Foto: Maison Beasti reklaamfotodel näeb ka kaasasutaja Kristiina Jeromansi. | Maison Beast
Nädalapäevad on möödas hetkest, mil sotsiaalmeediasse hakkas ilmuma põnevust tekitavat uut visuaali. Värske Eesti bränd? Streetwear’i kategoorias? Veidi spioonitööd ja privaatsõnumeid ning juba istusingi laua taga brändi kahe asutaja Kristiina Jeromansi ja Mihail Burõhhiga, et uudistada äsja ilmavalgust näinud kaubamärgi taustalugu ja tulevikuplaane.
Eestis sündivate brändide puhul käib kõik tasa ja targu, sest meil jääb sageli puudu kas julgusest, finantsidest või mõlemast. Maison Beastil ei tundu ühtegi sellist probleemi olevat.
Kristiina: Jah, sul on õigus. Võrreldes sellega, mida loon oma nime alt, on tegemist väga erinevas tempos kulgeva ettevõtmisega ja ka võimalused kollektsiooni loomiseks on teised.
Kristiina disainitaust pole meile saladus. Kuidas sina, Mihail, brändi tegema sattusid?
Mihail: Tulin Eestisse ammu, juba 1998. aastal. Kasvasin üles Iisraelis, aga mu juured on siin. Rändasin maailmas ringi, õppisin Šveitsis, käisin pikalt Eesti ja USA vahet. Ühel hetkel oli mul isegi hiphop-artistina plaadileping Sony BMGiga.
Nüüdseks olen pikalt olnud seotud äriga. Võtame Maison Beasti ehitades snitti mu erinevatest projektidest. Olen kaasasutaja ka eduka vaimse tervise äpi MindSpa juures. Proovides sellega maailma vallutada teadsime kohe alguses, et mängime kõrgliigas maailma suurimate konkurentidega ning peame tegema asju korralikult – uksed hakkasidki avanema. Sain aru, et peame kohe võtma sihikule turu, kuhu müüa tahame ja mitte leppima vähemaga. Kasutame seda loogikat ka praegu. Me ei lähe lihtsama vastupanu teed ei visuaalide, ei veebilehega, ega ka millegi muuga. Kasutame selleks andekate sõprade abi ja oleme ise nutikad.
Meie näeme brändi esimesi elumärke nüüd. Kui kaua teie tiim juba tegutsenud on?
Kristiina: Üldse mitte kaua. Mulle avaldab endalegi muljet, kuhu me lühikese ajaga jõudnud oleme. Tundub, nagu oleksime tegutsenud terve aasta, aga tegelikult valmis kollektsioon pelgalt nelja kuuga. Saime valmis nii disaini, rõivanäidised kui kogu ülejäänud pudi-padi.
Aga ikkagi, mis ajendas üldse alustama?
Mihail: Stardi jaoks olulises rollis olid digitaalsed tegelased, keda läbivalt kollektsioonis näete. Omandasin kunagi nende kasutamise õigused ja tahtsin nendega midagi lahedat teha – mõtetes hakkas arenema bränd.
Ma ei tahtnud ainult rõivastega piirduda, ent alustasin siiski nendest. Ühiste tuttavate kaudu sisenes Maison Beasti loosse Kristiina. Mõlemale suureks üllatuseks huvitas meid samasugune mood, meil olid samad muusika- ja kultuurimõjutused. Mõistsime üksteist esimesest kohtumisest alates. Lubasin kohe alguses, et alustades paneme mängu kõik kaardid: teeme parima produktsiooni, parimad visuaalid ja loome tõeliselt kvaliteetseid rõivaid. Lisame neile collectible mänguasju, kunsti, miks mitte isegi sööki-jooki jmt.
Meie tiimis on kunstnikud, muusikud ja disainerid. Kõikidest meie tegemistest jookseb läbi loominguline element. Alustame küll online-märgina, ent kunagi tulevikus võiksid meil olla ka oma poed või vähemalt pop-up’id. Ja nendest peaksid kliendid saama tõeliselt mõjusa kogemuse – kaotama end muusikasse, kunsti ja moodi. Just seetõttu ei näe me vajadust enda brändi teiste poodidesse müügile saada.
Ja kui suur tiim teil hetkel seda maailma loomas on?
