„DeStudio on meil kavas olnud Fotografiska Tallinna avamistest saati – pärast kahte aastat see plaan lõpuks realiseerub. Merila ja Laurits, kes tegid asju alati omamoodi, on andnud suure panuse siinse fotokunsti arengusse. Nende looming on aktuaalne ka täna, mida saame paralleelina tuua praegusesse ühiskonda,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht. Tegemist on 22. näitusega Fotografiska Tallinna näituste põhiprogrammis, mis ühtlasi on teine eestimaine näitus pärast Anna-Stina Treumundi väljapanekut.
DeStudio ise sündis 1992. aasta suvel, mil kaks noort fotograafi Merila ja Laurits jõudsid tõdemusele, et turbulentsetes oludes on olulisim kunstnikena ellu jääda. Selle nimel loodi rühmitus, mis ühtaegu tegi nii kunsti kui reklaami. Nende teosed on lahutamatult seotud tolleaegse ajastuga, kus kõik oli ühiskonnas muutumises ning ümberasetumises – korraga naljakas, brutaalne ja erutav. Näituse kuraator Eero Epner leiab, et ilmselt seetõttu töötaski DeStudio meelsasti kollaažidega, kus tervik on lammutatud osadeks ning üksikud killud pandud kokku ebaloogiliselt ja sürreaalselt. “Tööde teostus on sageli robustne, sagedaseks motiiviks inimese (tihti mõne popstaari) keha, mis võib olla lõhki kistud või erootiliselt paeluv. Ka ülbed formaadid ja irooniline lähenemine olid seotud ajastuga, mil senised hierarhiad lagunesid ning uusi polnud veel kehtestatud,” kirjeldab kuraator.
Antud perioodil oli fotograafia Eestis lükatud omaette nišši, mida kunstinäitustel kuni 90ndate alguseni ei eksponeeritud. Seejärel tungis kunstimaailma terve rida noori fotograafe, kelle looming tegeles värskel, kontseptuaalsel, mängulisel ja jõulisel moel kõikvõimalike ühiskondlike, poliitiliste ning isiklike teemadega. Epneri sõnul tuli siinkohal mängu DeStudio, kes oli üks esimesi läbimurdjaid: „Ootamatu oli juba see, et fotorühmitusena hakati oma töid eksponeerima kunstigaleriis ja -näitustel. Ühtlasi oli DeStudio esimeste fotoautorite seas, kelle töid hakkasid ostma kunstimuuseumid, aktsepteerides seeläbi lõpuks fotograafia kunstivälja osana.”
Näitus „Pohmelus“ on Fotografiska Tallinnas avatud 28. maist kuni sügiseni.
Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal.
Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.
14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“
Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.
Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.
„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.
„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.
Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.