Kinomaastikul on alati olnud filmid, mis loovad trende – enim just moetööstuses. Kinolinale jõuab aastas tuhandeid filme, kuid vaid mõned üksikud omavad tööstusharudele uskumatut mõju. Olgu selleks filmis nähtud riideese, tsitaat või värvitoon – ei möödu isegi aastat ja moetööstus paiskab turule enda versiooni. 

Järgnevalt loetleme üles 6 ajaloolise tähtsusega filmi, mis muutsid moetrende ning pakuvad veel tänagi meile omajagu inspiratsiooni.

“Hommikueine Tiffany juures” (1961)

Audrey Hepburn oli juba enne filmi produktsiooni üheks kaunimaks Hollywoodi moeikooniks, kuid 1961. aastal, kui film jõudis üle kogu maailma kinolinadele, intensiivistus moemaailma huvi just tema vastu. Kuigi filmis kasutatud kostüümid ning kleidid oli valitud tuntud moeloojatelt, siis esemete omavaheline kombineerimine ning värvitoonide kasutamine lõi täiesti uued moetrendid. Näiteks kasvas beežide mantlite ostmine poodides pea rekorditeni. Mantlite kombineerimine liiga suurte päikeseprillidega muutus omaette kevadsügiseseks trendiks. Teksapükste ning hallide kampsunite omavaheline kandmine ning blondide triipudega soengud olid 1960ndate aastate populaarsemaks stiiliks. Kõige ikoonilisemaks kleidiks peetakse veel tänagi Audrey musta kleiti kantuna valgete pärlitega. 

“Annie Hall” (1977)

Diane Keaton kannab kogu filmi ajal tavalisest mehelikumat stiili, mida on kombineeritud õrnade naiselike detailidega. See võimendas omajagu toonast she/he stiili, kus varasemalt oli kasutatud vaid pükse ning triiksärke. Diane Keatoni tegelaskuju moe loomisel kasutati pükse, jakke, veste, särke ning mehelikke kingi, mida varem ei oldud naiste seljas filmides nii ohtralt nähtud. 

“Kohustuslik abielukriis” (“The Seven Year Itch”) (1955)

Marilyn Monroe oli Hollywoodi kuninganna, kelle isikupärane stiil lõi moemaailmas laineid aastakümneid. Siiski tõi Monroe 1955.aastal moelinale ühe kindla valge kleidi, mille stiil ja kujundus on igaveseks inspiratsiooniks suvekleitidele. Ikooniline moment filmis, mis selle riideeseme kurikuulsaks tegi on stseen metrooluugi kohal, kus sooja õhu survel see õhku paiskub ning Marilyn seda ka daamilikult demostreerib. Kauni lõikega valge kleidi ülemine osa sarnaneb korsetile, mida toetab lai vöö, mis kinnitub seljalt. Marilyn Monroe tollane abikaasa aga antud klienti ei sallinud, väites, et tegemist on liiga paljastava lõikega.

“Muumia” (1999)

1999. aastal tõi Stephan Sommers ja AlphaVille Films kinodesse 1932. aastal esmakordselt mängitud Muumia uue versiooni, mis oli fantaasia ja seikluspõnevik Rachel Weissi ja Branden Fraseriga peaosades. Racheli tegelaskuju poolt kantud kleidid ning kübarad inspireerisid moeloojaid kasutama ratsanikujakkidele sarnast disaini ning lõhikuga kleite oma uutes kollektsioonides. Ka filmis korduvalt kajastatud Surnute raamat ehk Book of Dead aitas populaarsust tuua ka üleüldist huvi Vana-Egiptuse kirjanduse vastu.

