Foto: B’MOR
Lentsius on väike, kuid juba kümme aastat tegutsenud pereettevõte, kus ollakse keskendunud jätkusuutlikult loodud ehetele ning taaskasutatud tekstiilidest rõivastele ja aksessuaaridele. Kairi Lentsius räägib meile, millised impulsid teda disainis mõjutavad.
Palun tutvusta veidi oma brändi ja ava enda tausta. Milliste impulsside tõttu tunned vajadust end loomevaldkonnas teostada?
Lentsiuse disaini ja tootearendusega tegelen mina, ehteid aitab valmistada mu isa Mart ja 3D-mudeldamise abikäsi on tihti minu elukaaslane Martin. Meid kõiki ühendab soov kasutada ressursse nutikalt, rakendada kaasaegseid ja jätkusuutlikumaid tehnoloogiaid ning katsetada vormi ja alternatiivsete materjalidega. Tegutseme Tartus ja müüme tooteid Eestis, Jaapanis, Rootsis, New Yorgis, lisaks e-poe kaudu. Viimasel ajal mõjutab töötempot enim kuus kuud vana poiss Tormi, aga sellegipoolest on uued tootearendused käsil.
Minu taust on mitmekülgne: bakalaureus Tartu Ülikoolist ajaloo erialal, siis tekstiiliõpingud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja moedisaini magister Rootsi Tekstiiliülikoolist (Swedish School of Textiles/Textilhögskolan). Praktikandina olen töötanud Ivo Nikkolos, Londonis Tata Nakas ja Partimi stuudios. Alates 2016. aastast töötan Pallase tekstiiliosakonnas moedisaini lektorina ning kuulun ka Eesti Disainerite Liitu.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Minu teekond jätkusuutlikuma disaini suunas sai alguse, kui osalesin 2012. aasta suvel Kopenhaagenis keskkonnasäästliku moedisaini suveülikooli programmis ja mõistsin, et lihtsalt ilusaid asju pole siia ilma enam juurde vaja. Disaineri ülesanne on lahendada praktilisi probleeme, aga arvestada ka kõige kaasuvaga, mis käib toote valmimise, elutsükli ning utiliseerimise juurde. Vahel ikka mõtlen, et need teemad ja probleemid, millest juba siis rääkisime, on ju siiamaani alles. Vaadates kiirmoe populaarsust, tekib tunne, nagu ei olekski me edasi arenenud.
Lentsiuse jaoks tähendab jätkusuutlikkus mitmeid asju, mida oleme läbi mõelnud toote disaini, valmimise protsesside juures või näiteks tellimusi hallates. Kui mõned asjad välja tuua, siis koostöö Eesti Kaitseväe Akadeemiaga ning Eesti Kaitseväega on kestnud 10 aastat, et taaskasutada erinevaid tekstiile, peamiselt mahakandmisele minevaid telke. Telkidest tooted, mis said ka BRUNO disainiauhindadel äramärgitud elustiili toote disaini kategoorias, valmivad Tartus tellimuspõhiselt ning materjali kulunud ilme on eripära, mis käib meie looga kaasas. Lisaväärtust annab kangale masintikand, mis on ajas vastupidav nagu telgitekstiilid isegi.
Lentsiuse ehted on valmistatud peamiselt tööstuse jääkmaterjalidest (spoon, roostevaba terase ja alumiiniumi lehed) ja meie toodetest tekkiv lõikamise jääk läheb ümbertöötlusesse. Peaaegu kõik meie ehted on valmistatud ainult ühest materjalist, mis teeb utiliseerimise lihtsamaks. Mõtleme ka pisikeste asjade peale ning taaskasutame pakiautomaatidega saatmiseks pappkarpe või sisu, mis vooderdab öko-sertifikaadiga ehtekarpi. Lisaks on oluline, et toodete disain oleks klassikaline, hooaegade ülene ning et inimene saaks tooteid lihtsalt omavahel miksida.
Kellele on sinu kaubamärk mõeldud?
Lentsiuse kliendile on oluline keskkonnahoid ning ta väärtustab materjalide iseloomu ja sellel põhinevaid disainiotsuseid.
Kuidas oled valinud enda brändi esindavad näod?
Mulle meeldib väga, et meie toodete kliendid on naised, mehed, noored ja vanad. Kõik kliendid on meie nägu! Samuti meeldib mulle fotomodellide puhul leida midagi erilist – mõni arm on hoopis huvitav ja lokkis juuksed on modelli ehe.
