Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval üllatas kodumaine rõivamärk GUILD oma esimese õhtukleidiga, mida kandis kunstnik ning värske liikumise VÕRDSED algataja, Mary Jordan. Kleit, mis pälvis tähelepanu nii meil kui võõrsil, oli tavapärase õmblustöö asemel valmistatud hoopis iidses sõlmimistehnikas.

“Olen mõtteid makrameerõivastest mõlgutanud juba tubli mitu aastat,” räägib GUILDi peadisainer Joan Hint, “Ja kui Mary ühel ilusal suvepäeval teatas, et soovib, et EV100 puhul valmistaksin kleidi talle just mina, siis oli selge – ehk ongi aeg küps, et too pikaaegne unistus ellu viia?

Meil on Maryga olnud varasemalt nii mõnigi sügavam vestlus, mille põhjal oleme võinud ära tunda, et on paljutki, mis meid ühendab. Sügav side loodusega ja mure selle kestmajäämise pärast, huvi iidsete tsivilisatsioonide vastu, suhe iluga, mis lubab näha kõikjal alati potensiaali ning katkematu soov, et maailm, kus me elame, oleks parem paik kõigi jaoks. Ta jagas minuga veel mõnda märksõna nagu kartmatus, avatus, spirituaalsus, tugevus, sensuaalsus, ilu, kotkad, rongad ja draakonid ning andis mulle seejärel täiesti vabad käed. Naiselt, keda ma tema tulisuse ja tehtud projektide tõttu väga hindan ja kes on varasemalt kandnud vaid suuri nimesid nagu Oscar de la Renta ja Prada või üldse udupeent vintaaži, kõlas säärane pakkumine vägagi ahvatlevalt ja samal ajal, ka aukartustäratavalt.

Kui ma käisin talle välja mõtte mustast, salapärasest makrameekleidist, oli Mary kohe võlutud. Ta käis Gildimajas, andis oma kõikvõimalikud mõõdud ning disainimisprotsess võis alata. Mediteerisin ja vaigistasin meelt, et loomingul oleks ruumi, kuhu tulla. Visioon tuli. Seejärel võtsin paberi ja tõdesin – ma ei suuda seda joonistada! Kuidas sa disainid midagi, mille tehnikat sa ei tunne? Järelikult tuleb selgeks teha! Ja kui kursuseid pole kohe varnast võtta, õpid ise ja nii ma vaatasingi, ööd ja päevad õppefilme erinevatest sõlmimistehnikatest. Pilt selgem, kandsin Mary mõõdud üle mannekeenile, kelle seljas hoomasin vormi ja mõõte oluliselt paremini kui paberil.

Pidevalt nuputades, kust ja kuidas nöörid ja sõlmed üldse kulgeda saavad, tegin käepärase takupaelaga ümber mannekeeni vähemalt 4 erinevat mustrivarianti kuni viimaks visuaalse tulemusega rahul olin ja ka tehniliselt seda võimalikuks pidasin. Kleidi keskkohta said kaunistama metsarahvale kohased lehemotiivid ning iga tšakra ehk energiakeskus peenkehal sai oma väepunkti. Varrukad ja seelikuosa panin paberile visualiseerides end Maryna – tippisin kikivarvukil mööda tube ja kõrvutasin iseennast muudkui samale pikkusele krutitud mannekeeniga. Kujutlesin  kätlemise hetke ning tajusin – kui palju väge annaksid just sellele kandjale põlisameerikalikud narmad varrukate otsas! Läbi selle nägemuse juba avalduski šamanistlik, sõdalase vaim,” kirjeldab Joan.

Õige meistri leidmine, kes suudaks aga säärase visiooni ellu viia ja ka kvaliteetselt teostada, oli omaette kogemus. “Muidugi ma lootsin leida mõnd meistrit Eestist, kellega külg külje kõrval see kleit valmis punuda. Säärast meistrit aga leidmata, otsisime edasi ja nõnda mitmeid kuid – lähiriikidest Lääne-Euroopani, Lõuna-Ameerika ja kaugete mandrite ja Austraaliani välja, kust viimaks leidsimegi makrameepunuja Denisse M. Vera, kellega klappis koheselt ja kes oli disaini tehnilisest võimalikkusest rabatud,” vestab Joan. “See mõjus julgustavalt.”

