Foto: Felix Laasme
“Olen mõtteid makrameerõivastest mõlgutanud juba tubli mitu aastat,” räägib GUILDi peadisainer Joan Hint, “Ja kui Mary ühel ilusal suvepäeval teatas, et soovib, et EV100 puhul valmistaksin kleidi talle just mina, siis oli selge – ehk ongi aeg küps, et too pikaaegne unistus ellu viia?
Meil on Maryga olnud varasemalt nii mõnigi sügavam vestlus, mille põhjal oleme võinud ära tunda, et on paljutki, mis meid ühendab. Sügav side loodusega ja mure selle kestmajäämise pärast, huvi iidsete tsivilisatsioonide vastu, suhe iluga, mis lubab näha kõikjal alati potensiaali ning katkematu soov, et maailm, kus me elame, oleks parem paik kõigi jaoks. Ta jagas minuga veel mõnda märksõna nagu kartmatus, avatus, spirituaalsus, tugevus, sensuaalsus, ilu, kotkad, rongad ja draakonid ning andis mulle seejärel täiesti vabad käed. Naiselt, keda ma tema tulisuse ja tehtud projektide tõttu väga hindan ja kes on varasemalt kandnud vaid suuri nimesid nagu Oscar de la Renta ja Prada või üldse udupeent vintaaži, kõlas säärane pakkumine vägagi ahvatlevalt ja samal ajal, ka aukartustäratavalt.
Kui ma käisin talle välja mõtte mustast, salapärasest makrameekleidist, oli Mary kohe võlutud. Ta käis Gildimajas, andis oma kõikvõimalikud mõõdud ning disainimisprotsess võis alata. Mediteerisin ja vaigistasin meelt, et loomingul oleks ruumi, kuhu tulla. Visioon tuli. Seejärel võtsin paberi ja tõdesin – ma ei suuda seda joonistada! Kuidas sa disainid midagi, mille tehnikat sa ei tunne? Järelikult tuleb selgeks teha! Ja kui kursuseid pole kohe varnast võtta, õpid ise ja nii ma vaatasingi, ööd ja päevad õppefilme erinevatest sõlmimistehnikatest. Pilt selgem, kandsin Mary mõõdud üle mannekeenile, kelle seljas hoomasin vormi ja mõõte oluliselt paremini kui paberil.
Pidevalt nuputades, kust ja kuidas nöörid ja sõlmed üldse kulgeda saavad, tegin käepärase takupaelaga ümber mannekeeni vähemalt 4 erinevat mustrivarianti kuni viimaks visuaalse tulemusega rahul olin ja ka tehniliselt seda võimalikuks pidasin. Kleidi keskkohta said kaunistama metsarahvale kohased lehemotiivid ning iga tšakra ehk energiakeskus peenkehal sai oma väepunkti. Varrukad ja seelikuosa panin paberile visualiseerides end Maryna – tippisin kikivarvukil mööda tube ja kõrvutasin iseennast muudkui samale pikkusele krutitud mannekeeniga. Kujutlesin kätlemise hetke ning tajusin – kui palju väge annaksid just sellele kandjale põlisameerikalikud narmad varrukate otsas! Läbi selle nägemuse juba avalduski šamanistlik, sõdalase vaim,” kirjeldab Joan.
Õige meistri leidmine, kes suudaks aga säärase visiooni ellu viia ja ka kvaliteetselt teostada, oli omaette kogemus. “Muidugi ma lootsin leida mõnd meistrit Eestist, kellega külg külje kõrval see kleit valmis punuda. Säärast meistrit aga leidmata, otsisime edasi ja nõnda mitmeid kuid – lähiriikidest Lääne-Euroopani, Lõuna-Ameerika ja kaugete mandrite ja Austraaliani välja, kust viimaks leidsimegi makrameepunuja Denisse M. Vera, kellega klappis koheselt ja kes oli disaini tehnilisest võimalikkusest rabatud,” vestab Joan. “See mõjus julgustavalt.”
Ta lisab: “Edasi läks nagu lepase reega – valisime materjalid ning Denisse lasi Austraalias kätel käia. Olime pidevas suhtluses, ajavahe tõttu nii hilja öösiti kui varahommikuti. Rätsepatöös äärmiselt vajalikke vaheproove me teha ei saanud ning Mary viibis nii või naa ise üldse Prantsusmaal. Ütleme nii, et ärevus oli päris suur ja selle kõige kõrvalt oli ka terve bränd Steniga juhtida.
