“Olen väga elevil, et saan teiega jagada oma uut singlit “Eelmine päev”. See lugu sündis mõtetest, mis meil kõigil aeg-ajalt hinge puudutavad – hetked, kus meie teed kohtuvad taas minevikuga või isegi tuleviku kujutlusega. Suhted ja mälestused on osa meist ja vahel toovad need endaga kaasa igatsust, vahel aga kinnitust, et minevikus tehtud otsused olid õiged,” kirjeldab Tuuli.
Laulu südames peitub universaalne tunne: armastuse kaotus, mis alguses hoiab kinni, kuid millele järgneb kergendus ja selgus. “Alles eile olid sa mu maailm, aga täna naeratan juba uuele hommikule,” ütleb Tuuli, võttes kokku loo emotsionaalse tuuma.
Muusikavideo visuaalne maailm tõlgendab loo sõnumit poeetilisel moel – Tuuli kihutab punase Porschega läbi mälestuste, otse uude algusesse. “See lugu on justkui kiri iseendale – meenutus, et minevikku ei pea kustutama, aga sinna ei saa ka igaveseks jääda. Mõnikord tuleb lihtsalt punase Porschega sõita edasi ja lasta elul end uude päeva viia,” räägib Tuuli. “Loodan, et see lugu pakub kuulajatele sama palju äratundmist ja vabanemist. Kuula, mõtle ja lase “Eelmise päeva” tunnetel end korraks kaasa viia – ja siis tee ruumi uutele hommikutele.”
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.