loodame esimesel näitusel näha esindatust igast riigist ning hoida sama sammu ka järgmistega,“ lisab Aasmäe.

Kandideerima on oodatud nii loomekarjääri algusjärgus olevad fotokunstnikud kui autorid, kelle looming ei ole veel saanud laiaulatuslikku kõlapinda. Kõrgelt on hinnatud nii omanäoline visuaalne käekiri kui tugev jutustav lähenemine. Oodatud on terviklikud, seni eksponeerimata projektid, mis käsitlevad kaasaegseid ja päevakajalisi teemasid. Fookus on fotograafial, kuid teretulnud on ka video-, segatehnika- ja installatiivsed lahendused, mille lähtepunktiks on fotokunst. Taotlus tuleb esitada ühe PDF-failina inglise keeles ning lisada 15–20 teost või reproduktsiooni ühes projektikirjeldusega, soovituslikult ka koos kunstnikupositsiooni lühikirjeldusega. Kandideerida selle lingi kaudu kuni 31. jaanuarini 2026.

Sel reedel, 5. detsembril kell 18 avatakse A-Galeriis ehtekunsti aastanäitus pealkirjaga “Üks ta kõik”, kus osaleb 64 kunstnikku. Näituse kuraator on Sille Luiga.

Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.

Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.

Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.

Näitusel osalevad kunstnikud: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.

Näitus jääb A-Galeriis avatuks kuni 17.01.2026.