Ta lisab: “Edasi läks nagu lepase reega – valisime materjalid ning Denisse lasi Austraalias kätel käia. Olime pidevas suhtluses, ajavahe tõttu nii hilja öösiti kui varahommikuti. Rätsepatöös äärmiselt vajalikke vaheproove me teha ei saanud ning Mary viibis nii või naa ise üldse Prantsusmaal. Ütleme nii, et ärevus oli päris suur ja selle kõige kõrvalt oli ka terve bränd Steniga juhtida.

Kui kleiti esimest korda Tallinnas Mary seljas nägin, ei saanud ma üle pika aja sõnu suust – see istus nagu valatult! Tegime peene alusseeliku alla ja kõik passis omavahel laitmatult. Kui oleks midagigi nihkesse läinud, siis säärase tehnika puhul uut kleiti me enam teha poleks jõudnud.”

Erilises tehnikas valminud kleidile kulus täpselt 850 meetrit nööri, 5, meetrit šifooni, 85 tundi sõlmimiseks, teist sama palju disainimiseks ning koos meistri otsingutega kokku lligikaudu 200 töötundi.

Omapärast kleiti said täiendama ka erilised kingad, mis olid valmistatud spetsiaalselt antud ürituseks hinnatud Austria kingameistri Carolin Holzhuberi poolt, kes on seni nõustunud koostööd tegema vaid maailma tipptegijatega – nagu nt äärmiselt innovaatilise Iris van Herpeniga. Mustast nahast kingad said kaaslaseks 15-sentimeetrised vasest kontsad, mis sümboliseerivad võrdusmärgina inimeste vahelist võrdsust. “Me oleme kõik inimesed ning me kõik väärime vaid parimat. Konfliktid ei ole vajalikud, kuid me tõesti peame õppima teineteist austama, armastama ja abistama, et kujuneda ühiskonnaks, kus kõik on võimalik ja kõik on võrdsed,” sõnas kingameister.

Ka väikesed detailid olid üdini läbimõeldud – sõrmused pärinesid Mary Jordani enda kogust ning kõrvarõngasteks valis Joan Hint Hollandi juveelikunstnik Monocraffti paganistlikud roosast kullast ehted, mida saab peatselt soetada ka GUILDi uuest, Laial tänaval avatavast esinduspoest. “Nagu Holzhuberigagi, olen olnud ka Monocraffti looja ja peadisaineriga aastaid soojades suhetes. Kõik, mida elus teeme, mängib üks päev rolli,” sõnab Hint.

Palju pilke püüdnud ridikül, mis kandis sõnumit VÕRDSED, oli aga Mary Jordani enda idee. “Imetlusväärne, millise mängulisuse ja kergusega ta poliitiliselt vajalikke sõnumeid kommunikeerib. Ja olgem ausad – originaalne ka, kas keegi on üldse varem midagi säärast teinud? See oleks auväärt, kui oleks,” märgib Hint.

Ka soeng ja meik saavad sõnumit kanda. “Ma olen alati võlutud olnud Ellen Walge loomulikult mõjuvast jumestuskunstist ning kuigi see ei tulnud piltide pealt välja, said peokülalised nautida ka Mary silmade ümber kumavaid avatarilikke täpikesi,” kirjeldab Joan. “Samal ajal peegeldas tema soeng Põhjala valküürilikku sõdalasvaimu ning säärases punumiskunstis olen alati usaldanud imelist Kati Vaikret.”

“Praegu olen lihtsalt väga tänulik, et kõik õnnestus. Mul on hea meel, et Mary tundis end võitmatu ja kaunina, et see kleit meeldis nii meie inimestele kui ka välismaalastele ja sai mitmel korral märgitud kui üks kaunemaid kleite vastuvõtul. Ja ennekõike, on mul eriti hea meel, et selle kiitsid heaks ka mu enda rätsepad ja gildikaaslased, kes kogesid närvikõdi kõrvalt ning kes andsid endast parima, et luua üheskoos ka peenest kašmiirvillast imetabane ülikond Mary abikaasa Eerik-Niiles Krossile.”

