2023. aasta juunis ilmus triol esimene album ning seekordne EP on justkui mõtteline järg eelmisele. Trio muusika on inspireeritud erinevatest meloodiatest – töötluste aluseks on lisaks rahvalauludele ka 20. sajandi eesti heliloojate ning tekstiautorite looming, samuti kaasaegne eesti pop-muusika, ent kõik lood kõlavad triole omases töötlustes.
“Uus album on poole tunni jagu enamasti kontsertidel läbiproovitud ja oma orgaanilisse “vakku” jõudnud lugudega järg eelmisele albumile. Ja ka vastus meie kuulajate küsimustele, et “millal siis ikkagi neid lugusid kodus kuulata saaks”,” tutvustab albumi tausta Liisi Koikson. “Seekord tahtsime anda edasi kergust ja helgust, et pikendada veel seda suve lõppu ning sulanduda üheks saabuvate sumedate augustiõhtutega. Lisaks ümberhäälestatud coveritele, on seekord albumil ka üks Marie Underi tekstile loodud originaallugu.”
Seekord kõlavad albumil näiteks Vaiko Epliku/Peeter Volkonski tuntud pala “Moonaliisa”, traditsionaal “Sink sale pro” kui ka Toivo Kurmeti lugu “Suve hääl”. Albumi esitluskontsert toimub pühapäeval, 10. augustil Põhjala tehases, KOKOMO kohvipeo õuel, et nii uus kui ka juba varasem looming jõuaks ka elavas esituses publikuni. Piletid on juba müügil Piletikeskuses.
“All õhtutaeva” on tänasest kuulatav voogedastusplatvormidel.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.