Kuidas sinu tarbija sinuni jõuab?
Mulle meeldib paar korda aastas osaleda disainiturgudel, et kohtuda klientidega just näost näkku ja rääkida meie toodete lugu. Turunduslikult olen järk-järgult lisamas kõikidele karpidele ja siltidele ka QR-koode, kust saab juurde vaadata protsessi pilte, lugeda, kes selle toote õmbles või millised on konkreetse toote keskkondlikud väärtused.
Kes on sinu loomingulised eeskujud?
Imetlen kõiki, kes suudavad nutikalt vanast materjalist midagi väärtuslikku luua, käsitööd esile tuua või kohalikke meistreid kaasata. Taaskasutusmoe vallas on väga põnev olnud Raeburn brändi taaskasutuste teekond, Patagonia töö tekstiiliarendusega on imetlusväärne, Unrealage’i show’d ja tehnoloogia kaasamine on ülipõnev.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Otsin jätkuvalt võimalusi, kuidas veel rohkem tekstiile saaks taaskasutatud ning seda suuremas variatsioonis.
Eesti Disainiauhindadel parima elustiili toote disaini auhinna võitnud KIRA toodab jalatseid. Nende suur eesmärk on tegutseda minimaalse ökoloogilise jalajäljega ja taaskasutada materjale. Sirli Ratasepp, üks brändi asutajatest, räägib oma lähenemisest loomisele ja tarbimisele.
Palun tutvusta veidi brändi ja ava enda tausta. Milliste impulsside tõttu tunned sina vajadust end loomevaldkonnas teostada?
KIRA lugu algas kahest sõbrast ja järjekordsest jalatsipaarist, mis ei pidanud vastu isegi üht hooaega. Olime KIRA teise asutaja Liis Hainlaga kolleegid ning töötasime turundusvaldkonnas. Hakkasime juhuslikult kiirmoest ja selle tekitatud kahjust keskkonnale rääkima ning tuli välja, et olime ses osas mõttekaaslased. Üks asi viis teiseni ning ühtäkki olin mina London College of Fashioni jalatsi disaini kursusel ja Liis Milanos jalatsimaterjalide messil. Ettevõtte asutamisest alates on olnud kindel visioon, et meie loodud toode peab lahendama ära probleemi ja olema päriselt praktiline, mugav ning vastupidav.
Oma hariduselt olen graafiline disainer, kuid juba väga noorest east on mind köitnud mood, fotograafia ja tegelikult kõik visuaalselt stimuleeriv. Palju aastaid tagasi Inglismaal oma eriala omandades kõnetas mind väga selline õppeaine nagu designer responsibility. Ilmselt jõudis tookord minu mõttemaailma esimest korda teadmine, kui oluline roll on disaineril valikute tegemisel, ja asjaolu, et terve toote elutsükkel vajab läbimõtlemist.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Maailm on täis asju, mille vajalikkus on teinekord küsitav. Tihti need asjad luuakse nii, et kasutusiga on liiga lühike. Asjatut ressurssi kasutatakse vastutustundetult ning sellest tekkinud prügi on selle loojale võõras mure. See mõte on küll hästi üldistav ja kõik pole mustvalge, kuid kaubanduses ringi vaadates jääb paratamatult silma pakkumise üleküllus ja üks kampaania teise järel. KIRA kontseptsiooni luues tahtsime üldisest erineda ja panna marginaalist tähtsamaks teised väärtused.
Kellele on KIRA mõeldud?
KIRA on mõeldud kandjale, kes hindab mugavust, vastupidavust ja resoneerub meie väärtustega. Meie kliendil pole vaja trendikat moeeset iga natukese aja tagant. Piisab ühest ja korralikust, mis kannab teda hooajast hooaega. Meie klientide seas on spetsialiste erinevatest eluvaldkondadest, üldjuhul on need naised või nende abikaasad, elukaaslased või pereliikmed. Paljud neist armastavad veeta aega looduses.
Mida tähendab sinu jaoks BRUNO võit?