Kristiina: Oi, see tiim on hetkel siiski superväike. Aga ma usun, et see väiksus on hetkel meie edu alus. Oleme saanud teha asju kiiresti just tänu sellele. Loomulikult teen ma tiimis asju, mida ma suurema brändi juures disainerina ei teeks, näiteks olen ka tehnoloogi ja konstruktori rollis. Brändinguga tegelesime ka täitsa ise. Disainisime koos teiste asutajate Kaido Põldma ja Erik Tselenkoga kõik ise, sest kontseptsioon oli juba tugevalt olemas. Ainult selle, mida me ise tõesti teha ei oska, tellime väljast.
Mihail: Oleme õnnega koos, et meil olid tootmise osas varasemad kontaktid olemas. Teeme koostööd ühe Singapuri ettevõttega, kellelt saame täisteenuse. Nemad valmistavad meie jooniste põhjal ette näidised, teevad lõiked, hangivad kvaliteetsed materjalid ja organiseerivad tootmise nii rõivastele, nipet-näpet rõivadetailidele ning siltidele.
Eesti loojad on selliste kontaktide hankimisega tavaliselt püsti hädas, hea kui saab sildid tellitud.
Kristiina: Oma töös Bredeni disainerina olen ma kokku puutunud väga suure hulga kohalike teenusepakkujatega. Ma pooldan väga kodukandis tootmist, aga antud hetkel ei olnud siinsetel ettevõtetel lihtsalt võimekust pakkuda seda, mida soovisime. Tegime mõned katsetused ja otsustasime, et vähemalt esimeste kollektsioonide puhul toodame mujal. Tulevikus loodame seda muuta.
View this post on Instagram
Mis on teie jaoks oluline? Milliseid väärtuseid te bränd kannab?
Kristiina: Jätkusuutlikkuse rõhutamine tundub tänapäeval juba veidi väsinud. See ei tohiks olla eraldi märkimist väärt, vaid iseenesest mõistetav. Meie puhul väljendub see ennekõike superkvaliteetsete kangaste ja tehnoloogiate kasutamises – me asjad lihtsalt peavad kaua vastu ja tahame, et meie kliendid kannaksid neid kaua. Ka ei plaani me liiga palju toota. Esimese kollektsiooni jaoks tellisime igast esemest 100 tükki, et hoida unikaalsust. Nii tekib esemetele ka re-sale’i osas väärtus ja see on tänapäeval oluline. Kollektsioonidesse ei jää läbivaid mudeleid. Kui ilma jäid, siis ongi nii.
Ma olen nõus, et peaksime rääkima rohkem erinevatest viisidest, kuidas brändid saavad kestlikud olla või aidata oma klientidel seda teed kõndida. Kvaliteetsete esemete pikalt kandmine, nende elutsükli peale mõtlemine, on kindlasti üks võimalustest.
Kristiina: Kestlikuse teemaga ei taha me liigselt eputada, sest see võib mõjuda rohepesuna. Jah, meie jaoks on oluline just kvaliteet ja loomulikult ka unikaalne disain. Pusade ja t-särkide puhul me toorikuid näiteks ei kasuta.
Miks streetwear? Kuidas te selle suunani jõudsite?
Kristiina: Eks see valik üllatab paljusid mu sõpru, aga mitte mind ennast.
Mihail: Olin aastaid seotud tööga, mis nõudis mult väga ametlikku välimust. Sisemiselt olin aga endiselt hardcore hiphopi-mees. Mulle ei meeldinud siis ja mitte ka praegu mõte, et peame end sildistama. Meil on kõigil päevatöö ja oma kired. Äkki saaksime need ühendada, ja ka rõivastuda nii nagu tegelikult tahame? Sellest mõttest tuleb ka meie nimes olev beast, see elukas, see tõeline isiksus, kes tahab meist välja pääseda. Just seetõttu kasutame ka julgeid värve ja disaini.
Siit jõuamegi jälle väärtuste juurde. Ka eneseväljendus tundub olevat üks brändi alustalasid?
Mihail: Jah, seda kindlasti. Lisaks sellele on meie jaoks väga oluline fakt, et oleme unisex-bränd selle sõna otseses mõttes. Kui vaatad ringi meie veebisaidil, siis näed, et kõik rõivad on duublis nii naiste kui meeste seljas üles pildistatud. Ka meie tiim on mitmekesine. Kindlasti kannab me bränd ka põhjamaiseid väärtusi. Oleme ennekõike põhjamaine bränd, mille fookus on kvaliteedil, esteetilisel väärtusel ja lihtsusel.
