Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatakse 10. detsembril seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt. Näitus hõlmab perioodi möödunud sajandi algusest tänaseni ning näiteid Lorupi ja Lutheri tehaste toodangust Red Dotiga auhinnatud Huumi saunakerise ja Mare Kelpmani loominguni.

“Näituse eesmärk on anda ülevaade Eesti disaini kihtidest, eripärast ja mitmekülgsusest – tõsta esile valik näiteid, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all,” ütleb näituse kuraator Kai Lobjakas.

Kui 20. sajandi alguses oli ühelt poolt oluline industrialiseerimise hoogustumine, siis teiselt poolt olid disaini puudutava keskmes paljuski väikeettevõtted ja töökojad, mille ümber koondusid mitmed 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud kunstnikud. Teise maailmasõja järel muutus oluliseks nende kunstialade roll, mis olid seotud inimese ruumilise keskkonna ja argiümbruse kujundamisega. Eestis oli fookus kergetööstusel: mööblil, valgustitel, klaasil ja keraamikal. Baltimaadest sai Nõukogude Liidu sisevälismaa ja selles oli Eestil oluline roll. Igapäevaelu mugavust sümboliseerivate kaupade ja keskkondadega vahendati võimaluse piires Lääne tarbimisühiskonna ideid Nõukogude Liitu. Siinamas ilmus siin pikka aega ainus nõukogude kodukujundusajakiri Kunst ja Kodu ja toimus ainulaadne eksperimenteerimisele orienteeritud näituste sari „Ruum ja vorm“.

Taasiseseisvumise käigus sündis hulgaliselt uusi algatusi nii ettevõtjate kui ka disainerite poolt. Tänaseks on tekkinud arvestatav uuendusmeelsete disainerite tuumik ja suur huvi kohalike tootjate ja toodangu vastu. “Kuigi tänases Eesti disainipildis on mitmeid sarnasusi sajanditaguse algusega, on see siiski varasemast erinev. Silmatorkavad ja olulised on nende disainerite algatused, kelle toodang on välja kasvanud kontseptuaalsest lähenemisest ja väljakujunenud konventsioonidega mängimisest,” ütleb Kai Lobjakas. “Kõigi eksponeeritud ja ka eksponeerimata nähtuste taga on terved maailmad, mis alles ootavad põhjalikumat avamist ja käsitlemist, et neist saaksid peatükid Eesti disaini ajaloos.”

Näituse sisse on planeeritud projektiala, mis võimaldab eksponeeritud teemasid laiendada vestluse, loengute ja teiste formaatide kaudu. Näitusel on võimalik tutvuda ka eesti disaini tutvustava kirjandusega.

Näitus on külastamiseks avatud 10. detsembrist. Muuseumi külastuse ajal tuleb kanda maski ning kinni pidada 2+2 reeglist.

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.

Kai kunstikeskuse sügishooaja avab Mėta Valiušaitytė (FR/LT) kureeritud näitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, mis on avatud 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja. 

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Uuri näituse kohta lisa kai.center.