Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

Veebruari teises pooles jõuab Kai kunstikeskuse kinos vaatajateni Sirje Runge kureeritud filmiprogramm, mis on loodud dialoogis tema isikunäitusega „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“. Filmid linastuvad neljal õhtul – 14. ja 15. ning 21. ja 22. veebruaril. Kõik seansid algavad kell 18.00 ning moodustavad osa näituse publikuprogrammist.

Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.

Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.

Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.

Fotografiska Tallinn häälestub muusikalainele ning avab sel nädalal fotograafia suurmeistri Anton Corbijni retrospektiivnäituse. Corbijni äratuntav visuaalne keel on jõuliselt kujundanud nüüdisaegset muusikakultuuri – kunstniku viit loomekümnendit käsitlev näitus toob kokku portreed artistidest nagu Depeche Mode, U2, David Bowie, The Rolling Stones ja paljud teised.

Jaanuarikuu lõpu lähenedes täitub Fotografiska näitusemaja mitmeks kuuks muusikaga – laupäevast, 24. jaanuarist avaneb Hollandi päritolu, ent poole sajandi jagu rahvusvahelise muusikamaailma visuaalset keelt tüürinud foto- ja videokunstniku Anton Corbijni suurnäitus. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mis seob väljapaneku kohaliku muusika- ja kultuurimaastikuga läbi erituuride, filmilinastuste ning erikontsertide.

Legendaarse fotograafi suur ülevaatenäitus „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi, tähistades ühtaegu ka Corbijni 70. juubelit. Tema ainulaadne visuaalne käekiri on jäädvustanud tohutu hulga mõjukaid muusikuid – ajatud portreed, albumikaaned ja bändifotod on kinnistanud Corbijni rolli selles, kuidas maailm muusikat ja artiste näeb. Mitmekülgne ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik on lisaks fotograafiale tegutsenud ka muusikavideote ja mängufilmide vallas, laiendades oma käekirja liikuvasse pilti ja narratiivi.

Enam kui 150 teosest koosneva retrospektiivi kaudu avaneb ehe ja erakordne, corbijnilikult hämar-müstiline portreemaailm, millest vaatavad vastu muusikamaailma suurkujud nagu Bono, Nirvana, Coldplay, Nick Cave, Prince, Annie Lennox, Dave Gahan, Martin Gore, Lenny Kravitz, Slash ja paljud teised. Fotodelt leiab ka filmitööstuse ikoonilisi tegelasi – näiteks Clint Eastwoodi, Cameron Diazi ja Willem Dafoe – ning tuttavlikke nägusid popkultuurist ja ühiskondlikust elust, nagu Kate Moss, Nelson Mandela ja Ai Weiwei. Lisaks fotodele on näitusele loodud suur visuaalne muusikatuba, mis annab võimsa, 360-kraadise vaate Corbijni videograafiale – muusikavideotele, mille saatel on sirgunud mitu põlvkonda. Näituse on Fotografiska kureerinud koostöös Anton Corbijniga.

Fotografiska näituse avamise puhul viibib Tallinnas ka Corbijn ise. Teda saab kuulda nii reedel, 23. jaanuaril toimuval näituse avapeol kui laupäeval, 24. jaanuaril toimuval Muusikanõunike taskuhäälingu avalikul salvestusel. Avanädala puhul külastab Eestit ka ansambel Brainstorm, keda Corbijniga seob aastatepikkune koostöö ning kelle portree on spetsiaalselt lisatud ka Fotografiska Tallinna näitusesaali. Brainstormi saab näituse avamise aegu kuulata näiteks neljapäeval, 22. jaanuaril toimuval Fotografiska taskuhäälingu avalikul salvestusel, kus bändiga vestleb Tallinn Music Weeki ja Station Narva  kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.

Näitus „Corbijn, Anton“ on Fotografiska Tallinnas avatud 24. jaanuarist 30. aprillini 2026. Uuri näituse ja publikuprogrammi kohta lisa Fotografiska kodulehelt.