Kristiina: Võibolla oleme siiski veidi rohkem mängulised kui põhjamaistelt brändidelt oodatakse.
Eks see põhjamaiste brändide surmtõsiduse aste ole viimasel ajal ka veidikene muutunud. Vaatame kasvõi Kopenhaageni moenädalatel esitletud brände – vanakooli minimalismi on näha üha vähem.
Mihail: Meie tahame olla lihtsad, aga ka julged ja väljapaistvad. Ma ei tahaks liialt rõhutada seda, et tegutseme teistmoodi kui Eestis üldiselt, aga mingid nüansierinevused kindlasti on. Eestis luuakse naeruväärselt palju lahedaid asju, aga loojad on häbelikud ja ei nõua tähelepanu.
Aga kas te siis üldse olete õige Eesti bränd? Kui suurt rolli Eesti teie loos mängib?
Kristiina: Mina olen täielik Eesti patrioot. Meie riigil on nii huvitav lugu. Me kindlasti ei varja oma Eesti päritolu – tutvustavates tekstides on alati mainitud, kust me tuleme.
Mihail: Eesti edulooga seob meid kindlasti ka brändi digitaalne pool. Esimese kollektsiooniga pole see veel nii ilme, ent tulevikuplaanides on digitaalsel poolel kindlasti suur roll. Juba praegu on kõik meie disainid olemas ka digiformaadis, Maison Beasti rõivaid kannavad ka meie tegelased.
Lõppkokkuvõttes tahame olla valmis VR-maailma jaoks või selle maailma jaoks, kus rõivaste sees on NFC-kiibid, mille kaudu saad oma rõivaid audentida. Selline digivisioon on minu arust väga eestlaslik. Ja ka meie ettevõtte tööeetika on eestlaslik – kui midagi lubame, siis teeme selle ka ära.
Kes teie loomingut kandma hakkab?
Mihail: Tunnen oma tausta tõttu streetwear’i turgu päris hästi, olen olnud pikalt selle stiili megatarbija. Tegemist on hetkel kõige kiiremini kasvava turusegmendiga. Ka kõik suuremad moemajad, näiteks Louis Vuitton, Dior, Balenciaga, on oma ampsu võtmas. Tänaseks on see suund juba nii populariseeritud, et neid rõivaid võib kanda mis iganes situatsioonis. Usun, et meie kandja jääb vanusevahemikku 16-45 ja on pigem mees, kuigi viimast tahame me muuta. Eeltellimusi on tehtud USAst, Kanadast ja ka Euroopast. Ka Eestis on huvi olemas, märkasime seda juba siis kui lokatsioonidel asju pildistamas käisime.
Teise Eesti seosega brändi Racer Worldwide’i publik tundub olevat üha nooremaks muutumas, tänaval näeb nende rõivaid pigem teismeliste seljas, kes emme-issi rahadega ostlevad.
Mihail: Nad on suuna võtnud pigem punk rock’i suunas, mis ongi üldiselt veidi noorema publiku teema võrreldes hip-hopiga. Ma austan väga nende saavutusi. Nad toovad rahvamassid kohale isegi Pariisis. Mulle meeldib nende lugu ja mul on hästi hea meel, et meil on selliseid brände. Teise Baltikumi näitena saab tuua leedukate Broken Planeti, mis suutis UK turule murda ja seal nüüd suuri tegusid teeb. Need edulood on ägedad ja ootan väga, et saaksime oma peatüki kirjutada.
Jääbki üle küsida, mis teid tuleviku juures kõige rohkem erutab?
Mihail: Tahame arendada brändi, mis annaks inimestele eneseväljendusvõimaluse mitmel erineval moel. Ei tahaks kasutada kulunud väljendit lifestyle-bränd, aga see tundub kasutuselolevatest terminitest siiski kõige täpsem. Aasta lõpus plaanime teha midagi põnevat ka Eestis, kindlasti leiame mingi viisi. Teeme näiteks laheda pop-up’i. Ja ka teise drop’i jaoks on meil juba lahedaid mõtteid varuks.
Kristiina: Hoiame end tagasi, et mitte kõike välja rääkida. Usume endasse ja sellesse, mida teeme ning teame, et ka tulevased kliendid oskavad seda hinnata.
Uuri lisa maisonbeast.com, samuti hoia brändi tegemistel silma peal Instagramis.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
