Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.