Foto: Pressifoto
“Olen väga elevil, et saan teiega jagada oma uut singlit “Eelmine päev”. See lugu sündis mõtetest, mis meil kõigil aeg-ajalt hinge puudutavad – hetked, kus meie teed kohtuvad taas minevikuga või isegi tuleviku kujutlusega. Suhted ja mälestused on osa meist ja vahel toovad need endaga kaasa igatsust, vahel aga kinnitust, et minevikus tehtud otsused olid õiged,” kirjeldab Tuuli.
Laulu südames peitub universaalne tunne: armastuse kaotus, mis alguses hoiab kinni, kuid millele järgneb kergendus ja selgus. “Alles eile olid sa mu maailm, aga täna naeratan juba uuele hommikule,” ütleb Tuuli, võttes kokku loo emotsionaalse tuuma.
Muusikavideo visuaalne maailm tõlgendab loo sõnumit poeetilisel moel – Tuuli kihutab punase Porschega läbi mälestuste, otse uude algusesse. “See lugu on justkui kiri iseendale – meenutus, et minevikku ei pea kustutama, aga sinna ei saa ka igaveseks jääda. Mõnikord tuleb lihtsalt punase Porschega sõita edasi ja lasta elul end uude päeva viia,” räägib Tuuli. “Loodan, et see lugu pakub kuulajatele sama palju äratundmist ja vabanemist. Kuula, mõtle ja lase “Eelmise päeva” tunnetel end korraks kaasa viia – ja siis tee ruumi uutele hommikutele.”
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!
