Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.

Suvehooaeg saab Fotografiskas hoo sisse juba sel nädalal, mil avaneb kaks uut näitust. Suurnäitus „Fotograafia jõud“ toob kokku 127 fotograafi, kelle looming on kujundanud viisi, kuidas maailma nähakse ja mõtestatakse – nende seas Helmut Newton, Robert Mapplethorpe, Richard Avedon ja teised. Samal ajal suunab Fotografiska pilgu fotograafia tulevikule, esitledes piirkonna uut fotokunsti grupinäitusel „Emerging Artists 2026: Baltimaad ja Soome“.

Algav suvi märgib Fotografiska Tallinna 7. tegutsemisaastat. Maja suvine suurnäitus kannab tiitlit  „Fotograafia jõud: nähtavale toodud maailmad“ (Photography in Power: Making Worlds Visible) ning tõstab esile fotokunsti ja kunstnikud, kes on läbi aastate olnud osa Fotografiska rahvusvahelisest ja kohalikust näituseprogrammist. Ülevaatenäitus avab fotograafia erinevaid kihistusi ja selle rolli maailma tõlgendamisel.

Mahukas grupinäitus toob esmakordselt Tallinnasse mitmed fotograafia suurnimed – Newtoni, Mapplethorpe’i ja Avedoni kõrval leiab näituselt ka Paolo Roversi, Refik Anadoli, David LaChapelle’i, Lars Tunbjörki, Herb Rittsi ja teised fotograafia raudvarasse kuuluvad kunstnikud. Taaskohtuda saab ka mitmete publikulemmikutega nagu Alison Jackson, Peter Lindbergh, Pentti Sammallahti, Ellen von Unwerth, Anders Petersen ja Tom of Finland. Samuti leiab näitusesaalist kohalikud kunstnikud, kes on olnud osa Fotografiska Tallinna seitsmeaastasest loost, nende hulgas Toomas Volkmann, Cloe Jancis, Tanja Muravskaja, Kaupo Kikkas, DeStudio ja Anna-Stina Treumund. Ühtekokku lööb näitusel kaasa 127 kunstnikku.

Samal ajal pöördub pilk ka fotokunsti tulevikule. Suurnäituse kõrval avaneb Fotografiskas algatuse Emerging Artists esimene näitus, mis toob esile Baltimaade ja Soome tõusvad fototähed – uue põlvkonna julged ja värsked pilgud, milles joonistuvad välja fotograafia järgmised suunad ja võimalikud tulevikud.

„Uute regionaalsete kunstnike platvormi ja iga-aastase näituse käivitamisega loome ruumi värsketele häältele, toetades loometee alguses olevaid autoreid, kelle pilkudes peegelduvad kaasaja kõige teravamad küsimused,“ kommenteerib Fotografiska kaasasutaja ja tegevjuht Margit Aasmäe.

Rahvusvahelise avatud konkursi kaudu valiti näitusel „Emerging Artists 2026: Baltimaad ja Soome“ osalema kunstnikud piirkonna kõigist neljast riigist. Eestist osalevad näitusel Anna-Liisa Kree ja Andra Rahe, Soomest Karl Ketamo ja Shia Rówan Conlon, Leedust Pavelas Šalaikiskis ja Ieva Baltaduonytė ning Lätist Filips Smits, Annemarija Gulbe, Krišjānis Elviks, Anna Ansone ja Anna Marija Puķe.

Valitud kunstnikud töötavad fotograafilise materjaliga väga erineval moel – lavastades hoolikalt läbimõeldud stseene, vaadeldes ausalt ja mänguliselt iseennast ning ümbritsevat elu või andes seeriate kaudu kuju kaasaegsetele meeleoludele ja ühiskonna varjatud jõujoontele. Näitus avab kaasaegse fotokunsti eriilmelised lähenemised ning toob esile autorite isiklikud, fotograafia kaudu läbitunnetatud kogemused, milles võib ära tunda ka siinsele piirkonnale omaseid visuaalseid vihjeid.

„On harukordne, et hetkeks on meil avatud justkui fotomaailma entsüklopeedia – sa tuled lehitsema lugusid ja avastama maailma, surveta otsustada, kas ja kes sulle rohkem meeldima peab,“ kirjeldab Aasmäe Fotografiska suvist näitusehooaega.

Mõlemad näitused ootavad Fotografiskas avastamist kogu suve vältel – „Fotograafia jõud“ on üleval 6. maist 13. septembrini ja „Emerging Artists 2026“ 9. maist 1. novembrini. Nende kõrval saab tutvuda ka Läti kunstniku Inta Ruka näitusega „Paigad nimega kodu“, mis kannab helges valguses möödunud aegade elu ja vaimu.