Foto: Max Rommel
Portaili kaasautoril Evelin Ojametsal oli võimalus vestelda kahe näituse kuraatori, Francesca ja Odoga, et tuua teieni näituse sünnilugu.
Millest sündis „Created in Italy“ näituse idee?
Meie ees seisev ülesanne oli teha näitus Itaalia kaasaegsest disainist ning samas tutvustada ka riigi tööstust. Kuraatoritena ei tahtnud me lihtsalt kuhjata kokku erinevaid objekte, vaid eelkõige avardada inimeste nägemust disainist ning avada seda kui kultuurinähtust. Näitusele eelnes ulatuslik uurimistöö, kaasamaks võimalikult erinevaid disainbrände ja näitamaks seeläbi Itaalia disaini võrratut mitmekülgsust.
Mille alusel valisite just need brändid näitusele osalema?
Itaalia koosneb paljudest erinevatest identiteetidest, kuna me ei ole ühtse riigina ajalooliselt väga kaua eksisteerinud. Erinevatel piirkondadel on oma selgelt välja kujunenud identiteet, mille üle ollakse uhked, meil on pigem kohalikud keeled kui dialektid jne. Usume, et mitmekesisus elus on rikkus ja soovisime seda välja tuua ka disaini puhul.
Kõigepealt püüdsime osalejaid valida võrdselt üle kogu Itaalia, nii et erinevad piirkonnad ja disainbrändide liigid saaksid esindatud, väikestest perefirmadest suurte rahvusvaheliste tööstusettevõteteni välja. Lisaks ei tahtnud me piirduda vaid sisekujundustoodetega, vaid tuua näiteid ka tehnoloogiavaldkonnast, moest, toidusektorist, autotööstusest, põllumajandusest jne, näitamaks Itaalia disaini kogu spektrit.
Ja lõpuks sai määravaks konkreetsete disainbrändide lugu – et seda oleks huvitav rääkida ja et neis oleks see miski, mis inimeste elu paremaks muudab.
Kas mõni osalevatest disainbrändidest on teie endi jaoks eriti meeldejääv?
Parimaid on peaaegu võimatu nimetada, see tundub nagu oma lemmiklapse valimine. Üks lugu, mis on aga kindlasti jutustamist väärt, on väikese Milano lähedal paikneva ettevõtte, Terre Davise lugu. Tegemist on perefirmaga, mis purustab telliseid tenniseväljakute katete tegemiseks. Selle asemel, et teha seda uutest tellistest, hakati ringmajanduse ideega kooskõlas kasutama mahajäetud või osaliselt hävinud hoonetest pärinevaid telliseid. Suurepärane edulugu, mis näitab, kuidas innovaatiliselt mõtlev väikeettevõte võib jõuda nimekate klientideni rahvusvahelisel turul, nende puhul maailma suurimate tenniseväljakute tarnijaks olemiseni.
Teine huvitav näide näituselt on Montessori haridusasutustes ja laiemalt Montessori meetodi järgijate poolt kasutatavad arendavad õppematerjalid GAMilt. Montessori valib väga rangelt, mida õppetöös kasutada, et tagada lastele parim õpikeskond, ja isegi pärast seda, kui Maria Montessori ideed levisid üle kogu maailma, kasutavad nad ikkagi sellesama väikeettevõtte materjale, kellega kunagi alustasid.
Samuti võib välja tuua Limonta, kes leiutas kõrgtehnoloogilise nailoni, mida nüüd Prada oma kollektsioonides kasutab. Lai värvivalik ja äärmiselt kvaliteetne valmistus viis algselt vaid spordirõivasteks planeeritu kõrgmoesektorisse.
Olete öelnud, et näitusel väljasolev peegeldab lisaks ka Itaalia maastiku mitmekülgsust, meredest mägedeni. Kuidas täpsemalt?
Disain on sageli seotud territooriumiga, ammutades sellest inspiratsiooni. Näiteks Genova on mereäärne linn ja nii valmistab kohalik ettevõte sukeldumisvarustust, hoides hinna uudsele disianilahendusele vaatamata taskukohase, et võimalikult paljud saaksid võimaluse minna meremaailma avastama. Või ka näiteks Mont Blanci naabruses asuv sepatöökojast väljaarenenud ettevõte, kes lõi abivahendid matkamiseks ning mägironimiseks.
Kuidas on Itaalia disainimaastik muutunud võrreldes 5-10 aasta taguse ajaga?
Odo: Minu arusaam on, et disainist on saanud nähtus, millest kõik räägivad. Ainuüksi Milanos on meil kümneid disainikoole, mille lõpetavad igal aastal tuhanded noored. Teisalt mulle tundub, et disain on hakanud liigselt keskenduma vaid sellele, mis on praegu trendikas või mingite konkreetsete kommunikatsioonikanalitega seotud, olles mitte alati korralikult läbimõeldud, ilma tugeva filosoofiata loodud asjade taga. Nagu tee, kuhu on lisatud liiga palju vett: jätkub rohkem, kuid on vähem intensiivne.
Francesca: Jätkusuutlikkus on tööstusdisaini jaoks kindlasti oluline märksõna, kuid seda ei võeta veel piisavalt tõsiselt, jäädes sageli lihtsalt ilusate sõnade tasemele. Peame sellele eesmärgile kindlasti rohkem keskenduma.
Disainiöö selle aasta keskseks teemaks on AI kasutamine disainisektoris. Milline on teie isiklik nägemus tehisintellektist, kas see on disainerite jaoks oht või võimalus?
Uued tehnoloogiad alati hirmutavad inimesi alguses. Arvan, et tehisintellekt võtab osa meie tööst üle, näiteks tekstide toimetamine, lihtsamate visuaalide loomine jne. Kuid meile inimestena jääb kõige olulisem – olla need, kes saavad otsustada, miks midagi teha. Disainerid ei ole enam tehnikud, kes loovad lõputult kujundeid, vaid valivad loodu hulgast need õiged. Saame keskenduda sellele, mis on tõepoolest oluline ehk sügavamale motivatsioonile ja disainifilosoofiale, mõttestades selgelt, miks on vaja luua maailma veel üht uut asja. Samuti jääb alati meie osaks disainiga kaasnev emotsionaalne pool ehk kuidas peavad inimesed meie disaini tarbides end tundma.
Ja lõpetuseks, mida võiks Eesti ja teised riigid Itaalialt disaini osas õppida?
Itaallastele meeldib proovida midagi uut, isegi kui see võib esmapilgul veider tunduda. Meil on disainerite ja tootjate suhtumiseks “teeme proovi” või “teeme ära”, selle asemel, et kohe öelda, et ei õnnestu või ei saa. Uute lähenemiste ja lahenduste otsimine ning teistsuguste perspektiivide avamine on midagi, mis võiks ühendada, ja ka praegu ühendab, disainiga seotud inimesi üle kogu maailma.
Teine aspekt – panna alati mõte disainitavate objektide taha, nii omandavad need väärtuse ja tähendusrikkuse. Disain on Itaalia kultuuris midagi väga juurdunut, disainmõtlemine kui selline sai just siin alguse. Meile meeldib määratleda end disaini mõttes intellektuaalidena, mitte pelgalt tehnikutena.
Näitust “Created in Italy” näeb sellel nädalal Disainiöö raames Krulli kvartalis, rohkemat infot leiab siit.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