BRUNO võit, nagu ka kõik teised auhinnad, on tulnud tõelise üllatusena. Tihti on konkursil osalemise kutse tulnud kellegi mitmenda soovituse peale. Tagasihoidlikule eestlasele omaselt ma oma ettevõtmist kuskil tunnustuse saamiseks pakkumas ei käi. BRUNO auhinda vastu võttes oli ikka uhke tunne küll. Kuni viimase hetkeni arvasin, et selle saab keegi nimekas disainer, kes nominentide seas koos minuga seisis.
Kuidas olete valinud enda brändi esindavad näod?
Aus vastus on, et need näod, kes meid esindavad, on ise kuidagi tulnud. KIRA esimene mudel oli baleriina ning tundus loogiline kasutada fotodel päris baleriini (Maria Engel Vanemuisest). Imeilus Miina Vilo tuli ühe projekti raames Mariat asendama ning koostöö jätkub meil siiani. Praegu veab Miina koos Mari Frühlinguga maalitud saabaste projekti, kus praaksaapad saavad eriti ägeda uue elu käsitsi tehtud maalingute abil.
Kuidas tarbija teieni jõuab?
Kõige rohkem müüke tuleb läbi sotsiaalmeedia. Kuna Eesti on nii väike, siis suust suhu reklaam paistab ka mõju avaldavat. Igasugused artiklid ja kajastused toimivad Eestis suurepäraselt. Iga väiksemgi uudisnupp aitab müükidele kaasa. Ka mõjuisikutel on oluline roll.
On sul eeskujusid?
Minu eeskujuks on teised brändid. Erinevatel perioodidel vaatan inspiratsiooniks seinast-seina näiteid. Mind paneb teist brändi vaatama see, kuidas oma lugu räägitakse, milline on visuaal, toon jne. Dear Frances, EcoLeaf, Allbirds ja Tropicfeel on vaid väike osa. Täiesti imetlen neid, kes ütlevad selgelt välja, et allahindlusi ei tee nad kunagi, ja päriselt ka ei tee. See on üks minu unistustest.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Praegu on KIRA kõige suurem eesmärk ekspordi osakaalu kasvatamine. Norra turu jaoks valmistasime sügisel umbes sama palju saapaid kui Eestisse. Sandaali sihime Hispaaniasse, kuna nendega saab käia varakevadest hilissügiseni ning see segment pole veel nii üleküllastunud nagu näiteks ketsid. Kuna sain jõuludeks maailma parima kingituse – väikse beebitüdruku –, on minu põhifookus mõnda aega temal. Praegu proovin vähemalt mitte täistuuridel töötada, vaid natuke rahulikumalt päev korraga. Eks aeg näitab, mida tulevik toob.
B’MOR brändi asutaja Anna Chirkova loodab, et ükskord saabub päev, mil tema looming toob maailmale kasu.
Palun tutvusta veidi oma brändi ja ava enda tausta.
B’MORi lugu algas ja hakkas arenema minu tunnustootest chaperon’ist, mis on nutikas ja multifunktsionaalne peakate – kahtpidi kantav kapuutsilaadne riideese, mis asendab nii mütsi, salli kui ka kindaid. Viis aastat tagasi alustasin üksinda Telliskivi Loomelinnakus stuudios ja jõudsin väikese pereärini. Praegu on tiimis minu ema Elena ja isa Alexander ning kaks imeandekat rätsepat.
Erialalt olen ehitusinsener, lōpetasin TelTechi. Ülikooli kõrvalt õppisin õmblemist ja viltimist hobina. Hetkel tegelen B’MORi brändi arendusega, olen Fashion Revolution Estonia tiimis, osalen jätkusuutlikkuse projektis nimega Moepööre ja olen täiskohaga väikese poja ema.
Miks tegutsed loomevaldkonnas?
Minu impulsiks on anda inimestele valiku ja probleemi lahenduse võimalus. Suur osa mu loomingust on eritellimus, kus koos kliendiga valime materjalid ja lõike, lähtudes tema värvieelistustest ja keha parameetritest (pikkus, suurus, omapärad). Minu elu- ja loomekogemus näitab, et disainer ei ole ainult ilu- ja rõivalooja, vaid pigem positiivsete emotsioonide kujundaja.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Mul on alati olnud tunne, et soovin oma elu n-ö ökoteemaga siduda. Lapsepōlves öeldi mulle, et olen allergiline sünteetiliste materjalide ja toiduainete vastu, ja alates 3. eluaastast on minu jaoks olnud ainuke võimalus tarbida orgaanilisi ja naturaalseid tooteid. Ülikooli ajal valisin valikaineteks kõik roheinseneeriaga seonduva. Ja valisin ülikooli kõrvalt esimeseks erialaseks töökohaks firma, kus tegelesime Eesti öko-efektiivsete mahtpumpade tootmise ja arendamisega. See oli uskumatu kogemus, mille käigus tekkis tunne, et ma liigun õiges suunas ja teen midagi kasulikku.
