24. septembril kell 17.30 avab disainer Tarmo Luisk Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) galeriis valgustinäituse „Vähem on vähem”, mis on kantud ületarbimise, majanduskasvu ja rohepöörde vastuoludest.

„Tarbimisest saadav rahulolu muutub ajaliselt aina lühemaks. Vajame pidevalt juurde uusi asju ja värskeid emotsioone. Kui majandus ei kasva on väga halvasti! Ometi toob viimane kaasa plaanedi jätkuva hävitamise,” räägib Luisk sellest, kuidas hakkas tekkima näituse kontsptsioon. „Disainerina olen selle masinavärgi osa ja sõltun sellest. Ma ei suuda tõsiselt võtta neid vähem-on-rohkem-jutte. Vähem on ju vähem. Valge ei ole uus must, must on must.”

Manifesteerimise asemel kõneleb ta näitusel siiski esemete kaudu, mida iseloomustavad lihtsus, polüfunktsionaalsus, emotsionaalsus ja sõltumatus. Nii leiab vaataja näituselt ka mängulisi nimekirju Luisule disainerina praegu olulistest märksõnadest. Suurem osa eksponeeritud objektidest on sündinud paari viimase aasta jooksul ja enamus neist on eksponeeritud esmakordselt.

„Kõiki tooteid ja unikaalesemeid, mida eksponeerin, iseloomustab lihtsus, konstruktsiooniline selgus, võimalikult vähe detaile,” ütleb Luisk. „Teine oluline läbiv teema on traat. Eestis on mitu traadirobotit, milega saab lihtsate vahenditega ägedaid asju teha. Traat on eetiline materjal, sellest saab asju teha ilma jäätmeteta. Traat jookseb ja lõikad seal, kus vaja, midagi ei lähe raisku. Ja metall on ju väga taaskasutatav, vanametalli on kogutud ja ümber töödeldud sajandeid, juba rauaajal sulatati kõiki asju ümber, mis vaja.”

Luisk lisab, et sellele näitusel on kasutatud vähemat hulka materjale ja tehnilisi lahendusi. Seega on väiksem ka jalajälg. Disainitud esemed võivad vaatajale meeldida või mitte, tunduvad huvitavad või ei tundu – maitse asi. Aga funktsionaalsus ja tarbitavus on paigas – Luisu disaineri eetika ei lubakski luua esemeid, mida pole võimalik kasutada.

24. septembril avamisürituse osaks on kunstnikuvestlus Tarmo Luisuga, mis kuulub ka Disainiöö satelliititprogrammi. Näitus ise jääb avatuks 23. jaanuarini 2022.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.