“Matrix” (1999)

Meeste moe kõige võimsamaks inspiratsiooni allikaks 2000ndatel aastatel oli fantaasiafilm Matrix, esiosas Keanu Reevesiga. Meestele mõeldud pikad mustad mantlid ning industriaalse disainiga ülikonnad said uuendusi nii naha kui ka kile kasutamisega üleriietel. Kuna ülikonnad oli nüüdseks loodud pigem äriinimestele, said need ka hoogu vaba aja kasutuse tarbeks. 

“Ristiisa” (1972)

Taaskord tõi see ikooniline film moemaailmale üllatava tagasihüppe ajalukku, mil kolmeosalised ülikonnad olid sotsiaalseks normiks. “Ristisas” figureerivad maffia pealikud kandsid tihti kolmeosalisi ülikondasid, mis olid märgiks edukusest ning rahalisest olukorras organisaatsioonis. Ülikondade tootjad lisasid oma olemasolevatele ülikondadele ka vestid või kombineerisid omavahel uutlaadi värvitoone pakkudes nii täiesti uusi stiililahendusi.

Viis aastat sotsiaalmeediavaikust ja siis korraga 60 postitust. Bottega Veneta on Instagramis tagasi ning moemaja esimeseks tervituseks oli… tagasihoidlik „Ciao“. Tagasituleku põhjus selgus aga peagi: tänavu 60. sünnipäeva tähistav bränd taasavab osana tähistamisest oma visuaalse arhiivi.

Michele Taddei ja Renzo Zengiaro asutatud Bottega Veneta naasmine Instagrami algas küll napi tervitusega, kuid sellele järgnes 60 pilti brändi ajaloost, inimestest, paikadest ja muidugi loomingust. Nii said konto 2,4 miljonit (!) jälgijat pärast pikka pausi korraga kuue aastakümne jagu väärikat sisu.

Bränd ise kirjeldab postituste kogumit kui visuaalset intrecciato’t – viidet moemaja tunnusmärgiks kujunenud nahapunumistehnikale. Seekord põimuvad naharibade asemel minevik ja olevik, käsitöötraditsioonid ning erinevad vaatenurgad ilule. Ühiseks niidiks on loomingulisus ja moemaja seotud käsitöö.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Bottega Veneta (@bottegaveneta)

Kas juubelipostitustele järgneb nüüd ka tavapärasem sotsiaalmeediarütm, pole veel selge, kuid moemaailm kindlasti sooviks taolist sisu veel ja veel.

Jõulureklaamide hooaeg on vaevu alanud, kuid Prada on lati juba üsna kõrgele seadnud. Moemaja jõulureklaam „Drawing Prada: Animated by Hand“ viib meid käsitsi joonistatud talvemuinasjuttu, mille soojus mõjub tehisaruajastul eriti teretulnult.

Prada tänavune jõulureklaam toob kokku – seda muidugi Miuccia Prada ja Raf Simonsi loomingulisel juhtimisel – moefotograafia ja klassikalise animatsiooni. Modellidena astuvad lumisesse fantaasiamaailma Maya Hawke, Sadie Sink, Chen Haoyu, Luther Ford ja Kelvin Harrison Jr – maagilisse kohta, mille muinasjutulised tegelased ja talvised maastikud meenutavad lapsepõlve lemmikmultifilme ning pildiraamatuid.

Joonistatud maailmade taga on kunstnike meeskond legendaarse animaatori John Pomeroy juhtimisel. Glen Luchfordi fotograafia suutis aga omakorda siduda päris inimesed illustratsioonidega, sobitades valguse ja perspektiivi nii, et tegelikkus ja kujutlus sulanduvad üheks. Tulemuseks jõulureklaam, mida saadab meeldiv nostalgia, killuke vana Hollywoodi ning loomulikult lapsemeelne jõuluootus.

Ei saa salata, et ajal, mil tehisaru suudab sekunditega luua järjekordse kunstmaailma, on Prada valik eriti sümpaatne. Tegijate sõnul peegeldab see ka moemaja arusaama luksusest: see peitub ajas, meisterlikkuses ja süvenemist nõudvates detailides.