Vaata galeriist, kuidas kulges kleidi valmimise protsess ning milline sai Kõue mõisas jäädvustatud lõpptulemus!

SaveSave

23. veebruar on traditsiooniliselt pühendatud Eesti disainile. Juba 11. korda tähistatakse Eesti disaini päeva, mille raames kutsub Eesti Disainerite Liit üles tutvuma disainiharidusega, uudistama avatud stuudiotes, osalema töötubades ning märkama enda ümber Eesti disainerite loomingut. 

Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva on sümboolne hetk rääkida Eesti loovusest, identiteedist ja disaini rollist ühiskonna kujundajana. Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova rõhutab kvaliteetsete toodete ja lahenduste rolli: “Kohaliku disaini toetamine on praegu olulisem kui kunagi varem: see tugevdab korraga nii majandust, kultuuri kui ka ühiskonna säilimis- ja vastupanuvõimet.”

Rahvusvaheliste korporatsioonide eelistamise asemel saab igaüks panustada kohaliku kultuuri kestvusesse läbi kodumaise kauba soetamise ning siinsete teenuste tarbimise. “Eesti disainiettevõtted tegutsevad väikese turu tingimustes, kus iga ost ja tellimus aitab hoida elus kohalikke stuudioid, töökohti ja oskusi. See on otsene investeering majandusse, mis jääb siia – mitte globaalsetesse tarneahelatesse,” võtab Gurjanova kokku vajaduse panustada siinsetesse ettevõtetesse.

Disaineri amet tähendab põhjalike teadmiste, praktiliste oskuste, spetsiifiliste töövahendite käsitluse oskuste, protsessijuhtimise, materjali-alaste eriteadmiste, kultuurilise konteksti ja klientuuri psühholoogia tunnetamise kombinatsiooni. Disaineri karjäärile paneb märgilise aluse erialast õpet pakkuv kõrgkool, kus kogenud juhendajate käe all saab lisaks teadmiste omandamisele ka eksperimenteerida ning luua uuenduslikke lahendusi.

Eesti disaini päev on küll üks kord aastas – 23. veebruaril – kuid temaatiline programm on laotatud pikema perioodi peale, et publik saaks külastada mitmeid stuudioid. Erinevatel päevadel avavad oma töökoja uksed erinevate valdkondade disainerid. Näiteks PUHU tegeleb maailmas üha haruldasemaks muutuva klaasipuhumisega, IKIGI loob uuskasutatud materjalidest tarbemärkmikke ning tutvustab kliistiirpaberi valmistamist. Ehtekunstnikud ja -disainerid Krista Lehari ning Birgit Skolimowski näitavad oma loomingulist tööruumi, mis asub legendaarses ja ajaloolises ehtekunstnike majas aadressil Hobusepea 2. 

Tippkvaliteeti pakkuv rõivabränd Guild kutsub kõiki külla tutvuma mõõduülikonna kontseptsiooniga. Reet Aus ja Stella Soomlais on asutanud uue stuudipoe ning koos mitmete disaineritega toimub vestlusring ja melu. Eesti Disaini Maja kui ainuke 100% kohalike brändide loomingut pakkuv pood terves maailmas kutsub disainiga tutvuma pidulikuma meeleolu saatel. Ning Solaris keskuses avatakse disainikoolide väljapanek, mis jääb avatuks kuni 15. märtsini.

Tutvu programmiga siin! 

Eesti disainkudumite bränd Ärni Blum avas hiljuti Telliskivi Loomelinnakus oma esimese minimalistlikult luksusliku stuudiopoe. “Tagasi vaadates pean end aegajalt näpistama, et mõista, kui suureks Ärni tänaseks kasvanud on,” ütleb Portailile oma teekonda jagav moemärgi looja ja disainer Johanna Paiste.

