Erik Johansson on noor 35-aastane kunstnik, kes ühendab oma loomingus fotograafia ja unistamise. Vaatajale pakub näitus võimaluse mõelda, kuidas seostub fotodel kujutatu tema soovide ja vabadusjanuga. Johansson on kui võlur, kes suudab luua äratundmisrõõmu, aga samas jätab ruumi ootamatusteks. Helgete looduslike üllatuste loomise taustal on ka Johanssoni lapsepõlv, mil ta kasvas üles Rootsis Götene lähistel talus. Kunstniku loomingulised eeskujud on Salvador Dalí ja René Magritte ning sürrealistidele iseloomulikult keerab Johanssongi vaataja ootused pea peale, pannes kahtlema, mida me tegelikult piltidel näeme.
Erik Johansson on öelnud, et isegi kui maailmad, mida ta loob, on tihti võimatud, siis soovib ta tekitada tunde, et need võivad ikkagi eksisteerida. Fotograaf alustab iga projekti joonise visandamisega, misjärel valmistab ta vajalikud dekoratsioonid ja leiab sobiva võttepaiga. Seejärel pildistab kunstnik kõik fotol olevad detailid üles ning digikollaažina muutuvad jutustused piltideks. “Need on minu lood maailmadest, mis ühtaegu eksisteerivad ja ei eksisteeri. Need on pildile püütud hetked reaalsetest sündmustest, näitamaks vaatajale, mis tunne on neis viibida. See on lähivaade minu reaalsusele,” selgitab fotograaf oma loomemaailma.
“Erik Johanssoni võlumaailm mängib vaataja meeltega. Fotod näitusesaalis viivad külastajad muinasjutulisse paika, kus on kõik võimalik. Ometi võib juhtuda, et piltide algne tähendus muutub, kui neid pikemalt silmitsema jääda. Kunstnik põimib kaasaegse ühiskonna võlusid ja valusid fantaasiarohketesse detailidesse – ilmvõimatuna näivad stseenid paistavad aga realistlikena,” kirjeldab näituse olemust Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht. “Pildivõlurina kasutab Johansson visuaalset keelt, mis kõnetab nii noori kui vanu ja pakub samas erinevaid võimalusi nähtu tõlgendamiseks. Nii nagu väljapaneku pealkiri ka lubab, näitus viib külastajad sõna otseses mõttes ääretagustesse paikadesse,” jätkab Loorents.
Heida näitusele pilk peale allolevas galeriis!
Erik Johanssoni näitus “Ääretagused paigad” on Fotografiskas avatud 25. septembrist 17. jaanuarini. Fotograaf on tulnud näituse avamiseks ka Eestisse ja huvilistel on võimalik osaleda erituuridel.
Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal.
Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.
14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“
Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.
Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.
„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.
„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.
Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.