Foto: Anette Konksi
Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku disaini ja materjalide labori vanemteaduri ja moedisaineri Reet Ausi viisid “Completely Out of Fashion” (Täiesti moest väljas) nimelise dokumentaalfilmi võtted seekord Keeniasse, et kaardistada Euroopast imporditava tarbijajärgse tekstiiliprügi teekonda, sellega kaasnevaid keskkonnaprobleeme, otsimaks võimalikke lahendusi tekstiiliprügi väärtustavaks taaskasutamiseks või ümbertöötlemiseks. Teatavasti on Keenia üks maailma suurimaid kasutatud rõivaste importijaid ning ligi pooled sellest humanitaarabi tähe all maaletoodud riiete massist leiab tee otse prügilasse või maapõue.
Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö (EstDev) poolt toetatud inkubaatorlusprogrammi raames viis Reet Aus läbi kuus kuud kestva inkubaatorlusprogrammi kohalikele naistele, et tugevdada nende disainioskuseid ja inspireerida neid kasutama jääkmaterjale, saates seeläbi kodulinna kogunevaid tekstiilikuhjasid uuesti ringlusse, luues neist silmapaistvad disaintooted.
3. aprillil toimunud moe-etendus oli kõikide kohalike keenialaste jaoks esimene kord oma loomingut avalikkusele näidata ning alustavate disainerite seast paljude jaoks oli see üks elumuutvaid sündmuseid. “Üheks modelliks ja laval kõnelejaks oli kohalik parlamendisaadik ja naiste õiguste eest kostja Esther Passaris, kes pani moeshow raames välja kohalikele disaineritele stipendiumi, et nad saaksid oma haridustee lõpuni viia”, sõnas Reet Aus. “Pilootprojektina läbiviidud disainiõppe programm tõestas, et tekstiiliprügi ja selle taaskasutamise teema aktuaalsus on Keenias väga kõrge, mistõttu me loodame et saame inkubaatoriga jätkata ja muuta regulaarseks”.
Eesti ja Keenia vahelist ringdisaini edendavaid ühispingutusi tugevdab ka EKA ja Keenia Moi ülikooli vaheline akadeemiline koostöö, mis sai alguse 2021. aasta sügisel president Kersti Kaljulaidi visiidi raames Keeniasse. Esimene tudengite grupp EKAst veetis kaks kuud Keenias praktikal, töötades nii tekstiilijäätmete ringlusse saatmisega, kohalike kalatööstusest jäägina ülejäänud kalanahkadega kui ka vähe tööstuslikumal skaalal ühes kohalikus suurimas tekstiilitehases nimega Rivatex.
Projekti tegevust saadab režissöör Jaak Kilmi koos võttegrupiga, kes jäädvustab Aafrikasse sissetoodud tekstilijäätmete teekonda ning toob hiljem vaatajateni inspireerivaid lugusid Keenia naistest, kes viivad läänest saabuva tekstiiliprügi tagasi moeareeenile.
Hispaania kiirmoebränd teatas kaheaastasest loomingulisest koostööst Gallianoga, kelle ülesandeks saab brändi arhiivi “ümberkirjutamine” hooajaliste kollektsioonide kaudu. Esimene tulemus peaks poodidesse jõudma juba 2026. aasta septembris.
Galliano nimi ei vaja moemaailmas pikemat sissejuhatust. Diori-aastatel, 1997. kuni 2011. aastani, kujunes temast üks oma põlvkonna mõjukamaid loojaid. Hiljem jätkas ta Maison Margielas, kuni lahkus sealt 2024. aastal.
Just seetõttu mõjub koostöö Zaraga korraga nii ootamatu kui ka veidi vastuoluline. Ühelt poolt on huvitav näha, mida teeb autor, kelle tugevus on alati olnud kontseptsioon, dekonstruktsioon ja karakter, formaadis, mis eeldab mastaapi, kiirust ja taskukohast kättesaadavust. Teisalt tekitab küsimusi see, kuidas Galliano maailm üleüldse kiirmoe loogikasse mahub — isegi siis, kui pressitekst räägib “arhiivide ümbermõtestamisest” ja loomingulisest jätkusuutlikkusest.
Galliano ise on koostöö suhtes ootusrikas. “Olen väga elevil, sest see ei ole midagi, mida ma oleksin varem teinud. Selles on uudsust, põnevust ja protsessi ennast. Isegi oma tiimile pean ma iga päev meelde tuletama: ei, see ei ole see ega too. Me kirjutame seda lugu uuesti. See on olnud väga lõbus ning mulle tundub, et just praegu on see väga positiivne asi, mida teha — ja loomingulisest vaatenurgast ka tõeliselt jätkusuutlik.”
Zara on viimastel aastatel teinud ridamisi nimekaid koostöid, kuid Galliano lisab sellesse ritta kaalu, mida naljalt ei dubleeri. Portaili ettevaatliku optimismiga võib öelda: pöialt hoiame. Mitte tingimata Zara pärast, vaid selleks, et Galliano suudaks ka siin teha midagi enamat kui järjekordse suure nimega kapselkollektsiooni.
Gabrielle Chaneli kunagine mõte naisest kui päeval röövikust ja õhtul liblikast sai mõned päevad tagasi esitletud kollektsioonis uue elu. Blazy looming liikus praktilisest ja maapealsest kerguse, helgi ja peaaegu ebareaalse õhtuse väljenduseni. Nii sündis tervik, kus CHANELi igapäevane funktsionaalsus ja majale omane fantaasia püsisid haruldaselt heas tasakaalus.
Keskmes oli loomulikult kostüüm, kuid mitte museaalina. Blazy tõi selle tänasesse päeva pehmema hoiaku, nihutatud proportsioonide ja ootamatute materjalikoosluste kaudu: soonikkoed, siidtrikotaaž, bouclé-tviid, helmestatud pinnad ning isegi sillerdavad efektid muutsid tuttava CHANELi silueti liikuvaks, kergemaks ja elusamaks. Arvustusteski on peamiselt esile toodud just seda, kuidas kunagine rangus on asendunud vaba kihilisuse, lahtinööbitud hoiakute ja peaaegu iseenesestmõistetava elegantsiga.
Eriliselt mõjus ka kollektsiooni värvi- ja valguskeel. Pärlmutterjad pinnad, lillelised detailid, sulgjad aktsendid ja muljetavaldavad töövõtted tõid lavale rõõmu, mida CHANELis ei serveeritud efekti pärast, vaid väga teadliku meeleoluna. See oli luksus, mis ei tundunud kinnine ega kauge, vaid kandmiskõlbulik ja tänapäevane. Ka välismeedia luges kollektsioonist välja selge märgi: pärast tugevat debüüti on Blazy nüüd hakanud maja sees päriselt ehitama omaenda CHANELit.
Kõige veenvam ongi ehk see, et Blazy CHANEL ei mõju nostalgilise kummardusena, vaid majana, mis liigub edasi. Vähem tolmu, rohkem elu. Vähem sundi, rohkem sära. Ja praegu näib tõesti, et CHANEL läheb aina paremaks ja paremaks.
Võta hetl ka tutvu kollektsiooniga allolevas videos!