Johanna kirg ja hobi on alati olnud kudumine, kuid plaani oma kudumisbrändi luua tal ei olnud. “Tegime mulle 2017. aastal sõbranna tungival soovitusel sotsiaalmeedia kontod. Ta arvas, et minu kudumitele võiks huvilisi olla,” meenutab naine. Ja huvilisi tuli tõepoolest palju.

Kodukootud katsetustest luksuskudumiteni

Alguses oli kõik väga kodukootud. Johanna tegutses NirgiWabriku nime all, mis oli naljaga pooleks tehtud väike ettevõtmine. Aja jooksul kasvas aga kudumisfänni huvi keerukamate ja põnevamate lahenduste vastu ning loomesse jõudsid kampsunid ja muud rõivad.

Kuus aastat tagasi, kui perre sündis teine laps, pidi Johanna otsustama, kas lõpetada tegevus või otsida abilisi. Ennast tundes, ei suutnud ta kudumisest loobuda. “Mõtlesin, et proovime edasi minna ja nii hakkas lumepall veerema. Tulid kudujad, edasimüüjad ja asi muutus tõsisemaks.”

NirgiWabriku läbis rebrändingu ja ellu tärkas Ärni Blum, mis sai nime Johanna vanaisa järgi. Brändi keel muutus selgemaks, identiteet tugevamaks ja suund küpsemaks. Kuid käsitöö, ajatus, materjalide kvaliteet ja teadmine, et kudum on päriselt väärtuslik, on jäänud. “Kõik on tulnud orgaaniliselt entusiasmi, järjepideva töö ja armastuse läbi,” ütleb naine. Tänaseks on suurest kirest kudumise vastu kasvanud omanäoline Eesti bränd, millel on tootmisstuudio Saaremal ja nüüd ka stuudiopood pealinna loomelinnakus.

Ruum, kus kohtuvad avarus ja inspiratsioon

Johanna unistas salamisi oma stuudiopoest aastaid. Püsikliendid olid juba pikka aega soovinud temaga kohtuda, et loomingut selga proovida, valida materjale, arutada erimõõte. “Varem pidin leidma loovaid lahendusi ja kohtuma mujal. Kui neid kohtumisi tekkis üha rohkem, sain aru, et nüüd on aeg,” ütleb Johanna.

Soov oli luua mitte lihtsalt pood, vaid koht, kus inimesed tulevad kokku ja kogevad midagi erilist. Kui ta Telliskivis asuvat ruumi nägi, tekkis äratundmine ja miski muu ei tundunud enam õige. “Siin liikudes annab keskkond energiat ja inspiratsiooni. See on elus ja loov, täpselt nagu soovin, et Ärni oleks.”

Kuldse kesktee otsingul

Suurim rõõm kogu sel teekonnal on Johanna sõnul Ärni Blumi fännid – inimesed, kes austavad ja hindavad seda, mida ta teeb. “Eriti liigutav on, kui klient tuleb poodi tagasi ja jagab, kuidas komplimendid on garanteeritud,” ütleb disainer.

Ettevõttega kaasnevad ka omad väljakutsed. Johanna tõdeb, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole ettevõtte juhtimine kerge. Tema südameasjaks on jätkusuutlikkus ja tellimuspõhine tootmine, tellimuste arv on aga ületanud füüsilised võimekused. “Otsime kuldset keskteed, kuidas kasvada suuremaks nii, et kliendid oleksid rahul, kvaliteet kompromissitu, tootmine eetiline ja jätkusuutlik ning samaks ei põleks me ise läbi,” räägib Johanna. Oma asja ajamine on õpetanud, et kasv ei tähenda alati kiiremini liikumist, vaid targemaid otsuseid.

Tulevikku vaadates on Johanna soov viia Ärni lugu ka Eestist kaugemale. “Kui meie tootmisvõimekus on stabiilne, unistan alustada ekspordiga. Usun unistamisesse ja manifesteerimisse, tuleb uskuda endasse ja teha oma asja,” on Johanna sõnad.

Ärni Blumi stuudiopood ootab külalisi Telliskivi Loomelinnakus T-R kell 11–18 ja L 11–15.