Kui kleiti esimest korda Tallinnas Mary seljas nägin, ei saanud ma üle pika aja sõnu suust – see istus nagu valatult! Tegime peene alusseeliku alla ja kõik passis omavahel laitmatult. Kui oleks midagigi nihkesse läinud, siis säärase tehnika puhul uut kleiti me enam teha poleks jõudnud.”
Erilises tehnikas valminud kleidile kulus täpselt 850 meetrit nööri, 5, meetrit šifooni, 85 tundi sõlmimiseks, teist sama palju disainimiseks ning koos meistri otsingutega kokku lligikaudu 200 töötundi.
Omapärast kleiti said täiendama ka erilised kingad, mis olid valmistatud spetsiaalselt antud ürituseks hinnatud Austria kingameistri Carolin Holzhuberi poolt, kes on seni nõustunud koostööd tegema vaid maailma tipptegijatega – nagu nt äärmiselt innovaatilise Iris van Herpeniga. Mustast nahast kingad said kaaslaseks 15-sentimeetrised vasest kontsad, mis sümboliseerivad võrdusmärgina inimeste vahelist võrdsust. “Me oleme kõik inimesed ning me kõik väärime vaid parimat. Konfliktid ei ole vajalikud, kuid me tõesti peame õppima teineteist austama, armastama ja abistama, et kujuneda ühiskonnaks, kus kõik on võimalik ja kõik on võrdsed,” sõnas kingameister.
Ka väikesed detailid olid üdini läbimõeldud – sõrmused pärinesid Mary Jordani enda kogust ning kõrvarõngasteks valis Joan Hint Hollandi juveelikunstnik Monocraffti paganistlikud roosast kullast ehted, mida saab peatselt soetada ka GUILDi uuest, Laial tänaval avatavast esinduspoest. “Nagu Holzhuberigagi, olen olnud ka Monocraffti looja ja peadisaineriga aastaid soojades suhetes. Kõik, mida elus teeme, mängib üks päev rolli,” sõnab Hint.
Palju pilke püüdnud ridikül, mis kandis sõnumit VÕRDSED, oli aga Mary Jordani enda idee. “Imetlusväärne, millise mängulisuse ja kergusega ta poliitiliselt vajalikke sõnumeid kommunikeerib. Ja olgem ausad – originaalne ka, kas keegi on üldse varem midagi säärast teinud? See oleks auväärt, kui oleks,” märgib Hint.
Ka soeng ja meik saavad sõnumit kanda. “Ma olen alati võlutud olnud Ellen Walge loomulikult mõjuvast jumestuskunstist ning kuigi see ei tulnud piltide pealt välja, said peokülalised nautida ka Mary silmade ümber kumavaid avatarilikke täpikesi,” kirjeldab Joan. “Samal ajal peegeldas tema soeng Põhjala valküürilikku sõdalasvaimu ning säärases punumiskunstis olen alati usaldanud imelist Kati Vaikret.”
“Praegu olen lihtsalt väga tänulik, et kõik õnnestus. Mul on hea meel, et Mary tundis end võitmatu ja kaunina, et see kleit meeldis nii meie inimestele kui ka välismaalastele ja sai mitmel korral märgitud kui üks kaunemaid kleite vastuvõtul. Ja ennekõike, on mul eriti hea meel, et selle kiitsid heaks ka mu enda rätsepad ja gildikaaslased, kes kogesid närvikõdi kõrvalt ning kes andsid endast parima, et luua üheskoos ka peenest kašmiirvillast imetabane ülikond Mary abikaasa Eerik-Niiles Krossile.”
Vaata galeriist, kuidas kulges kleidi valmimise protsess ning milline sai Kõue mõisas jäädvustatud lõpptulemus!
Larissa Kondina esitleb Mekoome nime all aastatel 2025–2026 käsitsi kootud kampsuneid, milles põimuvad intuitiivne värvikasutus, erinevad tekstuurid ja loomisrõõm. Pärast aastaid ateljeetööd on disainer naasnud kudumise juurde, kasutades muu hulgas lõngajääke ja üles harutatud rõivaid. Iga kampsun sünnib justkui maal, mille lõplikku ilmet kujundavad materjal ja loominguline vabadus.