Minu jaoks on jätkusuutlik mood nii suhtumine kui ka elustiil. Seega eelistan kasutada oma loomingus looduslikke materjale, mis on ohutult värvitud. Villa puhul on mulle tähtis, et see ei “hammustaks” ega ärritaks. B’MORi põhimõte on see, et meriinoviill on mulesing-free ehk vägivallavaba. Liigume ka zero-waste’i suunas: taaskasutame enda materjalide jääke (näiteks uue meriinovillast chaperon’i valmistamiseks) vōi jagan need laiali Tallinna kunstnikele (lillestuudiod, Eesti Nuku Kunstimaja, sotsiaalmajade kunstitoad, projektile Materjalivoog jne).
Kellele on sinu kaubamärk mõeldud?
Minu jaoks on fookuses inimesed, kes on nōus ja valmis eksperimenteerima. Chaperon’id on unisex aksessuaarid, mida eelistavad entusiastlikud ja aktiivse eluviisiga inimesed. Need, kelle jaoks on tähtis kvaliteet, praktilisus ja mugavus. Kes hoolivad enda tervisest ega tunne ükskõiksust ka looduse suhtes.
Kuidas oled valinud enda brändi esindavad näod?
Kuna tulin moesfääri otse ehistuplatsilt, ei teadnud ma, kuidas asjad Eesti moemaastikul käivad. Esimesele fotosessioonile kutsusin oma hea tuttava Sofia Rednevi, kes oli minu tutvusringkonnas ainuke professionaalne modell. Meie koostöö oli nii tore, et palusin tal tulla minu brändi näoks. Siis ühel päeval sain Johanna Kallasega tuttavaks ja palusin temal sama teha. Minu jaoks on oluline, et mu brändi näol on sarnased väärtused. Minu õnneks neile meeldib see, mida ma loon.
Kuidas sinu tarbija sinuni jõuab? Peamiselt disainilaatadelt. Lisaks on mul Facebookis blogi/grupp ja olen esindatud Solarises Design Hata poes.
On sul loomingulisi eeskujusid?
Kindlasti Elsa Schiaparelli. 7 aastat tagasi elasin Inglismaal ja nägin teleris dokfilmi Elsa elust ja loomingust. Sain teada, et Elsa oli moekunstnik, kes mōtles “kastist välja” ja tōi moodi palju kasulikku. Näiteks oli ta esimene, kes pani riietele lukud, proovis uusi kangaid ja tehnoloogiat, tegi kunsti, mida saab kanda. Tol ajal tegelesin vaid inseneeria projektidega ja olin väga kaugel oma brändi ideest. Pärast Elsast filmi nägemist tekkis mul soov luua ühel päeval midagi nutikat ja funktsionaalset ka enda jaoks.
Lisaks on mind inspireerinud Vivienne Westwood ja Alexander McQueen. Mu enda ostude soovinimekirjas on Prantsuse moetegijad Lutze Huelle ja Jacquemus, Maroko kunstibränd Maison Artc ja jälgin ka Thom Browne’i. Lisaks olen Eesti disaini suur fänn ja soovin, et enda kapis oleks rohkem meie kohalikke brände.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Loodan, et tuleb päev, mil mu looming toob maailmale kasu. Ja minu insenerisüdame suureks unistuseks on liituda mingi jätkusuutliku moeprojekti vōi start-up’iga, et tulevikku paremaks muuta.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.
Name: Marianna Gunja or Mara
Age: 39, but 25 in heart
Location: Tallinn
Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really
Instagram: @noxdies
Marianna, what first pulled you into photography?
You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.
You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?
Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.
What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?
The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!
How do you usually get into the right mindset before a big shoot?
I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location. What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot.
What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?
I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born.
View this post on Instagram
Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.
Studio or shooting on location?
That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?
What has been your most memorable or favourite project so far?
My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected. And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.
View this post on Instagram
Which do you lean towards more – fashion or beauty?
I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations.
Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?
I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.
And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?
There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.
