90ndatel püüdis Volkmanni kaamerasilm kinni kümnendi vaimu, ta tõi Eestisse enneolematu fotokeele ja tutvustas siin seni tundmata kvääriesteetikat. Tema absoluutset stiilitunnetust ja sümbolistlikult tihedat fotokeelt hindavad paljud fotograafiasõbrad. Volkmann on ühtaegu teatraalne ja diskreetne, morbiidne ja elujanune, laiahaardeliselt dramaatiline ja ääretult isiklik. Ta liigub sujuvalt 90ndate rabedusest selle sajandi teise kümnendi ülbe klantsesteetikani, täpsest ja veatust minimalismist naha alla pugeva esteetikani.
“Toomasega võiks alustada Eesti performance`i ajalugu, sooteema oli iseloomulik tema portreede sarjas. Seda ei saa käsitleda veenvalt ilma isikliku suhteta. 1990ndad on üks kõige isiklikumaid perioode kaasaegses Eesti kunstis üldse,” sõnas kunstiteadlane Eha Komissarov.
Volkmanni loomingulist teekonda on mõjutanud mitmekülgne kultuuriskeenel osalemine. Alates arstiõpingutest Tartu Ülikoolis, näitlejadiplomi omandamisest Lembit Petersoni juhendamisel, tuuritamisest kammerkoori Hortus Musicus lauljana kuni fotograafiaõpinguteni Londonis, on tema teekond olnud rikkalik ja mitmekesine. Näituse kuraator Tanel Veenre, ühtlasi Volkmanni lähedane sõber, rõhutab fotograafi ainulaadset paiknemist ühtaegu igavikulises ja ajalises, olles mõjutatud igatsusest ulatuda üle oma aja piiride ja võimest olla kohal hetke trendivirvendustes.
„Toomas Volkmanni näitust oleme igatsenud alates päevast, kui avasime Fotografiska,” sõnas Fotografiska Tallinna juht Margit Aasmäe. “Teha maailmatasemel kohaliku fotograafi näitust on meie jaoks väga oluline ja eriline. Ootame põnevusega, kuidas kohalik publik Toomase vastu võtab, sest teeme esimest korda sellist monumentaalselt suurt näitust maja kolmel korrusel, avades tema talenti väga mitme erineva nurga alt. Sellelt näituselt peaks kindlasti leidma äratundmisrõõmu inimesed, kelle kujunemisajaks olid murrangulised 90ndad, samas mitte ainult – Volkmanni fotode esteetika on ajatu ja jätab hinge helisema igaühel, kes hindab minimalistlikku ja kaunist fotograafiat.”
Näituse keskmes, Fotografiska suures saalis, on esinduslik valik Volkmanni portree- ja moefotodest, black box saalis ja kohvikus saab aga näha tema jäädvustusi VIBE’i pidudest. Näituse avaürituseks on 27. septembril kell 18.00 aset leidev vestlusõhtu, kus Volkmanni teekonda fotokunstnikuna harutavad koos kunstniku endaga lahti asjatundjad ja sõbrad. Jutuks tulevad 90ndad, foto, seks ja vibe. Kunstnik Marta Vaarik seob 90ndad tänapäevaga; kunstiteadlane Krista Kodres keskendub fotograafia sisenemisele kunstimaastikule, kus seda aktsepteerida ei soovitud; näituse kuraator Tanel Veenre avab Volkmanni hinge ning Anu Saagim räägib 90ndate pidudest, keskendudes muidugi Vibe’le. Kõik kuulajad on oodatud esimestena koos Volkmanniga näitusetuurile.
Aga avamine ei piirdu vaid hillitsetud keskusteluga. 90ndate lõpus pööraste kostüümide ja lavashowde, drag queen’ide ja publikusse lennanud seaverega massireivi Eestisse toonud pidudesarja VIBE avaüritusest täitub loetud päevade pärast veerand sajandit. 29. septembri hilisõhtul rullib end üle kogu Fotografiska maja üheks õhtuks lahti VIBE’i vaimust kantud pidu, mis toimub kultuspeole sarnaselt mitmes saalis. Kõik peolised saavad peo ajal ka Volkmanni näitust uudistada.
Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal.
Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.
14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“
Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.
Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.
„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.
„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.
Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.