Kairi Getmani loomingus kohtuvad pikaajaline rätsepatöö kogemus, universaalsed lõiked ja loodusvärvidega töödeldud tekstiilid. Tema kollektsioonis annavad kangastele iseloomu muu hulgas kuusekäbid ja tammelehed, samal ajal kui taaskasutatud materjalid suunavad rõivaste konstruktsiooni ja detailide kujunemist. Tulemuseks on vaoshoitud, ent tekstuuririkkad rõivad, milles praktiline kantavus ja kunstiline terviklikkus teineteist täiendavad.
Hannes Rüütel toob omanimelise brändiga lavale nostalgilise alatooniga kaasaegse moe. 2020. aastal meestemoebrändina alustanud ja 2022. aastal Hõbenõelaga pärjatud disainer esitles tänavu kevadel Riia moenädalal ka oma esimest naistekollektsiooni. Tema loomingut iseloomustavad kergelt androgüünne käekiri, isiklikest mälestustest lähtuvad ideed ning Eestis väikestes kogustes valmistatud kvaliteetsed rõivad.
Stella Runneli juhitud Stella Soomlais tähistab tänavu 15. tegutsemisaastat, jätkates ringdisaini põhimõtete arendamist. BrändiTelliskivi stuudios valmivad kotid ja aksessuaarid on loodud kestma, olema parandatavad ning leidma vajadusel uue kasutuse. Iga kott kannab oma numbrit ja valmistaja nime, rõhutades brändi arusaama disainist, mille eluiga mõõdetakse hooaegade asemel põlvkondades.
Moeetendus DOM – disain on moes toimub 28. septembril. Piletid on müügil Fientas. Uuri lisa Disainiöö kodulehelt.
“Selleaastane BRUNO konkurss paistab silma küpsete ja läbimõeldud toodete poolest, eriti elukeskkonna kategoorias. Need ei ole hetkelised mõttevälgatused, vaid disainid, mis lähtuvad inimeste tegelikest vajadustest, ergonoomikast ja vastutustundlikust materjalikasutusest. Kõiki töid ühendab tugev keskkonnateadlikkus – see on saanud uueks kvaliteedimärgiks,” ütles Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liidu endine president, BRUNO auhinna üks ellukutsujaist ja Disainiöö peakorraldaja.
Eesti tootedisaini kõrget taset tõi esile ka žürii. “Eesti disainis on huvitav pinge: traditsioon ilma nostalgiata ja tehnoloogia ilma materiaalsust tingimata kaotamata,” kommenteeris žüriiliige Jaume Domenech, Saksamaa disainiekspert ja mööblifirma Vitra asepresident.
„On selgelt näha, et Eesti disain on väga läbimõeldud ja hingestatud. Kui mõelda väga heade toodete peale, siis seisneb võti reaalsete probleemide loomingulises lahendamises. Innovatsioon on meeletult oluline, kuid seda peab teostama nõnda, et tootel oleks ka reaalne võimalus toimida ja olukorda parandada,“ lisas Terry McStea, Briti disaini- ja innovatsioonispetsialist.
„Eesti disain on väga huvitavas kohas. Meil on väike, kuid aina tugevamaks muutuv disainikogukond ja järjest rohkem näiteid sellest, et Eesti disain suudab konkureerida ka rahvusvahelisel turul. Meie üheks tugevuseks pean oskust ühendada funktsionaalsus, puhas esteetika ja leidlikkus. Samuti annab meie väiksus teatava eelise. Disainerid peavad tihti olema korraga nii loojad kui ka ettevõtjad. See tähendab, et disain ei jää ainult kontseptsiooni tasandile, vaid peab suutma päriselt toimida – tootmises, turul ja kasutaja käes,“ rääkis BRUNO žüriiliige Margot Vaaderpass, WOH stuudio looja ja disainer.
2026. aasta BRUNO nominendid on:
Elustiilitoote disaini kategoorias:
Elukeskkondliku toote disaini kategoorias:
Insenertehnilise toote kategoorias:
Lisaks tunnustatakse silmapaistvat panust Eesti disaini BRUNO Elutöö auhinnaga.
